Protektsionismi küsimusel oli sügav mõju ka Winston Churchilli karjäärile. 1902. aasta suvel aga tegid noorele ja esiletükkivale poliitikule rohkem muret väiksemad muudatused valitsuses või pigem nende puudumine kui võimalik „mister Ritchie poliitiline mõjuvõim”.126 Ta oli Alamkojas üle pooleteise aasta olnud tihedalt seotud nelja väga privilegeeritud noore konservatiiviga. Need kõik olid temast kolm kuni viis aastat vanemad, kuid 1902. aastal polnud ükski neist üle kolmekümne nelja aasta vana. Neile tegi heameelt, et neid kutsuti vana markiis Salisbury viienda poja, kõige vaimukindlama ja peamistes asjades kõige parempoolsema parlamendiliikme lord Hugh Cecili järgi pilkavalt „hughligaanideks”. Cecil nagu Gladstone’gi istus parlamendis järgemööda Greenwichi ja Oxfordi ülikooli saadikuna, kuid vastupidises järjekorras kui too grand old man, ning oli peaaegu sama kõrgelt haritud, ehkki palju viljatuma ja mitte nii konstruktiivse mõtlemisega. Sellesse kildkonda kuulus veel krahv Percy, Northumberlandi hertsogi vanim poeg, kes oli lõpetanud Oxfordi Christ Church kolledži paremate hulgas ning kelle kõrval Churchill tajus oma ülikoolihariduse puudulikkust, ehkki see teda enam nii palju ei häirinud. Siis oli seal veel krahv Derby noorem poeg Arthur Stanley, kes nagu Churchillgi oli tulnud „maailma” otse koolipingist, kuid mitte armeesse, vaid diplomaatiasse. Ta oli poliitikuna kahvatu ning keskeas sai temast ligi kolmekümneks aastaks Kuningliku Autoklubi esimees. Ta nägi välja nagu mees sõdadevaheliselt reklaamilt „Shell sõidab kiiremini”. Kildkonna kolmas liige oli matineede iidol Ian Malcolm, kel oli hea väljanägemine ja kes abiellus Lillie Langtry tütrega. Malcolm ja Cecil kaotasid oma parlamendikohad 1906. aasta rängas lüüasaamises ning sama oleks juhtunud ka Churchilliga, kui ta oleks konservatiivide parteisse jäänud.
Enamik „hughligaanidest” olid Balfouriga üsna lähedastes suhetes, olles kas tema sugulased või endised erasekretärid, mistõttu nad ei korranud oma kaudse eeskuju, lord Randolph Churchilli „Neljapartei” lammutavat rolli Gladstone’i ja Stafford Northcote’i (tooride liider Alamkojas aastatel 1876–1885) vastu. Hugh Cecil näiteks suutis oma huligaanipotentsiaali rahuldada veel kümme aastat hiljem, kui ta etendas juhtivat osa Asquithi pooletunnises mahakarjumises – „armetu, tuim”127 –, et provotseerida soliidset leiboristi Will Crooksi karjuma, et „paljud mehed on tunnistatud hulluks palju vähema eest, kui see õilis lord on teinud sel pärastlõunal”.128
Tõeliselt hästi tuli „hughligaanidel” välja intiimses õhkkonnas poliitiliste õhtusöökide organiseerimine Alamkojahoone keldrikorrusel. Nende eesmärgiks oli tutvuse süvendamine kuulsustega ning ehk veelgi enam hoolitsemine selle eest, et kuulsused teaksid, kes nad on. Nad heitsid oma võrgu välja huupi. Sinna jäid Balfour ja Campbell-Bannerman, Morley ja Hicks Beach ning ühel korral 1901. aasta juulis kutsusid nad üliagarate peoperemeestena korraga õhtustama Rosebery ja Harcourti, kes polnud teineteisega seitse aastat rääkinud. Neile tuli kasuks, et Rosebery oli ära sõitnud (kuid ta kutsus nad kõik paar nädalat hiljem pühapäevaks Mentmore’i) ja Harcourt unustas kohale tulla.
Üheksa kuud hiljem oli neil noobel õhtusöök koos Joseph Chamberlainiga. Tollele meeldis dramaatiliselt siseneda ja lahkuda ning lahkudes seisatas ta uksel ja ütles (Churchilli mälu põhjal): „Teie, noorhärrad, olete mind kuninglikult lõbustanud ja vastutasuks avaldan ma teile ühe hindamatu saladuse. Kaitsetollid! Need on tuleviku poliitika ja lähema tuleviku. Uurige neid hoolega ja õppige kasutama ning te ei kahetse oma külalislahkust minu vastu.”129 Kuna see oli kolmteist kuud enne Chamberlaini põrmustavat protektsionismi pooldavat kõnet Birminghami raekojas ning suurepärast, kuid õigustatult jultunud märkust liberaalide peakupjale („Te võite oma lehekesed ära põletada, me hakkame rääkima millestki muust”), polnud tema nõuanne sugugi nii kulunud, nagu see tagantjärele kõlab. Üks neist, kes sellest kasu said (Cecil oli samuti vabakaubanduse pooldaja), oli Churchill. Ta uuris tõepoolest kaitsetolle ja õppis sel teemal polemiseerima, kuid mitte nii, nagu Chamberlain oleks soovinud.
