Oma õpetajategevuses olen kahjoks ka mina – sest et mul siis sellekohane ylevaade ja teadlikkus puudus – kyllalt aega raisand kõrvalisiks asjoks klassis, eriti lasknud ette lugeda sellast, mis polnud mitte nii seoses õppeainega. Kui nyyd oleksin õpetaja, ei teeks ma seda mitte. Ainolt keeleuuenduse heaks teeksin ma mõnikord lyhikesi viiteid, ja sedagi tagasihoidlikolt. Sest õpilased võtavad õpetaja vaimustust mõnest kysimusest ka kui teatavat nõrkust. Ainolt klassikursuse lõpul ja – tähtis eeltingimus – kui õpilaste poolehoid on täiesti võidetud, räägiksin mõnikord ka keeleuuendusest. Igatahes ei teeks ma nyyd enam neid vigo, mida paarikymne aasta eest kaatsin. Seda märkan ma ka õhtogymnaasiumis, kus olen nyyd juba kolm aastat õpetand.
Kui mõnel õpetajal läheb distsipliin täiesti käest ära, siis ta on syydi selles, et ta omaenese juures ei paranda seda, mida ta oleks võimeline parandama: hea õpetamine, tundide hea ettevalmistamine, teadmiste andmine. Kui ta seda ei tee, siis see on ta tathtejõu ja intelligentsi puudus, või ka see, et teda ta aine ja õpetamine ei huvita.
Distsipliini ja selle saavutamisviiside yle peaks otse mingi raamat kirjotetama.
Olen juba aastate eest kujotelnud juhtumit, kus yks korralik, aga tagasihoidlik õpetaja kannatab distsipliini puuduse all oma klassitundides. Ta on täpne ja kohusetruu oma töös, aga malbe ja tagasihoidlik oma esinemises, natuke melanhoolne tyyp. Õpilased kuritarvitavad neid ta omadusi (on juhtund ka sellane klass) ja lähevad tema tundides ylekäte. Ja kui õpilased kord näevad, et karistamata võib endale lubada distsipliini rikkomist või ebaaupaklikkust õpetaja suhtes, siis teevad nad seda korduvalt, selles yha kaugemale minnes. Ja malbe isik ei saa end maksma panna. Ei aita mingisugune kaebamine ylemusele: ylemus ei aita tõhosasti, ja asi läheb pärast kaebamist veel halvemaks. Ainolt see aitaks, kui sellasel korral õpilaste suhtes toimitaks halastamatoma rangusega. Seda aga ei tehta. Malbe ja tagasihoidliko õpetaja heaks õpilaste vasto suuremat rangust ei tarviteta, seda tarvitetakse ainolt tugeva, julge iseloomuga õpetaja heaks, kui selle juures õpilased peaksid korraga mingi häbemattusega hakkama saama. Seepärast olen kujotelnud, et sellele malbele õpetajale (kes muide on jaunis hing ja väärib abi) tuleks appi võimas ja salapärane sõber, kelle taga on kasvõi mingi salapärane organisatsioon, ja neimaks õpilaste kallal õpetajale tehtud ylekohtud. Kannatada saaksid siis peago kõik õpilased, ka vähem „koerad”, ja seda selle eest, et nad on lasknud distsipliini rikkomist syndida, on passiivselt päält vaadand, on koguni kaasa naernud õpetaja kimbatuse yle. Nii on Vene yhiskonna enamlaste-aegseis kannatusis syydi ka need kodanikod, kes kyll enamlaste kihutustööle vasto ei hõisand, vaid seda passiivselt päält vaatasid ega organiseerind vastopanu.
Olen sellasest koolijuhtumist endale fantaseerind terve romaani, mille episoode olen varieerind aeg-ajalt või lisadetailidega täiendand. Edaspidi tahan selle fantaasia pikemalt esitada ja fikseerida selles päivikos. Niipaljo ytlen siinkohal veel, et selles juhtumis karistada saavad mitte ainolt õpilased, vaid ka direktor ja mõned õpetajad oma passiivsuse, koguni komplatsentsuse eest.
Olen otsuselle jõudnud: õpilased oma yldsuses ei vääri mingit halastust: nad on laisad, ebakohusetruud, jõhkrad, kergemeelsed, vähe intelligentsed, vähe korralikod jne. Õpilasi koolis tuleb pidada tubli rõho all (nagu yldse massi), muido lähevad ylekäte.
Kesknädal 2. september 1942
Arstid, arhhitektid, lauljad, viiulimängijad, klaverimängijad…
Koolihygieeni suhtes on arstide kommisjonid piinlikkuseni nõudlikod: ei luba õpperaamatuis natukegi peenemat kirja, ei meeldi vahe- ja alamärkusteski, ei luba natuke suuremat raamatu kausta, vaid see peab nyyd väike olema.
Tegelikod kooliarstid on aga sageli vähe nõudlikod, nad lasevad kõiksugu haigused, haiglased kalduvused ja ebahygieenilised olud kergesti läbi. Seega teoorias liialdet nõudlikkus, tegelikkuses lubamato lodevus.
