Kartoteegi lehed võiksid olla kahekordsed, s.o. kahes eksemplaaris: yks läheks yldkartoteeki, teine erikartoteeki, mis sisaldab ainult teatava kirjaniko toodango sõnad. Võiks teha koguni kolmandagi, jättes selle eneselle isikliko uurimise materjaaliks, kuna teised kaks saadetaks mingi keeleteadusliko asutuse arhhiivi. See töö peaks olema rahulik, mugav, ruttamato. Aega kyllalt. Tehakse, kui on sellekohane värske meeleolu ja tahtmine, aga siiski järjekindlasti, ilma suuremi vaheagadeta, ohverdades selleks nädalas 5–6 tundi. Kymne aasta jooksul moodustaks see juba kokku 2500 tundi.
Sel kombel tuleks sõnavaraliselt, ja osalt ka muude keelendite suhtes, karto-tekiseerida mitte ainolt ilukirjanduslikod raamatud, vaid ka õpetlikod, teaduslikod ja nn tarbeteosed, ka vaimulik kirjandus, samoti perioodilised väljaanded – ajakirjad ja ajalehed. Veel 19. sajandi lõpuni, vahest koguni iseseisvuse alguseni oleks see töö täies ulatuses, või peago täies ulatuses läbiviidav, säältpääle aga tuleks teha teatav valik hästi läbikaalot põhimõtete ja kava järele.
19. sajandilt tuleksid läbitöötamisele pei kõik kooli- ja muud õpetlikod raamatud, nende seas aastate 1852 ja 1862 vahel pastor Schwarzi algatusel [M. Kampmaa sõnad („Eesti kirjandusloo peajooned” II, 1913, lk 59)] ilmund „Koli-ramatud”, mis viimased oleks väga huvitav leksikaalselt ja yldse keeleliselt läbi uurida.
Kirjakeele sõnavara kartotekiseerimist alustetigi kyll iseseisvuse ajal Tarto ylikooli juures, aga seda tööd lasti teha selleks mitte kyllalt pädevain yliõpilasin ja ysna hõredasti. Nende tööd oli ka võimato korralikolt kontrollida. Põhimõtteid ja instruktsioone ei töötet kyllalt detailselt välja. Seetõtto on sel kartoteegil vaid relatiivne väärtus. Õige kartoteegi saamiseks tuleb kõik see kirjandus uuesti läbi töötada hoopis tihedama nõuestiko järele.
See kõik on suur yldkava. Selle teostamist peaks õhutetama, juhitama ja koordineeritama sellekohasen eriasutusen. Emakeele Selts on seda asja ajand loiusti ja pääliskaudselt. Praego on selle tegevuski soigus. Vaheajal aga võiksid seda yksikisikod teha omal algatusel ja omaks eralõbuks yksikote kirjanike või väljaannete kallal.
Juba kauemat aega on mul viisiks teatavaid symboole yles sääda. Kui see või teine väike asi teostub, või ma selle teostan, siis teostub ka suur asi – nõnda kujotlen. See ei ole ebausk. See on mu väike mystitsism. See on tõesti sageli täide läind. Yteldakse, et usk mägesid tõstab.
Eile kohtasin Nõmmel yht endist algkooliõpetajat, vanem mees. Rääkisime sõjast, ja kui ma väljendasin, et sakslaste suurrynnak ikka veel ei alga, ytles ta, et see ongi juba aland Kert i ja Harkovi operatsioonidega. Venelased tahtnud iga hinna eest Harkovi juures läbi murda takistamaks sakslasi kasutamast Ukrainat tööstus- ja põllomaana, kuid sakslased olid sinna koondand määratumad jõud. Ja nõnda antigi sääl venelasile hoop.
Helmi Kallas, 32-aastane, mu naise kooliõde Tarto tytarlaste gymnaasiumist, arukas preili, kes loeb lehte ja jälgib syndmusi, aga ytles, et suurrynnak pole siiski veel aland. Millal see siis algab.
Reede 12. juuni 1942
Täna olin koos härra H. Mooraga – ylikoolist Saksa ajal vallandet arhheoloogia professor. Tema on väga pessimistlik Eesti tuleviko suhtes, kui Saksamaa võidab. Siis sakslased pyyavad Baltikumi saksastada, ja seda kõige rafineeritumalt. Ainos lootus olevat inglaste võit. Arvas siiski, et see võit saab olema „noatera päält”.
Huvitav on märkida, et minu juures kordub nyyd see, mis oli Esimese maailmasõja ajal. Ma olin kange germanofiil ja ihkasin Saksamaa võito niikaua kui sakslased veel ei olnud Eestis. Niipea aga kui algas Saksa okupatisoon, jahtus see mu Saksa-vaimustus ja mul polnud suuremat kahjo, kui Saksamaa võideti ja Saksa võimod ning väed pidid siit lahkuma. Ka praego on mu germanofiilia suuresti vähenemas.
