Kui see kõik valmis, hakkan vähehaaval yhesuurustelle lehtedelle kirjotama teemade tekste ja nimelt neid, mida kõige kergem on kirjotada või saada. Ja mida rohkem valmis saab, seda enam see saab kihutama mind jatkama. Iga lugemispala saab olema lahtisil kaksiklehil (lyhikesed ka yksiklehil). Nõnda on neid mõnus sorteerida, ymber paigutada, välja võtta. Kaust saab olema 21×14 cm, so hariliku trykit kooliraamatu kaust.
Iga lugemik pääle aabitslugemiku peab olema 320 kuni 400 või 416 lk. suur, seega suuremad kui meie senised koolilugemikud.
Need tekstid kirjotan ka korraliku ja rahuliku käekirjaga, siis kui mul on hea kirjotamistuju ja sobiv sulg käepärast.
Yldse on mulle sellase rahuliku, poolkalligraafilise kirjotamise pelk tegevus meeldiv ja naudingoline. Ainult peab selleks olema hea sulg, nimelt teravaotsaline ning pehme, seejuures sellane, mis ei kratsi kirjotetaes. Eriti tähtis. Kahjuks juba pärast Esimest maailmasõda kadusid head suled. Ainult yks Saksa miniatuur-sulgede sort vastab mu nõudeile, nimelt „Heintze & Blankhertz, Berlin”, kuigi mitte täiesti: need kratsivad natuke ega pea kuigi kaua vasto, paitsi mõned yksikod neist [Samasugust tyypi, aga paremad on „Pedigree” nr. 0741, William Mitchell, Birmingham & London.].
Eelistan nn. kaldpaiskirja, ja seda saab kirjotada ainult teravaotsalise pehme sulega. Pääleselle eelistan peent elegantset käekirja. See on lõppeks kõige ilusam ja meeldivam käekiri. Selle tyybi juure olen jäänd alates aastast 1912, eriti aga pärast Esimest maailmasõda. Seejuures peab see käekiri olema lihtne ja selge, ilma liialduseta yheski suunas või suhtes.
Kahjo, et täitesulepää sulg ja tint on otse vastandid sellele, mida nõuan healt tindilt ja sulelt: sulg on tömp ja tint kahvatu. Hea tint peab olema sygavmust (või sellaseks kuivama). Sellast tinti oli kyllalt enne Esimest maailmasõda. Kyll ajasin niisugust tinti taga pärast sõda, aga ei saand. Koguni Saksa Günther Wagneri firmale kirjotasin 20. aastail. Sain säält nn. yrikotinti väikse kaubaproovina, aga seegi polnud minu meelest kyllalt must.
Ka paber peab hea olema: sile ja tintipidav. Need tingimused kõik koos inspireerivad hästi kirjotama. Nende lisaks aga peab olema veel yks tingimus: rahulik meeleolu ja puhand olek. Ärevas ja väsind olekos ning ruttamises ei saa mina iialgi hästi kirjotada. Seepärast ei või ma ka mitte väga kaua kirjotada head käekirja, kuigi sulg, tint ja paber on head. Ma väsin, mu närvid väsivad.
Kergem on mul kauemin hea käekirjaga kirjotada yksikoid märkusi, lyhi-aforisme, liste jne. kui pikemat pidevat teksti. Nii olen kommentaar-märkusi, keelelisi lisi ja sõnastikke oma tõlkeile võind kirjotada ilusama ja korralikuma käekirjaga. Seepärast arvan, et ka lugemike teemade liste saan kirjotama rahuliko ja peene, ilusa käekirjaga (s.o. selle käekirjaga, mida ilusaks pean).
Täitesulepää vajab veel kyllalt täiendamist; ta ei ole kaugeltki lõplik. Ta sulg peaks olema teravaotsaline ja võima kirjotada peenimat kirja. Sellase täitesulepeaga oleks siis mõnus kirjotada kuskil looduses, kohvikos või restoraanis.
Laupäev 6. juuni 1942
Silvia synnipäevaks sain Aabitsa siiski niikaugele, et see oli köidetud, hulk – enamik – pilte selles tehtud, yle 220 lehekylje kirjotet, nii et selle esitasin kingitusena. Raamat ei saand siiski mitte täiesti valmis, sest kirjotamise jooksul selgui, et selle lõpposa läheb märkamatolt lugemikoks yle. Ymber kirjotada on veel võõrhäälikote palad (f, š, ž) ja rida lõpplugemispalo. Mõned neist tuleb veel mul enesel koostada, muude seas kaks luuletada, mis koosnevad pärisnimedest, yks luuletus, sisaldav kolikambris olevate esemete loetelu. Kõige sellega loodan septembri lõpuks valmis saavat.
