Valimik Eesti lyyrikat.
Valimik Eesti rahvalaule.
Kreutzwaldi „Kalevipoeg”1
[Esialgses käsikirjas oli pääle nende veel Koidula luuletuste kogulm ja Ed. Wilde romaan „Mahtra sõda”, aga selles ymberkirjotet redigeeringos on need kui vähem tähtsad välja jäetud. Selle väljajätmise põhjendused leiduvad eespool. Siin lisatud on „Väike Eesti entsyklopeedia”.]
Kui proosailukirjandusest midagi lisada, siis võiks kysimusse tulla ainolt valimik Juhani Aho „Laaste” (kaks köidet).
Kahjoks aga on vist kyll 99,99 % eestlasi, kel ei ole loeteld raamatuid.
Eesti iseseisvuse ajal ei taibatud neid põhiraamatuid välja anda hästi kättesaadaval kujol. Aga kõiksugu prahti ja rämpsu ilmus siis kyll väga paljo. Ei olnud intelligentset haridusjuhti ja – juhtkonda.
Lastega perekondades peaksid eelmiste raamatute lisaks olema veel järgmised:
Uus lugemik (mis minun on mõeldud entsyklopeedilisena, progressiivsena ja mitmeköitelisena). Piiblilugude raamat.
Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistised jutud”. Valimik muid muinasjutte.
Valimik vennad Grimmide muinasjutte eestikeelses tõlkes. Suur valimik Araabia „Tuhande ja yhe öö” muinasjutte. ”Kilplased” (Kreutzwaldi tõlkes). ”Reinuvader Rebane” (Kreutzwaldi tõlkes).
Kõik need ja vahepeal nimetet raamatud peavad olema keeleliselt hästi redigeeritud ja sõnavaraliselt uueaegsed, aga mitte muukveskilises rõivakeeles, vaid vähemalt ilma selle keele halbusteta.
Pühapäev 5. juuli 1942
Olen mõtelnud: Nõukogude „baaside” ajal Eesti inimesed muudkui naersid lõbosasti venelaste nõmeduse ja harimattuse yle; jutusteti yksteise võido kõigest sellest ja naerdi venelaste mahajäämust ja miividust. Osutui aga, et eestlased ise olid veel miivimad ja rumalamad, kes ei osanud aimatagi, milline hirmus aeg meid varsti yllatab ja milline kohutav saatus paljodelle neist anekdootide jutustajaist ja naerjaist varsti osaks saab – arreteerimine, mahalaskmine, kyyditamine. Sellega andsid eestlased enestest veel halvema atestatsiooni: nad dokumenteerisid oma päälis-kaudsust, ykskõiksust ja vaimset madalust. Muud neil polnud sel õnnetustimedal ajal rääkida kui anekdoote, et aga naerda saaks. Nyyd paljod naergo edasi – Siberis!
Muugi sõnaraamatut võõrsõnade pärast läbi lugedes tutvusin selles nii mõnegi uue rõivismi ja keelelise halbusega. Neid on sääl ysna rohkesti. Muuk oli täiesti rõivakeele mees. Tema oleks võind vasto hakata sellele voolule, ka minuga läbi rääkida. Aga ta oli põhiolemuselt ikkagi väike mees, reeglipapa, veskiliko köster-koolmeistri tyyp keele alal. See on saatuse sõrm: teda tabas karistus.
Kesknädal 29. juuli 1942
Praego on sõja suhtes väga põnev aeg ja läheb yha põnevamaks. Donni alamjooksu ymber möllavad kõige ägedamad lahingod sakslaste ja venelaste vahel. Pikkamisi, aga järjekindlalt nihkuvad sakslased edasi ja on mõnes kohas juba yle jõe läind. Osa Saksa väge suundub Kaukaasia poole, teine liigub Stalingradi (Tsariitsõni) suunas, mis on Donnist 50 km kaugusel sääl, kus Volga ja Donni vahe on kõige väiksem. Venelased pyyavad meeleheitlikolt sakslasi tagasi hoida ja Stalingradi kaitsta. Stalingrad olevat ka bolševismi ajaloos suure tähtsusega, sellepärast selle langemine oleks otse symboolne bolševismile. Seetõtto kujoneb nyyd võitlus kõige intensiivsemaks ja verisemaks. Kui sakslased Volgani jõuavad ja Stalingradi vallotavad, siis on see hirmus löök bolševikele. Kui venelasil ynneb nad sellest tagasi hoida ja edasijõudmine tõkestada, siis see on peago samasugune löök sakslasile. Seepärast mõlemad pooled võitlevad nyyd elu ja surma pääle kogu oma olemasolu eest. Minule tundub, et kui sakslased Volgani jõuavad, vallotades yhtlasi Tsariitsõni ja sinna pysima jäädes ja ka Kaukaasiasse edasi tungides, siis on enamlasile sõda nii hästi kui kaotet. Kui sakslasil võrdlemisi lyhikese ajaga yndis vallotada nii tugev kindlus kui Sevastoopol ja nii tugevasti kindlustet linn kui Rostov, siis ei peaks neil võimato olema vallotada ka Stalingrad, sest see ei või ju olla tugevamin kindlustet kui Sevastoopol, ainolt Vene väge võib sääl olla kymme korda rohkem. Aga