Tarvitet uuendite listis ei ole mainitud veel kaht. Yks on i-minevik ainsuse kolmandas pöördes uma-refleksiividel, eriti pikemail, näit.: see seletui lihtselt; samoti avaldui, elustui, valmistui, võimaldui jne. See on selle vormi yhtesattumise vältimiseks us-lõpulise verbaalnimisõnaga. Teine on soomekeele eeskujol es-gerundium umbisikolisel tegomoel, näit.: kõnet peetaes [See -ae- tuleb siin hääldada kaheks eri silbiks. Muide antud näide ei ole Ideepe tekstist.] (= kõnepidamise ajal kellengi teisen) luges ta ajalehte. Muide seda uuendit on Ideepes väga harva tarvitet.
Kõigi nende uuendite, erinevuste ja rohkete uute sõnadega saab eestikeel ilusaks ja peeneks keeleks, mida võib täie õigusega sirnata rahvuslikoks aardeks. Kui Ideepe saaks ykskord sellase keele võidolepääsmiseks kaasa mõjuda!
Stokholmis 18. IX – 12. X 50.
Laupäev 31. jaanuar 1942
Tänasest pääle hakkan siia kirjotama oma yksikasjalisemat päivikut. Kuivad tõigad märgin yha edasi sellekohasesse ammu peetud päivikusse.
Alates detsembrist hakkasin tõlkima no Turgenevi novellide valimik ja yhtlasi esimest kogulmat ymber kirjotama. See on seni olnud mu päämiseks ja otse kirglikuks huvitööks, nii et kõik muud tööd kõrvale jäid. Esimese kogulma ma tõlkisin bolševike ajal – 25. juulist 1940 kuni 19. septembrini 1940, sest siis oli lootust ka selle kirjastamiseks, aga sellest ei tulnud midagi välja. Saatsin tõlke proovi Urgartille Tartu, kuid ta ei vastandki. Nõnda see jäigi.
Muide Turgenev on yks mu lemmikkirjanikke. Olen juba gymnasiastipõlves katset teind ta tõlkimisega („Viirastuste” algus). Juba ammu, aastate eest, otsustasin Turgenevi novellidest tõlkida kaks valikkogulmat, nagu seda juba teind olen Aho laastudest ja Poe jutustustest. Nyyd tõlgin iga päev Turgenevi novellide teist valimikko ja paralleelselt sellega kirjotan teist ymber. Mõlemad kogulmad on valit ja koostet yhesuguse printsiibi ja plaani järele, nii et nad on nagu kaks sarnast buketti. Nad on pandaanid yksteisele. Mõlemad lõpevad mingi fantastilise jutuga ja kõige lõpuks on mõned ta proosaluuletused. Samasuguse yhtluse printsiibi järele on mul koostet ka mu valimik-tõlkekogulmad no Aho ja Poe.
Turgenevi novellide mõlemaid valikkogulmaid kirjotan nyyd peago kalligraafiliselt ja transparendi abil poole DIN-kausta suurustelle lehekylgedelle. Kui valmis saavad, lasen need ilusasti köita. Lõppu tuleb kommentaar ja teises kogulmas ka Turgenevi elulugu. Mõlemais on keeleline lisa tarvitet uuendite loetlemisega ja raamatus esinevate uusimate ja vähe tuntud sõnade aabestikuline list seletustega. Esimest kogulmat tuleb umbes 420, teist ligi 450 lehekylge. Nõnda saan kaks ilusat köidet raamatut – käsikirjas.
Juba enne jõulu, või sygisel, tuli mul idee kirjotada rida raamatuid käsikirjas. Need oleksid kõik keeleuuenduslikud raamatud. Kuna nyyd lähemail aastail neid niikuinii trykkida ei saa, siis olgu nad mul käsikirjas. Vahest edaspidi saab kirjastada. Igatahes jäävad nad minult huvitavaks, tähtsaks ja väärtuslikuks mälestuseks.
Nende raamatute jaoks lasen siis teha ka ilusa kapi. Ylemine osa uksest oleks klaasiga; keskel ukse pääl peaks olema äärest teiseni ulatuv hõbeplaat, millele on tsiseleeritud mu kirjastusmärk ning ex-libris.
See on diptyhh: vasakul synge maastik vana mehega kepi najal; paremal pool õunapuu õunu täis, all kaks mängivat last; puu ladva alt vasakult poolt paistab päike.
Tahtsin ammu saada selle ex-librise, pöördusin mitme kunstniku poole, aga ykski ei osanud hästi teha. Ei olnud tehnikat ega maitset. Paar raamatut andsin omalajal siiski välja selle märgiga. Hästi ei olnud see joonistet. Ma ei mäleta enam, kelle töö. Seepärast loobusin selle kasutamisest oma edasisis raamatuis, milled ise kirjastasin.
Ma ei ole siiski veel lootust kaotand. Kui Eestist ei saa selle joonistajat, siis vahest Saksamaalt.
