Neljapäev 3. september 1942
Karl Reitav on jõuka maakaupmehe poeg Tartomaalt Laiuse kihelkonnast Tähtvere vallast Sadala kylast. Ta oli tegelikolt ainsaks pojaks, sest temast paar aastat vanem vend surnud poisieas. Ta lõpetas Tarto ylikooli, kus õppis keeli, ladina-, kreeka- ja prantsuskeelt ja kirjandust. Elas pärast mito aastat Pariisis, ka Hispaanias. Ta haarati keelte õppimise kiren. Sestsaati on ta eland rantjeena ega ole muud teind kui kodus keeli õppind. Õde on mehel ja on ka venna majanduslikke asjo korraldand. Ehiteti maja, myydi, ehiteti uus, myydi enamlaste ajal. Reitav elab juba kuus-seitse aastat Tallinnas. On õppind juba ligi 25 keelt, pei kõik Euroopa keeled, lisaks ka tyrgikeelt, araabia- ja pärsiakeelt. Ta ei kirjota midagi, ei tõlgi, ainolt ahmib endale keeli sisse. Käisin talle ammo pääle, et hakkaks õppima ykskord ka soome ja eesti keelt. Nyyd ykskord viimaks enamlaste ajal võttis soomekeele käsile. Millal eestikeele kätte järg tuleb, ei tea. Kuna enamlaste ajal ta yhes õega kaotas maja myymise läbi oma kapitali, pidi ta Saksa ajal koha võstma, tõlkija koha „Eesti Sõna” toimetuses. Ja saatuse iroonia: sääl tal tuleb tõlkida saksakeelt. Talle pakutud 1942. aasta sygisel ladinakeele õpetaja kohta. Ta ytelnud ära. Muidogi: see oleks häirind ta mugavust. Arvan, et ta iialgi ei hakka midagi tõlkima neist vähetuntud kaugeist keelist, mida ta on õppind. Ta laseb end ahvatella yha edasi uute keelte õppimise uudishimost, kui tal seks vähegi võimalust. Paari aasta eest (a. 1939) ta abiellus. Nyyd tal on laps. Naine ei ole jõukas. Reitavist aga ei ole perekonna toitjat. Vaevalt vajatakse lähimail aastail tõlkeid kaugemaist keelist.
Koduses elus on ta natuke Ernitsa moodi: teatav korratus, räpasus ja lohakus. Siiski raamaturiiulid on ta hankind. Ka riietub ta paremin kui Ernits. Aga ta toa põrandal vedeleb siiski paberossiotsi ja leidub tuhka, samoti kirjotuslaual. Enne abiellumist oli tal pummeldamise perioode.
Rantjeena oleks ta võind Eesti kultuuri heaks midagi ära teha – keele alal või vähimalt tõlkijana. Aga ta ei viitsind. Ta oli liig mugav. Kindlasti ebanormaalne, degenereeruv tyyp. Eestile ei ole temast mingit kasu. Saab näha, kuidas ta elu edaspidi kujoneb. Juba ammo mõtlesin, et ainolt raha puudus võiks ta ykskord töötama, s.o. produktiivselt töötama panna. Vene okupatsioonin tekitet katastroofi läbi tuligi nõnda. [K. Reitav jäi Eestisse teise Vene okupatsiooni alla. Ta olevat saand kreekakeele õppejõu koha Tarto ylikoolis. Seda keelt tuli tal siis kyll kõigepäält ise hakata õppima, sest kahtlemata oli ta paljo unostand, mis ta 25 aasta eest oli õppind.]
Sääraseid veidrikke leidub veel teisigi Eestis, kuigi erinevais suhteis ja teiste veidrustega.
Olen ammo, kymmekonna aasta eest, mõtelnud, et vahest alles pärast minu elu lõppu võstetakse keeleuuendus ja juuvitakse mu ideed eestikeele arendamise alal. Enne seda kaaseestlaste kadedus seda ei luba. Seepärast olen aastate eest kurioosumina mõtelnud, et kui ma saaksin kuidagi nõnda ära kadoda, et mind surnuks peetaks, näit. mingi laevaõnnetuse tagajärjel. Tõeliselt aga elaksin kuskil välismaal ja töötaksin sääl vaikselt edasi (oletusel, et mul oleks ka reesev kapital). Vahest siis võetaks mu keeleuuendeid – vorme, sõno – rohkem tarvitusele. Aga vaevalt.
