Teisipäev 10. märts 1942
Jah, mida kaugemalle aabitsa tööga jõuan, seda raskemaks see kujuneb. Tänasest alates kirjotan lugemistekstid kaks korda enne kui need trykikujuliselt lõplikult ymber kirjotan.
Eile lõpetasin aabitsa viimse aape ö tekstide kirjotamise. Seega on mul kõik neepeltekstid valmis. Siitpääle on veel kaheksa eri tegevust sooritada raamatu lõplikuks valmissaamiseks:
1) koostada näitenimede list muuplite jaoks;
2) see hefti kirjotada;
3) heftist „raamatusse” kirjotada;
4) aabitsa muu osa koostada algmustandis (muuplitega tekstid, võõraaped, g-k, k-kk-harjutused, võõrsõnadega tekstid, pikemad sõnad, mõned lõpp-lugemispalad ja – luuletused);
5) need heftidesse kirjotada;
6) need „raamatusse” kirjotada (trykikirjas);
7) „raamatusse” joonistused teha;
8) „raamat” köita lasta.
Pääleselle pean igaks juhtumiks laskma aabitsa ymber kirjotada, et oleks teine eksemplaar.
Kesknädal 18. märts 1942
Täna lõpetasin aabitsa neepeltekstide kirjotamise heftidesse. Seegi on suur samm edasi. Kogu muu töö tundub kergemana. Nõnda võin oma aabitsa valmis saada veel mais. See aabits saab nyydsest erinema ka lugemispalade valiku ja laadi poolest: need on lyhikesed, asjalikud, enamasti õpetlikud, ainult sekka on ka laste-kohaseid luuletusi, mõistatusi, nalju, vanasõnu, paar-kolm muinasjuttu.
Nyyd aga algab mul ka teine rutuline töö. Möödund neljapäeval olin Eesti kirjastuse direktori Koskeli jutul ja rääkisin temale oma „vigade-õpikost”, mis ilmuks annete kaupa à 16 lehekylge. Viis annet moodustaksid yhe seeria. Iga anne sisaldaks 8 kuni 10 ryhma õigekeelsuslikke seiku yhes sellekohaste harjotuslausetega, milledes esinevad läbivõetud vead. Vihu lõpus on õiged laused kontrollimiseks. Sellase õpiku kirjotamise idee tuli mul juba sygisel ja enne jõulu olin kolm vihku valmis kirjotand. Seega veel kaks tuleb kirjotada. Minule näib, et sellane õigekeelsuse õpetamise metood on kõige tõhusam. See algab kõige harilikumi kõnekeele vigadega, nagu eila, ylesse, praegult, kodu minema, ja peab viimaks välja jõudma kõigi peensusteni. Sellasel õpikol peaks olema menu. Kirjotasin seda septembrist detsembrini suure huviga, siis aga tydisin sellest ja töid tuli vahele. Kaasa mõjus ka see, et see õpiko töö läks järjest raskemaks ja nõudis suurt ettevalmistamist ja koordineerivat aparatuuri.
Kui see „vigade-õpik” mul ykskord valmib ja ilmub, siis peaks see märkima tunduvat edusammu õigekeelsuse kultuuri alal: see annab igale eestlasele vahendi kätte iseõppimise teel hästi omandada Eesti õigekeelsus.
[25. VII 47]
Paralleelselt jätkan Turgenevi tõlkimist ja ymberkirjotamist. Sel tööl on mulle eriline mõnu, nagu see mulle on igast lemmiktõlke tööst. Ja Turgenevi novellid ise on väga meeldivad, täis igasugust poeesiat, kuigi nad on kurva lõpuga. Aga nad ei ole siiski kõledad ega pohmeluslikud. Nende ymber heljuv unistavuse ja salapärasuse õhkkond mahendab ja sulnistab neid. Neis on kõigest hoolimata teatav turvalisve tunne. Saan neid aeg-ajalt yle lugema suurel naudingol paari aasta pärast oma käsikirjalisest raamatukogust, kui need mul ykskord valmis on. Kavatsen raamatud valmis saada oma tänavuse aasta synnipäevaks detsembris mingisuguseks kingituseks iseeneselle. Tõlke lõpetan kyll juba kevadel, sest mul jääb praegu vaid veel umbes 35 lehekylge tõlkida. Pyhapäeval lõpetasin eelviimse pikema novelli „Klaara Milit ” ja praegu õigupoolest kirjotan ymber „Häiriva armastuse laulu”, mis ilmus „Hirmu ja õuduse juttude” seerias, number 12, K. Kesa tõlkes, mis aga mina olin tublisti ymber redigeerind. Lõppeks on veel kirjotada umbes 10 lehekylge Turgenevi proosaluuletuste tõlkeid, milledest juba pooled on mul olemas yhes HÕJ alles ilmumata kogulmas. Kõige raskem aga saab olema Turgenevi eluloo, novellide kommentaarmärkuste ja keelelise lisa ning sõnastiku kirjotamine, sest see kõik nõuab palju eeltööd. Aga igatahes septembri lõpuks peaksin sellega valmis saama.
