Teisipäev 9. juuni 1942
Nende seniste oma iseloomu-nõrkuste tõtto suur osa eestlasi alistub vastotulelikolt Saksa mõjule, saab „pugejaiks”, hakkab saksastuma saamaks majanduslikke edemusi. Aga just sama Saksa kasvatuse, vaimu ja kultuuri mõjul saavad paljod tuliseiks ning teadlikeks rahvuslasiks ja pyyavad kõigest väest pysida eestlastena ja päästa Eesti rahvuse olemasolu ja edendada Eesti kultuuri – keelt, kirjandust, teadust, kunsti, majandust. Siis tõuseb sellaste eestlaste keskelt ka ideolooge ja rahvajuhte. Ja kui sellaseid juhte tekib, siis ei ole Eesti rahvas veel mitte kadond.
Lootust annavad mulle ka lätlased. Lätlased on kaugelt suurema rahvustundega kui eestlased. Nemad saavad oma rahvuse ja keele eest võitlema meeleheitlikolt. Ja kui nemad, kes on Saksamaale lähemal, säilivad, siis säilime ka meie. Meie suhtes ei või ometi anda karmimaid seadusi. Muidugi võivad lätlased paremin kasutada neidki vabadusi ja kitsenduste pragosid, mis veel järele jäävad. Meil seda nõnda ei osata ega eestlasile omase loiduse ja ykskõiksuse tõtto ei taheta. Aga osalt pyytakse seda ometi. Ja ju siis hakatakse ka lätlastega viljelema suuremat kontakti ja koostööd.
Ka Soome äratav ja vaimustav eeskujo saab olema suur. Soome tuleb käesolevast sõjast välja kahtlemata suuremana, tähtsamana ja ylemaailmse oreooliga. See mõjub. See ei või tuimi ja ykskõikseid eestlasigi enam päris ykskõikseks jätta, vaid saab neiski äratama uut rahvustunne ja rahvusuhkust. Juba iseseisev riik olnud olemise tõik jääb suureks rahvustunde äratajaks ja ylalpidamise teguriks, mida miski ei saa kustutada eestlaste mälestusest.
Praegosed eestlased on kyll äärmised materialistid. Neid huvitab ainult aineline mugavus ja ainelised naudingod. Oma pääliskaudsuse tõtto ei oska oma jõukustki hästi nautida. Kirjanduse suhtes oli iseseisvuse aeg peago languse järk meie kirjanduses (ja vist ka kunstis). Tsaariaegne Eesti kirjandus oli sympaatsem.
Mitmed eestlased arvavad, et Saksamaa selles sõjas ei võida. Ta võitvat kyll lõppeks bolševismi ja bolševistliku Venemaa, aga veristavat end sellega nõnda, et jääb nõrgaks. Teda nõrgestavad lääne poolt ka inglaste yha ägedamaks ja tõhusamaks minevad õhurynnakod, mida USA relvade järjest kasvav toodang ja juurdevool yha mõjuvamaks ning laastavamaks teeb.
Härra H. Valma (endine kirjastaja ning ärimees), kellega neist kysimusist pyhapäeval rääkisin, arvas, et Saksamaa kyll võidab, aga oma võidovilja ei saa maitsta. Võib-olla väga prohvetlik ytlus. Ja kui nõnda välja tuleb, siis on sakslased selles ka ise syydi, nimelt vead, nende moraali langus ja nende hoolimattus väiksemate rahvaste ja riikide vasto. Sama Valma rääkis, et Saksa sõjaväelaste keskel, kes siin Tallinnas on, on maad võtnud säärane laostumine, et nad röövivad riigi varandust, kus aga saavad, samoti spekuleerivad, lasevad end poita. Ja roim nende poolt on ka, kui nad Balti rahvaid, kes juba olid iseseisvad, tahavad alla suruda ja Baltimaid saksastada. See neimab end. See ei too neile õnnistust.
Huvitav kysimus on ka järgmine. Kas oleks Eesti rahvale parem olnud, kui Eesti valitsus oleks õigel ajal sõlmind Saksamaaga sõjalise pakti (vastastikose turvalisve pakti). Rymud liikusid, et sakslased aastal 1939 sellast pakti Eesti valitsusele pakkond, aga viimane polnud seda võstnud. Rääkisin sellest endiselle ajakirjanikole Palurannale. Tema eitas seda: sellast eedet pole Saksamaan tehtud. Tallinnas ytles mulle keegi, et eestlased ise oleks pidanud algatama selle eete; Saksamaale kui suurriigile see ei sobinud. Seda arvas ka härra J. Jaanis, kes möödund pühapäeval minu juures oli. Ka arvas ta, et sellase pakti puhul oleks meil paremin läind. See oli tema veendumus. Muidogi kõik need on vaid oletused, sest me ei või kunagi ette kalkuleerida, mis tagajärjed oleksid ajaloolisil suyndmusil olnud yhe teguri muutudes. Võib k,a olla, et nõnda nagu läks, oli meile siiski parim syndmuste kombinatsioon ja käik. Teiselt poolt aga peab möönma, et sageli võib ka yht ja teist olla halvasti tehtud, ja siis ka tagajärjed on halvemad. Poliitikod ja riigijuhid rahvaste elus, samuti kui kogu rahvas ise oma käitumise ja toimimisega, on nagu malemängija: kes paremin mängib, see võidab. Võib-olla oleks pakti tegemine olnud kyll targem, aga see oleks vahest meid viind olukordadesse, milledes meie juhtidel ja rahval polnuks enam eeldusi õigeks ja kasulikoks toimimiseks, vaid päämiselt veelgi saatuslikomi vigade tegemiseks.
