Ideepe. Johannes Aaviku ideede päevik. Johannes Aavik

ning tehti veel mito eelharjotust koduste ylesannetena. Siis tehti sama kontrolltöö uuesti, ainolt sõnaryhmad jaoteti õpilaste vahel teisiti. Jälle pei nima paljo jämedaid vigo! Jälle seleteti vead ja tehti veel paar eelharjotust. Siis tehti kolmas sama laadi ja sama raskusega kontrolltöö. Vaevalt natuke, vaevalt arvestatavalt olid tulemused paranend.

      Ainolt viiel-kuuel paremal õpilasel olid tööd paranend päris heaks. Yldiselt osotui, et suuremat juure ei olnud õpitud: mis keegi alguses oskas, see oli.

      Millest johtus see võimetus juure õppida, paraneda? Arvan, et kahest põhjusest: 1) vähene intelligents, mõistuse, abstraktse mõtlemise nõrkus; 2) tahtmattus, pyydmattus õppida, end pingotada, katsoda; sest millest kergesti ja kohe aru ei saada, seda ei taheta meeleldi õppidagi. Yks vahend siiski oleks: väline surve, kartus teiseks aastaks jääda. 50 protsendile peaks „kahed” ja „yhed” panema eesti-keeles kui õppeaines. Neid ei võiks päästa ka „kirjandus”, s.o. elav sõnavõtt, bel-letristliko teose harutamisel klassis. Sest klassis, kus keelekursus on tähtsaim, ei tohiks sõnavõtod kirjanduses yles kaaloda ja korvata nõrkust grammatikas ja ortograafias.

      Sel korral peaks 50 protsendile õpilasist panema kahe ja nad teiseks aastaks jätma, sest kahe panemine yksi ei mõjuks. Alles siis hakkaksid pooled neist 50 protsendist end pingotama ja õppima. Aga kui keegi õpetaja seda oleks teind, siis ta oleks sattund teravasse vastollu kooli direktoriga, õppenõukoguga ja viimaks haridusministeeriumiga, sest ykski neist ei taha õiglaselt nõudlikko kooli, vaid kerget, nelget kooli. Õppekava nõuded jäävad suurelt osalt paberille. Õppekavad õigupoolest neid tõsiselt ei huvitagi, s.o. teadmiste tõeline, ehtne omandamine õpilasin, vaid ainolt kavade „läbivõtmine”, „teostamine”, s.o. et asi oleks vormiliselt korras.

Õppekavad eluvõõrad

Nõudlikom hindamine võimato

      Reede 27. november 1942

      Yle 25 % ei tohtind kahti panna yhes õppeaines. Kui rohkem, siis pidi haridusministeeriumile sellest teatetama ja seda põhjendetama. Seepärast õpetajad ei julgend hinnete panemises õiglaselt ranged olla. Nad kartsid yldse kahti panna. Nad kartsid seda ka sellepärast, et nad oma hindamises kindlad ei olnud. Sest ka see nõuab õpetajalt suurt enesedistsipliini, tööd ja pingotust, et õpilase kahe-väärivus oleks kindlasti dokumenteeritud. Teda tuleb vähimalt paar korda suuliselt kysida, tal peab olema kaks kirjalikko tööd „puudulikod”.

      Raskeks teeb julgema, resoluutsema hindamise kahega ka see, et õpetajad ei julge oma nõudeid kõrgemalle tõsta. Peaks valitsema sellane hindamise põhimõte, et kellel kolm olulist mitteteadmist paljastub, on selles aines „puudulik”. Meil aga oli ja on õpetajail vastopidine seisokoht: Ta teab ikka midagi, sellepärast ei või talle kaht panna. Otsegu oleks päris loomulik, et ta midagi ei tea.

      Kui oleksin suure võimuga haridusminister, siis annaksin otse eeskirja, et kui tabate õpilase kolme olulise seiga mitteteadmiselt oma õppeaines, võite talle julgesti panna kahe. See mõjuks. Siis alles paljod õpilased hakkaksid esmakordselt tõsiselt õppima. Siis tuleks meil mõne aasta pärast hoopis teissugune noorsugu ja paari kymne aasta pärast kogu yhiskonna mentaliteetki vahest muutuks paremaks – tõsisemaks.

Moeytlused. Lõuna-eestikeele vastopidisused. Antud käänmisskeemi otstarbekohasus

      Kuidas teatavad ytlused ja sõnad moodi tulevad ja kuidas kohe kõik neid hakkavad tarvitama!

      Minule aga ei tule kunagi iseenesest keelele ega sule alla järgmised kolm Vabariigi ajost saati niimoodi tulnud ja sageli tarvitetuks saand ytlust: 1) see on sajaprotsendiliselt õige (või läbi viidud või teostet); 2) selle teguri osatähtsus on suur; 3) tujukyllane koosviibimine.

      Teatavat tyypi mehed (muide väga rohkesti esindet tyypi) tarvitavad neid väljendeid eriti meeleldi oma kõnedes ja kirjotustes.

*

      Nyydis-eestlaste kalduvus vastopidisesse ja vastooksusesse avaldub ka keeles, eriti lõunaeestlasil ja tartlasil, neil lõunaeestluse pääesindajail. Tarto inimesed tarvitavad kolme liitsõna nende liitosade vastopidise järjekorraga: 1) vähemrohkem (pro enamvähem), 2) tasapisi (pro pisitasa), 3) segiläbi (pro läbisegi). Sõna tasapisi on nad koguni kirjakeelsesse tarvitusse surund.