Pühapäev 30. august 1942
Reedel 28. augustil sain Turgenevi novellivalimiko esimese kogulmaga niikaugele, et käsikirja võib köita anda. Raamatus võib siis veel teha mõnesid parandusi ja täita lyngad, mildi pole paljo. Ennekõike tuleb sõnaliste lynkade täitmiseks luua umbes tosin uusi tyvisõno. Huvitav, et just lemmiktõlked on mind pannud looma uusi sõno. Nii olen loond uusi tyvisõno Aho, Bourget’, eriti aga Poe teoste tõlgete jaoks. Poe „Pym’i loos” on kymmekond esmakordselt tarvitet uut tyvisõna. Turgenevi teise tõlkekogulma jaoks tuleb mul neid luua koguni 24. See ei ole kerge.
Aga kui see töö tõsiselt käsile võtta ja selleks kyllaldaselt aega ning jõudu kulutada, siis ikka viimaks ynneb luua. Juba nyyd olen Turgenevi tõlgete jaoks loond umbes pool tosinat uusi sõno, mildi pean tarvituskõlbulisiks. Need on: oipuma – vaste vene sõnale opomnitsa, nirn [nirna] – silmatera (vene zrat ok), rannis [ranni] – (vene predannõi, prants. dévoué, saksa zugetan); vyltma [vyldan] – yle võtma; nalduma [naldun] – kõrvale kalduma; mork [morga] – pimedus, pimedik (vene mrak, prants. ténèbres, saksa Finsternis). [Ilmunud väljaandes (a. 1936) päälkirjaga „Arthur Gordon Pym’i lugu”, mis on Poe originaali oma. Eesti Kirjanduse Seltsi juhatus ei nõustund võstma minun muudet päälkirja, mis oli meeleolulisem ja paremin väljendab raamatu yldmuljet. Muutuse idee sain Soome tõlkest, kus oli sellane päälkiri.]
Kui nii suure hulga uute sõnade loomine nende tõlgete jaoks mul ynneb, siis need raamatud, kui ilmuvad, saavad evima suure keelelise, seega rahvuskultuurilise väärtuse.
Esmaspäev 31. august 1942
Siis mul saab ka täis ammo taoteld arv – 200 – häid tyvisõno, minde saavutamise olen juba nelja aasta eest säädnud eneselle eesmärgiks. Olen mõtelnud, et kui mul ynneb luua 200 tõesti head uut sõna, mida ma ise kindlasti juuvin ja kõlblikeks pean, siis olen suure töö ära teind ja võin rahul olla.
Õigupoolest vajaks eestikeel sellaseid uusi sõno veel rohkem. Veel edasist sada sõna otstarbekas valikos (yldkeelele kasulikod sõnad), ja eesti kirjakeel oleks korraga põrpivalt rikkam kui isegi see, mis esineb mu viimase viie aasta kestel ilmund või trykivalmis saanud tõlkeis, nagu Poe „Ookeani saladus” ja „Novellid” I, Aho „Laastud” II, Bourget’ „Julm mõistatus” ja Turgenevi novellivalimikod I ja II. Veel kohutavam oleks see vahe, kui uute tyvisõnade hulk tõuseks viiesajani.
Teisipäev 1. september 1942
Uute tyvisõnade kunstlik loomine elavais keelis on uus idee ja menetelu, ja ma olin sellest nagu ekstaasis siis kui see mulle tuli ja kogu ulatuses selgus (aasta 1914 kevadtalvel). Kirjotasin sellest järgnevail aastail raamatu, mille sain avaldatuks alles aastal 1924. Lootsin, et see võstetakse huviga, et see põrbib, et see leiab tunnustust, et see avaldab mõju jne. Aga ei midagi sellesarnast. See vaigiti surnuks. Sellest ei kirjotand keegi. Uute sõnade loomist pyyti koguni kõigiti diskrediteerida. Isegi keeleuuenduse „pooldajad”, nagu professor J. Mägiste, pyydis selle uudust ja julgust vähendada. Ei tajutud põrmugi, milliseid suuri ja enneolematomaid võimalusi see estikeele arenemisele annab. Ka see ei aidand, et yle 30 kunstlikolt loodud sõna on ametlikolt vasto võetud ja ligi 20 on yldiselt tarvitusel ja et eestikeel on seeläbi rikastund paljode väärtuslike ning tähtsate sõnadega ja ta kultuuriline väärtus on tõusnud. Sellane neenimine on tõesti põrpiv. See nähtavasti johtub jällegi Eesti yldisest pääliskaudsusest ja eraldi huvipuudusest eestikeele vasto.
Teised keelemehed, nagu Saareste ja Veski, suhtuvad uute sõnade loomise ideele kadeduse pärast neenivalt.
Jutt tublist ja tervest Eesti talopojast on suur liialdus, pidokõne fraas. Talopoeg on kõlbeliselt veel madalam kui haritlased yldiselt. Talopoeg on jõhker. Suur osa talopoegi on jõhkrad, toored, petised, äärmiselt materialistlikod. Kõige parem on meil siiski haritlaste kiht – gymnaasiumiõpetajad, koolidirektorid, pastorid, ylikooli õppejõud, kõrgemad ja keskmised ametnikod, arstid, vähem siiski juristid, veel vähem ajakirjanikod, kirjanikod ja kunstnikod. Muidogi erandeid esineb yhes ja teises suunas.