Neljapäev 11. juuni 1942
Igatahes väga huvitav ja põnev aeg! Muidogi vaid neile, kes selle olukorra all ise ei kannata. Igatahes mina isiklikolt ei või väga nuriseda. Nyyd mõtlen sageli: Mis saab olema kolme-nelja kuu pärast? Mis saab olema septembri, oktoobri lõpul, siis kui sygis on lõppemas ja talv ukse ees? Kas siis on toimunud suuri pöördelisi syndmusi? Kas siis Vene front on purustet või ymber haaratud? Kas siis on Venemaal revolutsioon? Või ons kõik enamvähem endist viisi? Front umbes samal joonel ja, nagu juba pool aastat, on vastastikko peetud rynde- ja tõrjevõitlusi? Kas siis Ameerika sõjatööstus on hakand end tõhosamin tunda andma sakslaste kahjoks lääne-frondil? Kui paljo sääl selleks ajaks on kaadetud hävitustööd pommitamistega?
Nelja kuu eest mõtlesin ja lootsin samoti kui preago suuri pöördelisi muutusi, aga ei ole veel midagi pöördelist juhtund. Võib-olla saab ka siit alates nelja kuu pärast olema nõnda, et ei mingit suurt erilist muutust.
Olen sageli mõtelnud, et kyll oleks nyyd yhel rikkal mehel näit. kuskil Šveitsis, Rootsis või Portugalis huvitav elada. Sel mehel peaks linna lähedal olema oma kotedž mugavi interjööride ja rikkalike tagavaradega. Ta töötab sääl oma huvialal (olles kirjanik, teadlane või kunstnik), jälgib ajalehtede ja raadio kaudo sõja-syndmuste arenemist, sööb hästi, võstab sageli ka sõpro, joob veini, viina ja õlut heade suupistetega. Aga huvitav tegevus – mingi uurimine, teose kirjotamine või kunstiline harrastus peab tal olema. Ilma selleta on elu sisuto. Kyll oleks selle inimese elu õnnelik ja mõnos! Sellaseid inimesi võib kyll Rootsis paljo olla, ja ka Šveitsis, Portugalis, Lõuna-Ameerikas.
Minul ei ole kunagi igav. Mul on niipaljo kavatsusi, niipaljo tööd. Ma vajaksin mito inimiga sooritamaks kõik need töökavatsused, mis olen endale yles säädnud. Nii on mul pääle lugemike kirjotada veel järgmised raamatud: harjotusvihod Eesti õigekeelsuse omandamiseks, kapitaalteos keeleuuenduse yle, suur eestikeele sõnaraamat, eesti keele õpikod ja harjotustikod kõigile Eesti kooli õppeaastaile, nn. Kirjanduse raamat (umbes 350 lk.), yldine ajalugu neljas köites, ladinakeele õpik, hulk tõlkeid, pääleselle mõnede keelte äraõppimine (läti-, rootsi-, araabia-, poola-).
Ma imestan ikka, kuidas meie eestikeele õpetajad on yldiselt nii väheste vaimsete huvidega. Nad sooritavad kuidagi oma õpetajaylesanded – tundide andmise, heftide parandamise; mõned loevadki vähe. Tunnen rea õpetajaid (just mu omad endised õpilased Vahi, Noot, Peters, ka Klauren), kes oma vabal ajal ei tee muud kui löövad aega surnuks või annavad eratunde kõrvalteenistusena. Ei mingeid vaimseid huve ega harrastusi. Mängivad bridži või pummeldavad. Ometi peaks õpetajail olema ka mõni vaimne harrastus, millega tegotsetakse huvi ja lõbu pärast, ilma teenistusliko sihita. See huvitegevus peaks olema ka rahvus-kultuuriliselt kasulik.
Selleks võiks eestikeele õpetajaile olla – olen seda juba aastate eest mõtelnud – eriti mingi leksikaalne töö: mingist raamatust sääl esinevi sõnade ja fraseologismide või ka muude keelendite välja kirjotamine ja kartoteegi tegemine. Seda võiks teha mingist yksikost teosest või kogu kirjaniko toodangost või mingi ajalehe aastakäigust. Nii võiks keegi õpetaja võtta leksikaalsele läbitöötamisele Piibli ja teha sellest eri sõnastiko. See oleks otse terve elutöö 20 aasta kestel. See annaks rahuldust. See hakkaks huvitama. See teeks elu huvitavamaks. Kui see töö lõpule on jõudnud, teeb koostaja sellest kokkuvõtte brošyyri või pikema artikli kujol, mis kuskil ilmuks.