Laupäev 13. juuni 1942
Mõne päeva eest võtsin esile Eduard Wilde noorepõlve-uudisjutu „Salasidemed” (ilmund a. 1880). See oli yks mu lemmikraamatuid gymnaasiumis-käimise lõpp-aastail. Ma hakkasin seda koguni tõlkima saksakeele. Tõlkisin peago lõpuni. Tõlge peaks kuskil meie Kuresaare-maja pööningol olema.
”Salasidemed” on suurepärane armastuslugu. Eesti soost mõisaametniko tytar Lonni armub pööraselt, hullumeelselt yhesse kihelkonna-koolmeistrisse, kes on ineto, jõre, ebaseltskondlik, aga suurte vaimsete huvidega: tal käib prantsuskeelne populaarteaduslik ajakiri, ta loeb Schopenhauerit, luuletab, mängib mõjuvalt viiulit, on suur pessimist. Sellast armastusjutustust pole ma ei enne ega pärast lugend. Sääl on ka veel ärkamisaja miljööd ja õhkkonda, – väga armast ja meeldivat. Keelelt on teos kyll ysna vigane, aga hästi jutustet. Kompositsioon on suurepärane. Eile tuli mul idee see jutustus ymber kirjotada uuenduslikos keeles ja siis lasta raamatuks köita, mis siis ka läheks mu ideaalkappi teiste uuenduslikos keeles käsikirjaliste raamatute hulka. Aga nang see on liig lyhike – esimeses trykis ainolt 79 lehekylge –, siis et raamat oleks vähemalt 250 lehekylge, peaksin sellele lisama paar-kolm teist Wilde juttu, ja just ta noorepõlve põnevusjuttude hulgast.
Yhtlasi naasis siis mulle uuel elavusel soov käsikirjaliste raamatuina ymber kirjotada – ikka uuenduslikos keeles ning kommentaari ja sõnastikoga – kaks isamaalise tendentsiga ajaloolisi jutustusi sisaldavat raamatut, nimelt: I köide, mis sisaldab E. Bornhöhe „Tasuja” ja J. Järve „Karoluse”; II köide: A. Saali „Hilda”. Neile peaksin skitseerima ka illustratsioonid. Igatahes jätan selleks vastavais kohtades tyhjad lehekyljed. Nende kahe raamatu redigeerimise idee tuli mulle juba Tartos, vist aastal 1932. Helmi Kallas kirjotas siis „Hilda” ymber 20. aastail ilmund teisest trykist, milles olin teind oma parandused. Eile õhtol otsisin seda „Hilda” käsikirja, aga ei leidnud.
Kui need raamatud mul ykskord köidetuina valmis on, siis saan neid lugema suurel naudingol aeg-ajalt – kodus, kohvikos, yksildasil jalotuskäikudel suvel looduses. Kannan siis yht köidet oma ilusas uues kollakaspruunist nahast väikses portfellis, mis veel 1941. aasta suvel yndis lasta teha.
Teisipäev 16. juuni 1942
Täna lõpetasin Turgenevi teise valimikkogulma ymberkirjotamise. Nyyd on mul Turgenevi novellide tõlketekstid raamatukujoliselt valmis. Yylib vaid veel yle lugeda, parandusi teha, puuduvad sõnad välmida, lisad kirjotada, s.o. elulood, kommentaarmärkused, keeleline seletus ja sõnastik kummalegi köitele ja siis köita lasta. Tahan käia juba maad kuulamas yhe köitja juures, kes elab Nõmmel (hr. Armolik) ja kes mulle siin köitis 3 eksemplaari Bourget (buržee) „Julma mõistatust”. Lisade kirjotamine võtab ka kyll hulga aega – vähimalt kolm kuud.
Kesknädal 17. juuni 1942
Juba talvel tekkis mul igatsus lugeda Maeterlincki raamatut „La sagesse et la destinée” – kogulm elutarkuslikke aforisme. See on ilmund ka eestikeelses tõlkes päälkirjaga „Tarkus ja saatus”, muidogi rõivakeeles. Originaali ei saand ma kuskilt. Tallinnas ei ole vist kellelgi. Tellida ei saa praego. Selle raamatu tahaksin uuesti tõlkida – uuenduslikos keeles, ja see tõlge läheks mu lemmikraamatute hulka ja mu tulevasse sellekohasesse kappi ilusasti köidetuna. Maeterlincki vaim on jaunis ja mõjub rahustavalt; see paneb syvenema siseelusse, moraalseisse kysimussi, hinge ilu probleemidesse.
Tahan ykskord leida ka yhe huvitava populaarteadusliko raamatu, umbes 100-kuni 160-lehekyljelise, mille tõlgiksin tarvitades selles rohkesti ka no-genitiivi. Seda lugedes harjuksid lugejad no-ga ja veenduksid selle kasulikkuses.
Eestlaste vähene rahvuslus ja vaimne pääliskaudsus ilmneb ka nende koduste raamatukogude puudulikkuses. Korralikos eesti haritlase ja koguni liht-eestlase isiklikos raamatukogus – kapis, riiulil – peaksid tingimata olema järgmised raamatud:
Põhiraamatute list, ka noorsoole
Eestikeelne