Yhtlasi tuleb mul selle teise kogulma jaoks välmida hulk uusi sõnu, nimelt tyvisõnu. Olen selleks tõlkes jätnud hulga tyhje kohti, kuhu võin edaspidi vahele panna leitud sõnad. Nõnda olen ennegi – Poe ja Aho tõlgete puhul – välmind ad hoc terve rea uusi tyvisõnu. Seepärast on mulle sellaste tõlgete tegemisel suur keelearendamise ja sõnavara rikastamise tähtsus: see annab mulle tõuget uute sõnade loomiseks. Kindlasti yle poole sellastel puhkudel loodud sõnu osotuvad headeks, sellaseiks, milledega olen ise rahul.
Ka esimesele kogulmalle välmin mõned uued sõnad. Seda on parem teha suvel, kuskil looduses.
Neljapäev 19. märts 1942
[25. VII 47]
Olen seni liig yhekylgselt harrastand belletristiliste teoste tõlkimist. Tuleks ka õpetlikke raamatuid tõlgete kaudu toimetada eestikeele. Olen ammu mõtelnud, et parim oleks siin ajalugu. Kogu inimkonna ajalugu peaks olema neljaköiteline: Vana Aeg, Keskaeg, Uus Aeg, Uusim Aeg, igayks 500 lehekylge. Seniste Eesti kooli-ajalooõpikute puuduseks on kuivus, eriti aga suhtumine ainele, selle käsitlusviis, mis on materialistlik. Syndmuste ja rahvaste saatuse esitamises tuleks rõhutada moraali, moraalsete omaduste ja tegurite mõju ning tähtsust, erile tõsta julmusi, egoismi, omakasupüüdlikkust, kaugemalle nägemise puudust, rumalust, toorust, hoolimattust, ka hooletust, laiskust, saamatust, samuti edevust ja lõbuhimu. Riigijuhid näevad ainult kõige lähemat tulevikku, ei taotle pikemaajalisi sihte.
Tuleks hurjotada, eriti julmustegusid, nagu hugenottide veresaun pärtliööl, metsikusi Kolmekymneaastases sõjas, Pranstuse revolutsiooni.
Senised Eesti kooli-ajalood kujotavad väga toonitavalt sotsiaalolusid, majanduslikke tegureid. See on yhekylgne ja kuiv. Ajalugu tuleks jutustada enam dramaatiliselt, tuleks reljeefselt esitada suuri ajaloolisi isikuid, esile manada syndmusi nagu romaanis, anda kujotelm ka olustikust – kombeist, riietusest, eluviisist, ajajärgu õhkkonnast. Seda kõike tuleks osavasti syndmuste sisse ja vahele põimida. Nõnda kujuneks lugejalle nagu iseenesest pilt ka yhiskondlikust korrast, sotsiaaloludest, kultuurist igal ajastul. Muidugi tuleb selleks osalt anda ka omaette päätykke. Tähtsamaid tõiku sobib ja peabki esitama ka teaduste, tehnika, kirjanduse ja kunstide arengust.
Eriliselt on mind huvitama hakand Keskaeg seetõttu, et see paistab nii omapäraselt romantilisena ja pitoresksena: ristiretked, Saja-aastane sõda, Rooside sõjad.
[26. VII 47]
Inglismaal, katoliku kirik, kloostrid, mungad, ryytlid, lossid, usuline fanatism, inkvisitsioon, linnakodanlus, tsunftid, kaupmehed, Hansa Liit jne.
Minule meeldivas ajalooõpikus peaks olema ka rohkesti anekdoote. Seepärast meeldisid mulle omaaegsed Ilovaiski kooli-ajalooõpikud. Tema oskas ka hästi jutustada ajaloolisi syndmusi. Lyhidalt, väheste yksikasjadega, andis ta selge ja elava pildi neist, ilma seejuures kuiv olemata. Ometi sai neile õpikuile hiljemin osaks halb nyym: neid ei sallitud ja neid naerdi kui vanamoodseid ja tagurlikke. Aga just sellane „tagurlik” ajalugu meeldis mulle.
Meie seniste ajaloo õpetajate juures on valitsend pahempoolne ja punane vaim, Venest päritud. Seepärast pannakse nenden päärõhku sotsiaalsele kyljele ja Prantsuse revolutsiooni kujotetakse kui mingit suurepärast ja teretulnud syndmust, mida peab ihailema. Nenden kirjotet õpikud on päälegi mingisugused ylikooli professorite loengute konspektid, mis õpilaste taseme kohaseks on kärbitud.
Olen mõtelnud, et kui ma selleks kyllalt aega ja tarmu tahaksin kulutada, siis ma ise koostaksin ajalooõpiku. Ma algaksin siis kindlasti Keskajaga. Tuleks muidugi kompilatiivne teos, aga läbiimmutet minu arusaamaden, suhtumisten ja käsitlusviisin.
Kui mingi