[24. X 50 teisip. k. 8 pamur voodis]
Minule on juba aastakymmende eest Eesti raamatute keeleline kylg vastomeelt just nende rohkete halbade keelendite pärast, mis neis esinevad ja omased on meie praegoselle ametlikole keelele, milles korrektorid meie raamatuid redigeerivad. Päälegi paljo syntaktilisi ja leksikaalseid nähtusi on ametlikos grammatikas ja sõnaraamatuis yldse fikseerimata – nagu mitmed rektsioonid, aegade tarvitamine, objekti peenused, sõnade järjekord (see eriti), synonyymide ja yldse sõnade tarvitamine jne.; seepärast neid otsustavad korrektorid oma äranägemise järele või jätavad need nõnda, nagu need autorite käsikirjades on. Seepärast eestikeelt, mis tegelikolt esineb meie raamatuis, võib nimetada õigupoolest „korrektorite-keeleks”. See praegone korrektorite-keel on minule vastovõtmato. Muidogi korrektorein parandamata kirjotused on keeleliselt veel halvemad, sest et need lisaks halbadelle „muukveskismidelle” ja „korrektorismidelle” sisaldavad sajoti sellaseid ilmseid vigo, mida korrektorid läbi ei laseks.
Seepärsat tahan, et vähimalt see mu oma tähtsaim raamat Ideepe oleks sellane, et ma seda ka keele poolest võiksin mõnuga lugeda. Nang see esmajoones on kirjotet mulle eneselle lugemiseks, ei tarvitse ma selles keele suhtes nõõvata yhtki tagasihoiet. Kõik keeleuuenduse registrid lahti! Kõige julgemad uuendid tarvitusele, kui ma kord pean neid headeks ja kasulikeks keelele!
Tarvitet keelelised erinevused, võrreldes ametliko (korrektorite) keelega, võib jagada kolme eri liiki:
1. suured uuendid, need, mis on kõige silmatorkavamad ja enamasti terveid systeeme või sõnade seeriaid haaravad;
2. väiksemad, vähem tähelepandavad erinevused ametlikost keelest; siia kuuluvad paljod yksikod sõnakujod ja tarvitusviisid;
3. uued sõnad, mida Muugi ametlik õigekeelsus-sõnaraamat ei sisalda. Esimesse liiki kuuluvad kõik sellased radikaalsed uuendid kui järgmised:
y pro ü: yks kysimus; -nd: kirjotand; -tet: kirjotet (= tatud); -maks, – maga, – mani: kirjotamaks (= et kirjotada), kirjotamaga (= kirjotamisega) jne.; -nue: tei-nue (= teinud olles); n-agentaal: vaenlasin (= vaenlaste poolt) vallotet maakonnad, tuulen (= tuulest) aetud; nt-partitiiv ja -nde mitmuse genitiivis sõnadel, mis ainsuse genitiivis saavad me-silbi: liigent, võtint (= liiget jne.), liigende, võtinde; -lle neljandas (kõrvalrõhulises) silbis: kaugemalle poegadelle, muido -le: kaugele, pojale; -ttus kõrvalrõhulise silbi järel: olemattus, tänamattus, teadmattus, arenemattus; -lisv pro -lisus: vaenolisv (genit. – lisve); -tulg: tapetulg (= tapet olek), gen. -tulje; – neip: märterneip (= märter olemine), gen. -neiba; – min pro mini: paremin, tugevamin; no-genitiiv (muide harva tarvitet): tõlked no see kuulus romaan (= selle kuulsa romaani tõlked), s.t. genitiiv on väljendet nominatiiviga, mille ees on no.
Siia kuuluvad ka mõnede asesõnade uuenduslikod vormid, nimelt: kelled, milled (mitmusliko täisobjekti väljendamiseks), kende, minde, kendel, mindel jne. (= kellede, millede, kelledel, milledel, mis on liig pikad ja lohisevad).
Ainolt osaliselt on tarvitet mi- ja vi-lõpulisi mitmuse genitiive: paremi, mõlemi, tugevi (= paremate jne.), ja ssi-lõpulist i-mitmuslikko sisseytlevat s- ja ne-sõnost: kirjotussi (= kirjotustesse) [Kõigi nende uuendite, samoti ka kõigi väiksemate keeleliste „erinevuste” yle saavad Ideepe järgmised köited sisaldama yksikasjalisi erikirjotusi kõigi põhjenduste ja seletustega.].