Juba kevadeks ennusteti suurt sakslaste yldrynnakot. Aga kevad on juba lõpuni jõudnud ja yldrynnakost pole midagi kuulda. Pärast Kert i ja Harkovi suur-lahingoid valitseb idarindel yldiselt talvine seisukord: paigoti venelased tungivad pääle ja sakslased tõrjuvad tagasi. Kui see nõnda edasi kestab läbi kogu suve, siis ootab Saksa armeed Venemaal jälle istumine pakase käes ja Saksa seisukord läheb seeläbi raskemaks, sest Inglise lennokid yhes Yhendriikide omadega hakkavad tegema yha suuremaid ja ägedamaid õhurynnakuid Saksamaa pääle, tekitades sääl yha suuremaid purustusi ja kahjosid. Ja nõnda võib sõda veel paar aastat venida. Inglismaa ja veel enam Ameerika kannatavad välja. Siis võib sõda veel sakslaste kaotusega lõppeda ja eelmise maailmasõja traagika Saksamaale kordub. Seepärast peab Saksamaa veel sel suvel midagi otsustavat ja pööret-tegevat ette võtma. Ta peab oma relvade jõuga andma Vene rindel Vene kogu armeestikole otse surmava hoobi, nagu mulle mõne päeva eest yks mees ytles, keda Adsonite juures kohtasin. Miks see aga viibib? Kas nad valmistavad selleks mingit uut tõhusat relva (või relvi) või tehakse nenden selleks yldse eriti põhjalikke ettevalmistusi? Või loodavad nad sisemisele lagonemisele Vene tagalas ja armees, või koguni revolutsioonile?
Revolutsiooni võimalust Venemaal eitavad kõik, kendele olen sellest rääkind, sest terror olevat suur nisti armees kui tagalas; teiseks, Vene rahvas olevat nii vaeseomaks pekstud ja tuimaks ning töntsiks või osalt bolševistlikolt mõtlevaks tehtud, et see ei oska revolutsioonile ja õstule mõteldagi. Mina isiklikolt uson siiski revolutsiooni, vähimalt õstu võimalusse Venemaaal. Rahva kannatlikkusel on ikkagi oma piir. Punaarmee võib koguni koos osa kommunistliko parteiga teha revolutsiooni. Sest ka paljodelle kommunistidelle enestelle ei vist meeldi enam Stalini režiim, kuigi nad kogu aja on sunnitud olnud teesklema vaimustust ja poolehoido sellele. Sakslasil tarvitseb vaid front säilitada ja mitte lasta end tagasi suruda. Nad peaksid koguni valmis olema veel yhe talvefrondi läbitegemiseks selleks et anda Vene tagalalle aega lagunemiseks. Sest Vene tagala on nõrgem Saksa omast. Pääletung nõuab kolm korda rohkem mehi kui vastopanu. Kui eeldada, et eelmise talve kogemuste tõtto Saksa armee on juba paremin ettevalmistet talvesõjaks, siis oleks seesugune lahendus vahest parim, ikkagi parem pääletungist.
Aga ei tea midagi. Ootame ära. Võib-olla tuleb see rynnak veel. Suvi on ju alles algamas ja talveni on viis kuud aega. Selles ajas jõuab veel paljo ära teha ja toimuda. Igatahes on sakslasil kyllalt raskusi ees. Kerge ei saa neil olema. Mõned seepärast loodavad, et selles sõjas nisti sakslased kui venelased end vastastikko niivõrd nõrgendavad, et väikerahvad, nende seas ka Balti rahvad, jälle oma iseseisvuse tagasi saavad.
Mina aga kardan, et suve ja sygise kestel sõja olukord suuremat ei muutu, vaid sõda jääb positsiooni- ja vastopidamise sõjaks. Selle ajaga jõuab. Kõik on juba uuest aastast alates saand pettuda, kes lootsid suuri peatseid pöördeid. Kahe aasta pärast alles võib toimund olla kindel ja tunduv muutus. Et selle sõja lõpuks suuri muutusi ja mullistusi saab syndima, selles olen kindel. Kui eelmisel maailmasõjal olid nii hämmastavad tagajärjed – neist näit. väikerahvaste iseseisvumine, Vene tsaari-valitsuse häving ja bolševismi esiletõus ja selle terrorism Venemaal –, siis peaks käesolev hoopis suurejoonelisem maailmasõda tooma veel suuremaid ja põrutavamaid yllatusi. Yks neist peaks igatahes olema bolševismi lagunemine. See tundub kindlana, kõik muu on saladuse katte all. Keegi ei või aimata, mida tulevik toob.
Kardan, et see sõda meile siiski iseseisvust enam tagasi ei too, vähimalt mitte endises kujos. Võib-olla võidab Saksamaa ja me jääme mõneks ajaks Saksa alla. Saksa huvis on muidogi Baltimaid saksastada, vähimalt neid tublisti ekspluateerida. Meid tahetakse teha alamaks, tööd tegevaks rahvaks. Eestlased võivad olla vaid talopojad, vyrtspoodnikod, väikekaupmehed, käsitöölised, väikeametnikod jne. Kõik suurtöösturid, suurkaupmehed, kõrgemad ametnikod, suurmaapidajad saavad olema sakslased. Suuremaid rikkusi, vahest isegi mitte melgost jõukust ei lasta koonduda eestlaste kätte. Koguni kõrgema hariduse juure ei saa neid lastama nii kergesti. Ainult kui keegi valmis on saksastuma, antakse talle paremad võimalused. Selle tagajärjel saab olema paljo ylejooksikoid. Rahvuslikolt kannatab siis Eesti rahvas suuresti, seda enam et ta rahvustunne on nii nõrk ja alati