Lugesin eile ja täna O. Spengleri kuulsat raamatut „Der Untergang des Abendlandes” (esimene osa). Eht Saksa teos: raskepäraselt ja abstraktselt kirjotet, ylifilosoofiliselt. Olin pettund. Mul oli sellest hoopis teine kujotelm: et see on nii-ytelda realistlikolt kirjotet, seejuures suure ajaloolise eruditsiooniga, rohke argumentatsioonimaterjaaliga, arvode ja daatumeiga.
Sakslasil näib yldse olevat kaks defekti: kuhjat eruditsioon ja metafyysikasse kalduv abstraktsus. Prantslane oleks sama teema yle hoopis teisiti kirjotand. Ka Skandinaavia autorid on yldiselt selgema, korrektsema käsitlusviisi ja stiiliga. Spengleri stiil ise on raske, kompositsioon ka halb: hyppab yhelt mõttelt teisele; lehekyljed kihavad läbisegi heterokliitseist abstraktsustest. See on raamat autorille eneselle, mitte publikolle. Ainolt arvostusevõimetu publik võib säärase raamatu ees tunda aukartust.
Mu suurimaks puuduseks on tahtejõu nõrkus. Kui see oleks mul tugevam, siis mu saatus olnuks teine. Oleksin siis avaldand paljo rohkem raamatuid, loond rohkem uusi sõno, oleksin nyyd ammo mitme täiskasvand inimese isa, oleksin professor, majaomanik, jõukas mees. Siis oleksin asutand suure liikmeskonnaga keeleuuendus-yhingo, mil oleks oma pidevalt ilmuv ajakiri. Igatahes siis oleksin paljo rohkem läbi viind keeleuuendust. Siis ma ei oleks lasknud niipaljo aega kasutomalt kaotsi minna.
Ma ei taha paljo teha kohusetundlikko tööd, tööd teatavaks tähtajaks. Ma tahan tegotseda oma lemmiktöödega, mindeks mul pole mingit välist kohustust. Energiline ja visa olen vaid siis ja sääl, kus mul on tagantkihutajaks mingi idee. Sellane idee kihotas mind 37. aasta suvel kirjotama „Eesti õigekeelsuse õpiko ja grammatika”. Idee sunnib mind ka Turgenevit tõlkima ja valmis tegema kaks ta novellide tõlkekogulmat.
Olen ka ideefanaatik. Mul on keeleuuenduse ja selle teostamise fanatism. Kui mul võim oleks, paneksin selle jäälimata kehtima ja viiksin läbi. Edaspidi kirjotan sellest pikemalt. Seepärast saan ka psyhholoogiliselt aru enamlaste fanatismist. Nad tahavad oma lemmikidee – „proletariaadi” s.o. parteituusade diktatuuri ja eriti kapitalistliko korra ning jõukate hävitamise – teostada iga hinna eest ja selle uue korra kogu maailmale pääle sundida, ilma kysimata, kas maailm seda tahab või ei.
Klassidistsipliini kysimusele koolides on meil vähe rõhku pandud. See jäetakse täiesti õpetaja enese hooleks. Siin ei toeta õpetajat keegi. Ei kooli direktor, ei haridusministeerium ole sellest huvitet. Kui õpetaja enese isikost ei hoova distsipliini pidevat vaimu, on õpetaja täiesti kaitseto. Kui väga halvasti läheb, peab ta õpetajakutsest täiesti loobuma. Õpilased on julmad ja armoheitmatomad. Nad tunnustavad ainolt võimo. Kui nad märkavad, et õpetajal seda ei ole, lähevad nad varsti ylekäte.
Ka minul on mõnes klassis olnud distsipliiniga raskusi, kuigi suuremaid ekstsesse pole olnud. Igatahes jutuajamise vasto tuli mul võidelda. Heas klassitunnis ei tohi olla õpilaste omavahelist jutuajamist. Kui seda on, siis ei ole distsipliini. Õpilasil peab olema teatav aukartuse tunne õpetaja ees, siis jutuajamist ei tule.
Kui õpetaja isik kyll ei sisenda seda aukartuse tunnet, aga ta siiski hästi õpetab, teadmisi annab ja nõuab, siis ei või distsipliin kunagi päris halvaks minna, kuigi klassis pole kyll mitte vaikne. Tunne hästi oma ainet, ole ise sellest huvitet, valmista tunnid hästi ette, anna õpilasile tööd, ole parajal mõõdul nõudlik, mõtle yhtelugu oma metoodika täielikostamisele ja täielikosta seda, katso õpetamine viia teatava kunstini, – paranda kodused ylesanded hoolikalt ja vii need võimalikolt pea tagasi, – naudi ise oma head tundi, karda tunni lõppu kuulutava kella kõlistamist, – ja sa näed, et distsipliin paraneb. Sa ei tohi ka enesest anda Blösse’t. Sa pead igati hoiduma