Ometi ei tohi seejuures langeda vesisesse paatosesse vaid esitusviis peab olema tahe, asjalik, aga ilma olemata kuiv.
Ka selgitavaid illustratsioone peaks olema tarvilisel määral ja heas valikus. Muide võiks selles olla neid mineviku olustikku kujotavaid pilte, mida koolides tarviteti seinapiltidena näitlike selgitusvahenditena ajaloo õpetamises, nagu Rooma forum oma hiilgeajal, Rooma tsirkus, rikka roomlase maja sisemus – aatrium, mingi maa- ja merelahing Rooma ajal, elustseen keskaegses lossis, keskaegne turg linnas, elustseen keskaegse linnakodaniku majas, stseen ristiretkedest jne. Hästi reprodutseerituina oleksid need pildid ka raamatu lehekylgede teksti kaustas meeleldi vaadatavad ja õpetlikud.
See unistet ajalooõpik oleks ka keele ja stilli suhtes tähtis. Sääl saaks viljelda abstraktsemat stiili kui ilukirjanduslikes teoseis. Sääl tuleks ka tarvitada kõiksugu terminoloogilisi sõnu paljudelt erialadelt. Mõnd tuleks koguni ad hoc moodustada või luua.
Esmaspäev 23. märts 1942
Eile jõudsin otsuselle, et kavatset lugemike koostamise eeltööna tuleb mul kõige-päält koostada neisse lugemispalade teemade yldlist yhes igayhe pala ligikaudse ulatuse osutamisega. See teemade list tuleb välja töötada mitmekordiste mustandite kaudu, neid yha täiendades, sorteerides ja liigitades. Belletristiliste palade alal peab kõik saadaval olevad lugemikud läbi vaatama ja neist sobivad palad välja märkima.
Eile tuli mõte, et lugemike arv peaks olema mitte kuus või seitse, nagu enne arvasin, vaid kaheksa. See võiks olla koguni kymme! Miks ei võiks ka gymnaasiumil olla oma lugemikud, mis täiendavad eri õppeaineid ja jätkavad yldise entsyklopeedilise hariduse andmist huvitavi kergeltloeatavi lugemispalade kaudu?
Eri õppeaineis ei jõua ega sobigi anda kõiksugu detaile, vaatekohti ja kokkuvõtteid.
Sellane lugemik, nagu seda kujotlen ja kavatsen, oleks, arvan, ainulaadne maailmas. Kui mul ykskord ynneb see valmis kirjotada ja koguni sellele kirjastaja leida, siis kuigi koolid seda tarvitusele ei võta, nagu seda kindalsti võib karta, siis ostavad seda vanemad koduseks lektyyriks lastele ja täiskasvanudki loevad seda huviga.
Esmaspäev 30. märts 1942
Eile sõitsin raudteitse Tallinnast Tartu poole läbi rääkima eestikeele õpikute autoritega ja andma neile instruktsioone. Sõiduloa ja pileti saamisega oli tegemist: neljas ametikohas tuli käia. Aga ometi juhtus äpardus: mind ei lastud edasi; Kehras pidin rongist maha tulema, sest mul oli pilet võetud reedeseks sõiduks. Arvasin, et sellega saab ka pyhapäeval sõita. Ööbisin Kehra algkooli majas yhe õpetaja kortris. Katsun täna saada uue pileti ja õhtuks jõuda Tartu.
Eile oli ilm kylm, täna samuti. Puhub vinge tuul. Tänavu ei taha ega taha kevad tulla. Nagu kiuste on talv haruldaselt pikk ja pideva pakasega. Säärast talve pole rohkem kui saja aasta kestel olnud. Sakslasile teeb see talv tõsiseid raskusi. Paljud sõdurid kylmuvad vigaseks või surnuks. Soojade riiete hankimisega neile hilineti ka. Sellest hoolimata jätkub ryndamine järgneval kevadel ja suvel. Siis likvideeritakse ometi viimaks hirmus bolševistlik režiim Venemaal. Venelasi – nii sõjaväelasi kui tsiviilelanikke – saab selles sõjas kohutavalt rohkesti surma. Seda parem! Surgu venelasi võimalikult rohkesti! Minupoolest vähenegu Vene rahvas väikerahvaks. Seda parem. Igatahes peaks Euroopa-Venemaa front sygiseks likvideeritama. Siis saab ka Eestil olema kergem. Siberis võivad siis bolševikud veel jatkata partisaansõda.
[28. VII 47]
Eile ja täna siin Kehra koolimajas jatkasin kaasavõetud algkoolilugemiku ja Vaigla-Kase keeleõpiku käsikirja läbilugemist ning kysitavuste äramärkimist neis.