Vabariigi ajal valitses meil säärane pääliskaudsus ja jämedajoonelisv. Ylikoolis tekkis ainolt väike „teaduslik” huvi keelekysimuste vasto. Mina olin ylikooli-meeste (Saareste jt.) silmis põlo all. Yhtki iseseisvat mõtlejat keele alal ei oleks tõusnud. Noored oleksid pyydnud olla Saareste sõidovees. Võib-olla alles 20–30 aasta pärast oleksid minu raamatud ja ideed tolmu alt välja kaevetud, siis kui Saareste oleks juba ysna vana rauk või surnud.
Nyyd Saksa ajal on veel vähem loota mingit keelehuvi ja – harrastuse tõusu keeleuuenduse kasuks ja võitlemiseks rõivakeele vasto. Natuke siiski on mõnede korrektorite (Vahi, prl. Esop, Aegna) tegevuse läbi rõivisme välja surutud. Aga kui pysivaks ja tõhosaks seegi kalduvus jääb, seda peab alles aeg näitama. Rõivakeele veidikesele tagasiminekolle on kaavitand ka mõnede rõivistide eemaldumine (Muuk, Vaigla, Ainelo,Veski, Saareste). Nyyd on hakatud ihkama saamist yhendusse Soomega, Soome alla saamist. Aga arvan, et ka Soome all keeleuuenduse seisund kuigi paljo ei paraneks. Kettunen osutuks jälle reeturiks ja keeleasja ajamine ning korraldamine antaks jälle Saareste ja temataoliste meeste kätte. Kirjanduse alal saaksid tooniandjaiks Visnapuud, Gailitid, Mälgud, Orased ja Roosid. Endine halb snooblik vaim kestaks edasi. Siis tuleks ka roomav tõlkimine soomekeelest ja lömitamine Soome võimo ees. Eestikeele valguks mitte häid, vaid halbo, ebasobilikke fennisme.
Ainolt niipaljo oleks parem, et ymberrahvustumist ei oleks nii kergesti karta.
Olen juba ammo, eriti aga viimasel viiel aastal, unistand sellest, et kyll oleks huvitav, kui praegoste teadmiste, oskuste ja peirimustega saaks tagasi lapsepõlve, või vähemalt poisiikka, ytleme 10-aastasesse ikka. Siis hakkaksin kohe eestikeele heaks ja mõne võõrkeele õppimiseks töötama. Oma gymnaasiumiajal õpiksin hästi ära kreeka- ja ingliskeele, s.o. jatkaksin tarvilise täiendava oskuse omandamist oma seniselle või praegostelle teadmistele. Ingliskeele õppimiseks hangiksin eneselle varakolt Muret-Sanders’i sõnaraamatu. Ka gymnaasiumi-matemaatika õpiksin hästi ära. Kaasõpilaste ajaviiteist ja seltskonnast võtaksin vähe osa ja pyyaksin aega võimalikolt kasulikolt tarvitada. Oma teadmisi pyyaksin varjata. Ka hakkaksin eneselle korjama Eesti raamatuid ja ajalehe-aastakäike. Hakkaksin tegotsema eestikeele uuenduse ja õigekeelsusega. Kirjotaksin eestikeele grammatika, õigekeelsus-sõnaraamatu ja võõrsõnade sõnaraamatu, vahest ka lyhikese Eesti kirjanduse ajaloo ja oma kavatset Kirjandusraamatu. Ka avaldaksin ajalehis kirjotusi Eesti õigekeelsuse parandamiseks. Kõik need ilmuksid siis ainolt varjo-nime all (J. Sanglepp).
Siis oleks mul suureks mureks ka raha teenimine. Selleks annaksin eratunde, kõige rohkem aga katsoksin teenida kirjotuste ja tõlgetega. Ma peaksin niipaljo teenima, et ma võiksin end ise ylal pidada. Siis ostaksin endale mööbleid, raamatukapi, laua, kummuti jne., ka riideid ja peso.
Juba teises klassis peaksin õpetajate ja õpilaste ees ettekande ladinakeele hääldamisest, mis mõjuks yllatavalt. Aega oleks mul siis kyllalt. Koolis oleks mul mu teadmiste juures kyllalt kerge. Ainolt matemaatikat tuleks ylemais klassides õppida. Selle kursuse õpiksin ette ära. Koolis oleksin tagasihoidlik, kinnine, vaikiv. Paulmeistrite juures ma ei käiks nii sageli.
Arvan, et raha ikkagi saaks teenida ka tõlkimisega, kuigi sellal paljo ei maksetud. Suvel sõidaksin mandrile kirjastajaiga ja tolleaegsete tegelastega läbi rääkima. Vahest aga ei olekski hea neile näidata, et olen alles kooliõpilane ja poisike.
Oma ylikooli stuudiumiaineiks valiksin vanad keeled ja katsoksin koha saada Eestisse, näit. Tallinna,