Säärase mehe nagu Libe olemine hariduselu eesotsas tagab, et praegune olukord ei või jäädav olla. Rahu ajal tuleb kindlasti ka erakirjastajaid, kes nõus on mõnesid raamatuid välja andma ametlikust erineva keelega.
Ootan seepärast piki silmi sõja lõppu. Millal see lõpeb, seda ei või praegu keegi ette näha, targemgi riigimees mitte. Sõda võib kesta veel mitu aastat, aga võimatu ei ole, et see lõpeb juba aasta pärast. Mõned arvavad, et Jaapani ja USA astumine sõtta kiirendab selle käiku, teised jälle, et pikendab. Võimatu on ette teada ja ette näha kõiki psyyhhilisi tegureid ja mõjureid, sest palju oleneb sellest, kui intensiivselt, kui järeleandmatult tahetakse sõdida, sellest, kui kaua nõustutakse sõjaraskusi taluma.
Väga huvitav saab olema näha, kuidas suvel Saksamaa toime saab uue rynnakuga bolševike vastu ja kuidas see rinne välja kujuneb. Kas lyyakse venelased Uraali taha? Kas nad siis veel edasi sõdivad ja kui tõhusasti? Kuidas see mõjub yldisesse sõjakäigusse? Kui intensiivselt hakkab USA arendama oma sõjalist tegevust? Kas Jaapan jaksab seda nima tõhusasti pareerida? Kas Jaapan eelseisval suvel vallutab Austraalia?
Ja meil? Kuidas kujunevad meil tuleval sygisel ja talvel toitlus- ja kytteolud? Kui meie perekonnal oleksid reesvad toidu- ja kyttepuude tagavarad – otse kolmeks aastaks! Siis võiks rahulikult kasvõi ilma teenistuseta elada ja töötada.
Ju kolme aasta pärast ikkagi sõda saab olema lõpnud. Raske kujutella, et see kestaks kauemin. Siis võtaks yldine suur viletsus kogu maakeral maad ja tekiks pöörane sõjatydimus.
Tõenäoline on praegu, et Saksamaa käesolevas Teises maailmasõjas ei kaota, sest ta sõjaline olukord on mitme võrra soodsam kui eelmises. Hulk vaenlasi on praeguses nõrgemad – Inglismaa, Prantsusmaa, Venemaa, mitu head liitlast on juures – Itaalia, Jaapan, Soome, pääleselle veel Rumeenia. Vahest tuleb Tyrgimaa ja Rootsi ka veel juure.
Ja sõja tulemused? Nagu eelmine maailmasõda tõi yllatavaid tulemusi – väikerahvaste iseseisvumise, Vene bolševismi – nii võib käesolev sõda tuua veelgi suuremaid ja põrutavamaid muutusi ning mullistusi, ja ta kindlasti teeb seda. Milliseid nimelt, seda ei kygene praegu keegi aimamagi. Synnib just sellast, mida keegi uneski ei oleks võinud ette näha ja millele keegi kogu oma fantaasia pingutusel ei võiks yldse tulla.
Pyhapäev 12. aprill 1942
Yleeile öösel nägin imeliku ulma. Olin Kuresaares meie aias. Korraga vaatan maja poole ja näen: umbes kolm-neli konstaablit ja nima palju vanemaid naisi lähevad köögitrepi poole. Kohe mõte: mind kinni võtma. Siis uus kujutelm: õdede tagavaru ära viima. Ja varsti väljusid need inimesed maja tagauksest mu mõlemad õed nende vahel, ja suundusid vaikse rongkäiguna ja tõsistena sama teed uulitsale viiva hoovivärava poole. Niisiis nad käisid mu õdesid ära viimas. Kas siis maja jääb tyhjaks ja mina yksi sinna? Nägin: korsten suitseb. Aga sääl korraga teadsin, et vennanaine on ju maja teises otsas. Seejärel ulm hääbus. Siiski meenub veel, et aias oli mul taganemise teed kinni panemas väike mundris mees. Läksin aiamajakesse, kuhu ka see mehike tuli, ja säält vaatasingi, kuidas õed ära viidi.
Yldse näen iga öösi iseäralisi ja fantastlikke ulmi. Nii nägin eelmisel ööl, et olin ylal kõrgel, umbes 300 kilomeetrit maapinnast – yhes autos ja ootasin pääsmist alt vahest tuleva lennuki läbi.
Teisipäev 21. aprill 1942
Aabitsa töö on viimasel ajal edenenud, sest tahan 20. maiks valmis saada. Nyyd jääb mul veel teha neli eri toimingut enne kui raamat saab lõplikult valmis: 1) kirjotada neeplite osa lõpuni valmis, 2) koostada muuplite osa ja muu osa, 3) kirjotada see kõik ymber, 4) teha kogu aabitsalle joonistused, 5) lasta raamat köita. See kõik peab olema valmis 1. juuniks, sest siis on Silvia kolmeaastane ja ma tahan talle anda oma käsikirjalise aabitsa kingituseks. Ta on kyll liig noor hakkamaks lugemist õppima, aga see aabits võib mu kapis seista kaks aastat, kuni Silvia on saand viieaastaseks, siis võtan selle säält välja ja hakkan selle järele teda lugema õpetama.