eks sakslased võta sääl kõik oma jõu ja osavuse kokku, milleks nad yldse võimelised. See saab seega nende poolt olema ylim jõupingotus. Seepärast on äärmiselt põnev ära oodata, mida lähim nädal või nädalad toovad. Võib-olla kestab veel terve kuu, enne kui sakslased saavutavad selle oma eesmärgi, sest arvatavasti koondavad venelased sinna kohutavad inim- ja relvajõud. Säärast võitlust ei ole veel maailm näind. Tahan sakslaste suhtes loota, et neil on yha edasi kaugelt suurem ylekaal õhujõudude poolest, ja see peaks osutuma otsustavaks. Teiseks on neil ka parem sõjaväeline oskus, väljakoolitus, intelligents, täpsus, kohusetunne. Kõik need asjaolud kokku peaksid neile andma lõppude lõpuks võido. Kui Stalingrad saab olema vallotet, ja Volga läbi lõigatud ja sakslased Kaukaasias sees, siis see saab Venele olema parandamatomaks moraalseks hoobiks, millest nad enam ei toibu. Lootusettus, uso kaotus võidosse võtab siis maad, suur närvlikkus või juhm noobumus, mõnedel jälle metsik rabelemine
Uson mõnikord teatavaisse symboolidesse. Möödund aasta suvel tegin endale vastalt lauakalendrit. Katsosin nii paljo ette teha kui jõudsin. Juuli lõpul olin jõudnud kuni augusti lõpuni. 1. septembri lehte tehes läksid mul selle uue kuu esimesed aaped kogemata väärasti. Seda sain kõige kergemin parandada tegemaga antiikva aaped ymber fraktuurseiks. Ja säältpääle hakkasingi kalendri teksti kirjotama fraktuurkirjaga kuni aasta lõpuni. Suvel juulis oodati äärmise põnevuse ja igatsusega Saksa vägede jõudmist Tallinna meid päästma bolševike võimo alt. Arvati, et nyyd mõne päeva pärast, nädala pärast hiljemin saabuvad. Aga ikka ei saabund. Mina nägin selles Gooti kirjas teatavat ennust, nimelt et 1. septembril sakslased saavad olema siin. Ja see ennus osutui peago täpselt õigeks: ainolt paar päeva varemin jõudsid sakslased Nõmmele ja Tallinna.
Tänavo 10. veebruaril kirjotasin oma päevikosse: Eilsest pääle kujones mul mõte, et Venemaal võib varsti – vähimalt kevadel või suvel – puhkeda sõjaväeline õst bolševistliku korra vasto. Ja imelik pähepist: asetasin selle mõtte täitmise yhendusse oma Turgenevi tõlkekogulmate valmissaamisega käsikirjas. Hiljemin pikendasin seda tähtaega kuni novembri lõpuni, kuigi veel 8. märtsil kirjotasin oma päevikosse: Yha enam uson, et Venemaal (enne septembri lõppu a. 1942) puhkeb revolutsioon. [Need lootused ja ennustused sõja käigu suhtes ei täitunud kyll mitte. Aga ma ei saand ka Turgenevi tõlkekogulmaid määrat ajaks määrat kujol valmis, sest kummaski on tänase päevani jäänd loomata kindel arv uusi tyvisõno, mis nende kogulmate jaoks olin otsustand luua. Ainolt osa kyses-olevi sõnade loomine on mul seni ynnud. Neist ainolt kaks – nirn ja mork – tunduvad mulle praego täiesti võstetavaina. Muudest on igayks enam või vähem kysitav. Mõni neist võib siiski harjumuse teel meeldivamaks saada.].
Hakkasin tõepoolest uskoma, et seegi ennustus teostub, ja seepärast olen seda ennustand mõnele oma tuttavalle. Kõik on selle vasto, kõik väidavad, et praegose terrori juures ei või sääl tekkida mingit revolutsiooni. Aga ei ole tähtiski revolutsioon. Synnib lagonemine, ummik, anarhhia, segadus. Siis on bolševistlik režiim läbi.
Olen otsustanud mõlemad Turgenevi novellikogulmad köidetuina endale kingituseks esitada oma synnipäevaks 8. detsembril. Mõlemad kogulmad on mul juba enam kui kuu aja eest tõlgitud. Varsti lõpetan esimese kogulma lisad (kommentaar, sõnastik jm.). Teise omad saan loodetavasti oktoobri lõpuks valmis. Kuu ajaga peab ikka jõudma ära köita ja ma olen endale võtnud selle mõtte, et niipea kui need mul juba köitmatagi kujol on valmis, on Venemaal midagi lahti. Muidogi ei ole nende raamatute valmimise ja sõjasyndmuste vahel mingit kausaalset sident. Ometi olen endale pähe võtnud, et need syndmuste read jooksevad paralleelselt. Ja imelik: need ongi seni jooksnud. Kui huvitav, kui need tõesti yhte satuvad, s.o. kui yhes nende raamatute valmimisega on Venemaal olukord sõjasyndmuste tagajärjel tõesti ykskord lagunemiseni jõudnud. Muidogi on selle eod juba praego arenemas latentselt,