Teise liigi keelendite hulk on nii suur (neid on sajoti), et neid ei jõua ega mahugi siin loetlema. Toodago vaid mõned juhtumid: to- sõnade käänmine ma- silbiga: õnnetoma, õnnetomaks jne.; ylivõrde vormid märjim, kurjim, lai’im (= kõige märjem jne.); igat raamatut; juletakse; lasin, lasi (mitte lasksin, laskis); annud, tunnud; keelma, keerma, käänma, väänma; pääsma, pääsis, nad pääsid; kaitsma, maitsma, kaitsis, maitsis, kaitsid, maitsid; kaevada, kaevetud, kaevan (maad); kergin; säädma, säen, säetud; – (sellest) saati; mõlemil pool; päivi, päivil, päivik; alul; kakelus; sellane (pro selline); timmokas, komma, kommisjon, korridor, arreteerima; kolleega, panoraama, agaave, psyyhhe; materjaal, restoraan, honoraar (rõhk siiski esimesel silbil); – suhtuma sellele, võrduma sellele; teadma, evima ka täisobjektiga; – psyyhhe, psyyhhiline, arhhitekt; – Eesti kirjandus, Itaalia muusika, aga: eestikeel, itaaliakeel, prantsuskeel;
ea – ää – kysimus on lahendet kompromissi teel: yhelt poolt hea, teiselt poolt aga pää, pääl, sääl, tääl, säädma, aga seadus.
Täiendavat nisti uuendite kui „erinevuste” yle lõpplisas „Keeleline kylg”. Sääl ka uulitsa nimetuste ja Vene nimede ametlikost erineva kirjotusviisi yle.
Pandago tähele: trykit raamat, aga: raamat on trykitud. See tähendab, et 3-silbilistest tud- (ka dud-)partitsiipide lyhendet vormi tarvitetakse ainolt atributiivses asendis nimisõna ees. Seega samoti: käsiteld kysimus, aga: kysimust on käsiteldud. tet- (ldet-, rdet-)lõpulised partitsiibid, moodostetuk tuletuslikest verbest, esinevad mõlemais asendeis: kirjotet kiri ja kiri on kirjotet. Samoti kõik 3-silbilised et-partitsiibid nagu põgenet, valitset.
Kõige suuremat ja yhtlasi kõige raskemat uuendit ei ole nimetet sellekohases ylalpoolses listis. See on o tarvitamine kaugemal esimest silpi, niinimetet elustet o:
1. teatavais muute- ja tuletuslõppudes: aego, jalgo, majo, vigo – jalos, kõigis paigos; tulgo, tõmmako; õnnelikod; lahingod;
2. umbes 400 sõna teises silbis: arm-o-line, arv-o, auk-o, himo, hõim-o, iho, iso, kaalod, kaljo, katos, keeld-o, koit-o, kulo (rohi), lado, lend-o, lennok, ligo, liisk-o, liit-o, lukk-o, mado, murd-o, orb-o, patt-o, pauk-o, pido, prago, põld-o, rõhk-o, samm-o, sõit-o, sõnom, talo, tego, toit-o, tõug-o, ulgomeri, vaen-o, – oline, vari, – rjo, vaist-o, võim-o, võit-o, võrk-o, õht-o jne.; – arvostama, hajoma, harjotama (aga harjuma), katsoma, kirjotama, kiskoma, kudoma, ladoma, lago(ne)ma, ligoma, moodostama, paastoma, pingotama, sidoma, tagoma, uno(ne)ma, unostama, uskoma, vallotama, vandoma jne.; – kaudo, mito, muido, paljo, pingol, praego, samoti, tõtto, vasto. Need umbes 70 sõna on kõige tähtsamad ja sagedamad elustet o-ga. Teisi o-sõno antakse raamatu lõpus päätykis „Keeleline kylg”. Soomekeelest erinevalt u-ga on elu, kogu, olu, ilu, ilus [o elustamise yle tuleb pikem ja yksikasjaline artikkel yhes Ideepe järgmises köites.].
Juba aastal 1914 jõudsin arusaamiselle ja veendumusele, et ilma selle o elustamiseta (sest see oli eestikeeles olemas mõne saja aasta eest) jääb eestikeel jäädavalt alaväärseks soomekeele kõrval, kus see o on olemas. Me peame o elustama, kui tahame, et eestikeelest saaks tõesti täisväärtuslik keel. Ma ei ole sellest arusaamisest kunagi taganend, kuid taktilistel põhjustel hoidusin elustet o-d tarvitamast oma seniseis kirjotusis ja tõlkeis.
Mul oli ammo kavatsus tõlkida mingi huvitav romaan elustet o-dega ja see välja anda kasvõi omal kulul, aga ma ei leidnud nii kergesti sobivat. Ideepe esialgses käsikirjas oli tarvitet kõiki ülal loeteld uuendeid pääle elustet o. Kuid hakates Ideepet ymber kirjotama lõplikko kujosse, tuli järsku otsus, et kui mingis raamatus võin julgesti tarvitada elustet o-d, siis just selles.
o elustamine teeb võimalikoks ka tond-lõpulise partitiivi eitavail to-sõnadel: õnnetond, armetond, võimatond, syytond (= õnnetut, armetut jne.) See tond-lõpp on ilus. Siia kuulub siis ka väetind (= väetit), sest et seegi on esialgselt eitav omadussõna. Yhtlasi saab samade sõnade