Sellesse kappi paneksin kõik oma lemmikraamatud, osalt äratrykitud, osalt käsikirjalised alles. Ma peaksin õigupoolest ise ymber kirjotama või laskma ymber kirjotada ka Aho laastude teise valimiku ja samuti Poe novellide oma, mis olen tõlkind, aga mis on alles trykis ilmumata. Siis saaksin kaks ilusat raamatut juure.
Siis vahel võtaksin mõne neist käsikirjalisist raamatuist, läheksin sellega välja – kuhugi loodusesse suvel, või sygisel ja talvel kohvikusse või restoraani ja sääl loeksin oma lõbuks, nautides sisu, stiili ja keelt. Olen seda möödunud suvel teind Poe „Pym’i looga” ja ta „Valit novellide” esimese kogulmaga, samuti Bourget’ „Julma mõistatusega” mu omas tõlkes. Sain nende raamatute lugemisest tõesti suurt naudingot.
Olen juba aastate eest ka sellest unistand, et keegi kirjastaja annaks välja minu tõlgete seeria. Siis võiks yhes aastas, ikka kahe kuu tagant köide, ilmuda kaks kogulmat Aho, Turgenevi ja Poe novelle. Pääleselle võiks avaldada veel kaks kogulmat Maupassant’i novelle ja mõned eri kirjanike romaanidki minu tõlkes, ja lõpuks sobiks uuesti välja anda „Hirmu ja õuduse juttude” seeria, aga siis vahest uue päälkirja all. Selle juure tuleks veel suur hulk käsikirjas valmis olevaid tõlgit, aga alles avaldamata fantastilisi jutte eri autoreilt.
Kavatsen tõlkida mõned head kriminaalromaanid, muude seas Conan Doyle’i „Baskerville’i koera” ja Philipotts’i „Neli Redmayne’i”.
Sellesse kappi tuleb muidugi ka mu uusi teoreetilisi teoseid keeleuuenduse yle, nende seas esimeses järjekorras suur kokkuvõtlik raamat keeleuuendusest, mis trykituna oleks ligi 500 lehekylge – see oleks mu teine tähtsaim elutöö, vahest kõige tähtsam pääle „Õigekeelsuse õpiku”, teiseks keeleuuenduse harjotustik, populaarteaduslik brošyyr no-dega, ja kui saan, suur Eesti õigekeelsuse ja sõnatähenduste sõnaraamat mu „Õigekeelsuse õpiku” lõpus oleva sõnastiku kaustas ja kirjaga, trykituna umbes 1800 lehekylge. Kymne aasta jooksul jõuaksin, kui elu ja tervist, kõik need raamatud kyll valmis kirjotada.
Kui on sellane ilus kapp ja need raamatud kapis, kasvõi ainult osa neist, siis saab kyll olema teatav turvalisve tunne, mis ka annab omajagu õnne ja rahuldust.
[19. VII 47]
Otsustasin oma juba ligi kahekymne aasta eest mustandis skitseerit aabitsa lõpliku valmiskirjotamise käsile võtta ja alustasingi täna seda tööd. Tahan sellega valmis jõuda Silvia synnipäevaks 1. juunil s.a. Silvia saab siis kyll alles kolmeaastaseks ja lugema õppida on tal veel vara. Raamat jäägu siis ta järgmiseks eluaastaks. Nelja-aastaselt võib ta juba küll lugema õppimist alustada, sest ta tundis juba pooleteise-aastaselt mõned aaped.
Kirjotan aabitsa ymber trykiaabetega ja teen ka vastavad joonistused ise. See aabits tuleb metoodiliselt hoopis teisiti kui praegused: see algab neeplitega, mitte muuplitega, nagu nyydne modernitsev pedagoogika nõuab. Neeplitega alustamine on loomulikum ja viib rutemin sihile. Iga aape kohta on rohkesti harjotus-materjaali ja võimalikult seotud palu.
See aabits ja sellele järgnev aabitslugemik saab olema aluseks mu ligi 25 aasta eest kavatset ja unistet lugemike seeriale, millest kirjotan edaspidi yksikasjaliselt. Neid lugemikke tuleks seitse või kaheksa köidet, s.o. teisest kuni yheksanda õppeaastani. See oleks nii ytelda entsyklopeediline lugemik; ainult yks kolmandik oleks ilukirjandust. Seda lugemike seeria kirjotamist pean ka yheks oma lemmikunistuseks ja, kui selle teostamine õnnestub, yheks oma elutööks. Sellast lugemikko ei saa siis olema yhelgi teisel rahval.
Laupäev 21. veebruar 1942
Täna olin haridusdirektooriumis osakonnanõuniku Araste jutul. Käisin tema juures uute eestikeele õpikute asjus, millede koostamise korraldajaks ma hakkasin haridusdirektooriumi eetel. Tuli juttu ka aabitsaist. Araste oli preili Helmi Elleri kaudu kuulnud mu aabitsa skitsist. Eller olnud