Nõnda oldi Eesti Vabariigi ajal ka õppeainete suhtes: teoreetiliselt (õppekavades) suured ja suuresõnalised nõuded, aga tegelikolt nõrk nõudlikkus, suur läbi sõrmede vaatamine. Eriti andis see end tunda joonistamises ja veel rohkem vahest laulmises. Õppekava järele, mis lauluõpetajain enesten oli koostet, nõutakse muusikalist kuulmist, diktaate ja septakordide tundmist, aga tegelikos õppetöös needsamad õpetajad ei õpeta kätte lihtse duur- ja mollgamma ja lihtsete kolmkõlade laulmist.
Meie arhhitektid ei ehita majadelle enam verandasid. Vist jälle mingi moevool. Ja huvitav: igakordset moodi põhjendavad asjaomased ikka esteetikaga ja ka praktiliste edemuste ja põhimõtetega.
Meie lauljad ei laula kuigi hästi. Paljodel, eriti naislauljail on halb vibraato – liig äge, liig suure amplituudiga. Enamasti lauldake liig valjusti, kõigest kõrist. Seetõtto on niisugune mulje, et mehed röögivad ja naised kriiskavad. Meeslauljad lõpetavad fraasi kõrgemad lõpptoonid sageli mingi järsu õh-iga, mis teeb jõhkruse mulje. Seda inetond õhhi tarvitavad kahjoks ka mõned välismaised lauljad. Nähtavasti kuulub see mingi dramaatilise laulmisviisi juure (dramaatiline tenor). Minule see ei meeldi. Meie lauljad matkivad siin orjalikolt ja liialdamisega välismaisi halbusi.
Ometi sopraan, kui hääl ja laulmisviis on ilus, oleks suurepärane ja hurmav. Samoti oleks väga meeldiv ilus mahe lyyriline tenor. Ka võimas ja „sametine” bass on mõjuv. Pean tunnistama, et ei raadios ega kontsertidel, ja veel vähem oopereis, ei ole mulle laulmine kunagi täiesti meeldind, vaid peago alati kylmaks jätnud.
Klaverimängijad mängivad harilikolt pläristavalt, liig tugevasti. Löök on kõva ja kõle. Ometi võib ka klaverimäng olla ilus ja haarav, nagu seda kuulsin yliõpilaspõlves yhes Helsingi kinos, kus mängis mehhaaniline klaver „dea”.
Kas ka edaspidi, rahu ajal, kui Saksa valitsuse alla jääme, meid ei lubata kuulata Soome raadiot? Kui seda ei keelda, siis Soome raadio ja yldse Soome eeskujo saab rahvuslikolt äratavalt mõjuma. Kui aga ära keeldakse, siis on see surve, mida saajakse vastomeelselt tajuma, ja see äratab protesti- ja opositsioonitunnet Saksa vasto.
Ootan äärmisel põnevusel Stalingradi vallotamist sakslasin. Optmistid arvasid, et see langeb (nii Adson, see parandamato optmist). Aga ma arvasin kohe, et venelased saavad seda meeleheitlikolt kaitsma ja on selleks sinna koondand määratomaid jõude. Stalingradi langemine võib seepärast viibida veel terveid nädalaid, vahest koguni paar kuud. Aga kui see ykskord on vallotet, siis ongi antud suur ja tõhos löök vastaseile ja sõda Venemaaga astub uude faasi. Õigusega peetakse Stalingradi praego tähtsamaks kui Peterburi ja Moskvat. Ka Kaukaasia nobe vallotus pole praego nii tähtis. Seepärast on võitluste jälgimine Stalingradi, s.o. Tsariitsõni pärast nii põnev. Ma otse ei jõua seda ära oodata. Kyll mul siis saab olema hea tujo, kui ykskord teatetakse selle langemisest!
Olen mõnikord mõtelnud, kuidas mõjuks meieaegne muusika – viiul, klaver, orkester, laulukoor – muinas-Kreeka aegseile muusikahuvilistele ja muusikainimestele. Kas nad saaksid sellest aru? Kas meeldiks see neile? Arvan, et neile meeldiks väga vaid ysna lihtne, viisirikas muusika, kus ka viisid oleksid lihtsed. Keerulisem muusika, kus viis on ebamäärasem, modulatsioonirikkam, vähem ylevaatlik või kus viise yldse ei ole, oleks neile arusaamato ja tunduks muusikalise myrana. Eriti meeldiksid neile viiul ja flööt. Yldiselt meeldiks neile meie ajaviitemuusika.
Meil Eestis on rohkesti ebanormaalseid tyype, veidrikoid. Arvan, et Soomes ja ka Lätis neid nii suurt protsenti ei ole. Sellased tyybid on meil näiteks mu sõber Karl Reitav ja eriti Villem Ernits. Viimane on muido ysna andekas vaimseks tööks. Hea mäluga, nobe töötama, kerge kirjotama, koguni kõneannet eviv. Omandab ruttu võõrkeelte oskust. Aga kõigi nende annetega on ta vähe kasu toond eneselle ja Eestile. Aastate jooksul tegotses ta karskustööga, mis Eestis oli nii vähe taga-järjekas ja milleks Ernitsa töö oli lihtselt väärtuslike annete raiskamine. Kuigi ta võib kirjotada ja on kirjotand paljo artikleid, ei ole talt ilmund yhtki korralikko raamatut. Ta tykeldab oma