Selle aabitsa valmimine saab mulle olema suureks syndmuseks, sest see paneb aluse mu ammu kavatset ja unistet lugemikele. Aabitsa valminemine nagu symboolselt tagab, et ka kõik kymme lugemikku viin vähimalt käsikirjas nii kaugele.
Teisipäev 28. aprill 1942
[3. VIII 47]
24. aprillil lõpetasin esimese staadiumi aabitsa kirjotamise töös: neeplite osa puhtaks kirjotamise. Suur syndmus minule. Aga kyllalt veel tööd: terved neli staadiumi veel. Ja selle kõigega tuleb valmis jõuda mai kestel. Katsun muude tööde vahelt teha nii palju kui jõuan.
Reede 15. mai 1942
Turgenevi novellide valimikkogulm I-se ymberkirjotamisega jõudsin eile lehekyljeni 300. (Teine kogulm sai juba umbes kuu aja eest valmis.) Selle esimese kogulma ymberkirjotamine edenes mul kogu talve ysna visasti, sest teine kogulm, mida ymberkirjotamatult puhtandina tõlkisin, huvitas mind rohkem ja ma pyydsin kõigepäält selle tööga lõpule jõuda. Nyyd jääb mul Turgenevi mõlemais kogulmais kirjotada veel 150 lehekylge, millest 100 lehekylge on kõige raskem osa, nimelt elulugu, kommentaar, sõnastik ja keeleliste „erinevuste” päätykk, kuigi see on kirjotamise mõttes mitmekesisem. Aga see nõuab palju eeltööd, elulugu veel mõnede Turgenevi romaanide lugemist, sest eluloo lõpposas tahan anda ka ylevaate ja hinnangu loomingust. Kui kõik ykskord valmis – milleni praeguse töötempo juures võib kesta veel neli kuud –, siis saab mul olema suur hea meel: olen teostand yhe oma ammuse unistuse. Aga et see oleks täieline, pean laskma mõlemi kogulmate käsikirjad ilusasti köita. See osutub vahest veel kõige raskemaks nyydsel ajal, sest kuulsin endise „Päevalehe” köitekojas, et neil nahka yldse enam ei ole (ega tohitagi vist tarvitada).
Igatahes lasen mõlemad kogulmad köita nii hästi kui praegustes oludes saab.
[4. VIII 47]
Ykskord edaspidi, kui aega liigneb, kirjotan raamatukaustas ymber Aho laastude teise valimiku, mis mul on juba ammu valmis tõlgitud, ja samuti Poe novellide teise valmiku, sest ka selle tõlge on mul aastast 1938 masinakirjas trykivalmis yhes kommentaari, keelelise lisa ja kirjaniku elulooga.
Kõik need käsikirjalised raamatud oleksid siis mulle kui mingi aare.
Laupäev 16. mai 1942.
Kirjotan seda pärast lõunat kell pool viis Tallinna Kunstihoone kohvikus eksamille mineku eel (eestikeele eksam, mis algab Gustav Adolfi gymnaasiumi ruumes Tallinna 12. gymnaasiumi lõpukursuse õpilasile, sest õpetan sellele kursuselle eestikeelt kolme nädalatunniga).
Yha elavamin on mind möödund sygisest saati huvitand mu koolilugemike asi. Uut tyypi koolilugemike idee ja nende koostamise kavatsus tuli mulle juba 25 aasta eest, kui arvustasin yht M. Kampmanni lugemikku (ajakirjas „Eesti Kirjandus” a. 1917 või 1918). Kuresaares elades (1919–1926) mõlkus see mul kestvalt meeles ja ma koostasin juba siis mingi lugemispalade listi, mida ma aga hiljemin ei ole yles leidnud. Ka aabitsa idee tuli mulle siis ja ma koostasin a. 1924 sellekohase skitsi.
Selle mu lugemiku päämine erinevus praegu tarvitetavaist on see, et ylekaalukaks sisuks saavad olema reaalainelised ja õpetlikud palad, kuna belletristilised moodustaksid vaid yhe kolmandiku või neljandiku.
Aabits ja selle juure liituv lugemik oleks selle lugemikuseeria esimene raamat. Esialge kuue köite asemel olen nyyd mõtelnud vähemalt kaheksa, kui mitte koguni kymme köidet.
Möödund talvel hakkasin koostama uut lugemispalade listi.
[7. VIII 47]
Niipea kui aabitslugemik on viidud nii kaugele, et võin ta esitada synnipäeva kingituseks Silvialle, võtan käsile kõigi lugemike palade nomenklatuuri koostamise. See töö saab koosnema neljast staadiumist või faasist ja täitma vastavalt neli hefti: 1) teemade päälkirjad enamvähem läbisegi, ilma jaotamiseta liikideks; 2) teemade päälkirjad jaotetuina liikideks