„Hughligaanid” olid üksteisega tihedalt seotud ses mõttes, et tundsid end üksteise seltskonnas väga sundimatult ning nende sõbralikud suhted püsisid veel kaua pärast seda, kui nad olid igasuguse poliitilise kokkukuuluvuse kaotanud. Hugh Cecil oli toorina Churchilli pulmas isameheks, neli aastat pärast seda, kui too oli astunud liberaalide parteisse. Kuid niisugused suhted ei keelanud neil auahnetel meestel (kes Churchill kahtlemata oli) üksteisel valvsalt ja sugugi mitte heatahtlikult silma peal hoida. Balfouri väikeses valitsuseremondis sai vaid Percy ametikõrgendust. Temast sai India asjade aseminister ning aasta pärast viidi ta üle välisministeeriumi. Pole kahtlust, et ka Churchill tahtis siis tagasihoidlikku ametikohta ja arvas, et ta on selle ära teeninud. Sellest ajast pole säilinud ühtegi kirja, isegi mitte emale, mis reedaks tema mõtteid, kuid tema poeg Randolph Churchill käsitleb seda asja delikaatselt ja mitte liiga ilustavalt ametliku biograafia teises köites (viimases, mille ta kirjutas): „Balfour ei kasutanud võimalust pakkuda Churchillile mõnd ministriportfelli. Churchilli arvamus oma teenetest oli nii kõrge ja ta oli parlamendis olnud enda meelest nii märkimisväärselt edukas, arvaku teised mida tahes, et me võime kindlad olla, et kui talle oleks ministrikohta pakutud, poleks see teda sugugi üllatanud.”130
Nüüd siis piinlik küsimus: kas aseministri koht oleks hoidnud teda konservatiivide parteis? See oleks teda kahtlemata Balfouri suhtes paremini meelestanud ning tal oleks olnud raskem tooridest nii kergelt lahku lüüa. Kuid on piisavalt põhjust arvata, et nagu igal auahnel poliitikul, hakkas temalgi suu vett jooksma ja silmad lõid särama, kui tekkis mingi ametikoha väljavaade, ning teda võis kergesti ära osta. On ebatõenäoline, et ta oleks lasknud end Chamberlaini protektsionismiõpetusel ametis olles ära meelitada. Argumendid, mida ta selle vastu kasutas ning mida ta arendas oma kirjavahetuses ja kõnedes juba aasta enne Chamberlaini Birminghami kõnet 1903. aasta mais, osutavad pigem sügavale veendumusele kui isiklikule solvumisele. Ta oleks olnud sügavalt õnnetu, kui Balfour 1903. aasta sügisel sundis tagasi astuma kolm vabakaubandust pooldavat ministrit – Ritchie, Balfour of Burleigh’ ja lord George Hamiltoni – ning nägi siis, et ka Devonshire’i hertsog, keda peaminister ei tahtnud kaotada, tahab nendega koos lahkuda. Pole tõenäoline, et pärast seda oleks mõni väiksem ja võimalik et isegi suurem ministrikoht hoidnud Churchilli valitsuses, mis soovis tugevalt protektsionismi ning tõmbas sellega kaasa hea hulga valijaid.
Churchilli truudusetus konservatiividele oli alanud juba enne seda, kui Balfourist sai peaminister, vähepakkuva flirtimisega parandamatu poliitilise sütitaja lord Roseberyga. Rosebery rääkis juba ammu, et kavatseb pidada Chesterfieldis 1901. aasta detsembri keskel suurepärase kõne. Selle tähtsust näitas asjaolu, et Liberaalse Imperialistliku Nõukogu kaks asepresidenti, Asquith ja Edward Grey, sõitsid koos temaga nii kaugele põhja, et istuda tema kõrval poodiumil. Ning Churchill arvas erutusvärinaga, et see viib keskpartei moodustamiseni. Rosebery oli tugev sõnades, mis olid pigem meeldejäävad kui mõttekad. Liberaalne partei pidi ajama „puhta lehe” poliitikat ning jätma kõrvale „reostatud palvesarved”. Esialgu „pean ma ajama oma vagu üksi … kuid enne, kui ma jõuan selle lõppu, pole