Keeleõpetuse suhtes olen nyyd jõudnud otsuselle, et algkoolis on tarbetu õpetada heliliste ja helitumate konsonantide vahet (paitsi ja ž) ja astmevaheldust. Tuleb õpetada ainult seda, mis tegeliku õigekirjotuse ja õigekeelsuse omandamiseks on hädatarviline. Sõnu, millede muutmises astmevahelduse vastu eksitakse, nagu sõnades kõrb, pale, helve, otstarve, kaebama, tuleb lihtselt õpetada õieti käänma ja pöörma. Yldse tuleb tugevasti õpetada sõnade tegelikku käänmist ja pöörmist, ka pyyda õpilaste keelest välja juurida mitmeid muidki keele-vigu, sellaseid, mida algkooli lõpetajadki enam ei tohiks teha ja milledest algkool peaks võima panna oma lõpetajad vabanema.
Tuleb teha ysna rohkesti diktaate. Iga klass olgu keeleõpetuse suhtes omaette kontsenter. Peagu kõike tuleb igas järgnevas klassis uuesti seletada, korrata, harjotada. Harjotusi peab olema palju. Teatavad harjotused peavad õppeaastas korduma mitu korda suuremate või väiksemate vaheaegade järele.
Lynkharjotused ei ole head. Neid tuleb hoopis vältida. Hea ei ole ka, kui lauses antakse klambreis nominatiiv, resp. infinitiiv, mille asemelle õpilane peab panema nõutava vormi. Parem on anda harjotuslaused hariliku teksti kujul, kus teatavad vormid või sõnad tuleb asendada teistega. Need vormid võivad harjotuslauseis olla kursiveeritud. Näit. ainsus asendada mitmusega, mitmus ainsusega, olevik mingi minevikuga, kindel kõneviis tingivaga või kaudsega, eitav vorm jaatavaga jne. Viimane on ka hea harjotus objektikäänete tarvitamisel.
Ka da-infinitiivi kujul antud verbidest moodustada olevik või vastupidi, moodustada antud verbidest kõik partitsiibid või akse-vorm. Või järgmised harjotused: terava otsaga vai asendada liitomadussõnaga: teravaotsaline vai; kyynlatuli – põleva kyynla tuli; siidist kleit – siidkleit.
Tagasi + toodud raamatud on edasi + antud: kas kokku või lahku?
Algkoolile määrat keeleõpikud peavad olema sellased, et nad võimalikult tõhusasti aitaksid tõsta õpilaste õigekirjotuse ja õigekeelsuse taset. Siis saab gymnaasium algkoolist märksa paremate eelteadmistega ja oskustega õpilasi. Gymnaasiumis võib siis hakata rohkem rõhku panema keelepeenustele ja õigekeelsuse tihedamale kätteõpetamisele.
Ka A. Vaigla keeleõpik on kuiv ja tõhutu. See on vaid õppekavalise kursuse läbivõtmine; see jätab väga vähe oskusi järele.
Ja mis ka tähtis: yks ja sama autor peab keeleõpikud kirjotama kõigile klassidelle, siis saab tööd ja materjaali hästi koordineerida ja õieti jaotada.
Olen otsustanud Muugi sõnaraamatust välja kirjotada kõik võõrsõnad ja neist jälle välja märkida need, mis kuuluvad algkooli õpilase tasemelle, ja need liigitan siis algkooli õppeaastate järele. Iga õppeaaste võõrsõnad pannakse siis esinema igas vastavas lugemikus. Senised algkooli lugemikud ei pane võõrsõnadelle yldse mitte rõhku ega sisalda neid kuigi palju. Ka „uusi sõno” tuleb sobivas valikus panna lugemikesse, seepärast ka neist teen listi klasside järele. Võõrsõnade äramärkimisega Muugi VÕS-is olengi juba algust teind.
[2. VIII 47]
Oh kui oleksin nyyd täiesti vaba ja võiksin kogu oma aja pyhendada neile töödele! Haridusdirektooriumilt võstet ylesanne – olla eestikeele õpikute koostamise organiseerijaks ning juhtijaks – võtab kyll aega, aga see on mulle siiski annud teatavat tõuget, teatavaid ideid ja paneb mind asjasse syvenema. Ehk pole seegi töö viljatu.
Ma ei või kõiki oma ideid avaldadagi õpikute autoreile: nad võiksid neid enne mind kasutada. Suuri põhimõttelisi muutusi nad kyll ei taha ega julgegi teha, paljude kasulikkusest ei kygene nad arugi saama. Seepärast suuri põhimõttelisi asju ja reformi-ideid võin neile avaldada, aga mitte yks väikseid yksikideid ja – võtteid.
Julgen arvata, et uued lugemikud tulevad ikkagi natuke paremad kui muidu. Vähimalt vaatan ja korrigeerin keeleliselt läbi. Kardan kyll, et kirjastuste korrektorid, nagu Roos, Nurkse, Piiskop, Veski, vastu hakkavad ega lase