Samuti ei saa väita, et ebaselgus tema ausõna osas kahjustas tulevasi suhteid buuride liidritega Lõuna-Aafrika liidus. Bothast, kes oli tõenäoliselt vähemalt kaudselt vastutav tema vangivõtmise eest, sai tema hea sõber. Ning buuride noor kindral Smuts, kellest hiljem sai dominiooni peaminister ja Churchilli soosik ning lemmiknõunik, piirdus 16. detsembril (1899) lakoonilise telegrammiga: „Kas vastab tõele kuuldus, et Churchill on põgenenud, kuid uuesti tabatud?”100 Buuri vägede juhataja Joubert võttis vähemalt ajutiselt pahase hoiaku: ”… Ma mõtlen, kas poleks hea teha avalikuks Churchilli vabastamist puudutav kirjavahetus, et näidata maailmale, milline kelm ta on.”101
Teine palju delikaatsem ja püsivam küsimus oli selles, kas Churchill oli üksi põgenedes halvasti käitunud. Seda meelt olid kui mitte kindlalt, siis kõhklevalt Haldane, Brockie (sai mõne aasta pärast Johannesburgi lähedal kaevanduseõnnetuses surma), Dublini füsiljeerügemendi ohvitser leitnant Frederick le Mesurier, kes põgenes koos Haldane’i ja Brockiega edukalt kolm kuud hiljem (ta langes 1915. aastal Ypres’i eendil) ning sama rügemendi leitnant Thomas Frankland, kes samuti langes samal aastal Gallipolis ning oli lähedalt seotud nii detsembris kui ka märtsis ettevõetud põgenemistega.
Haldane’i seisukoht püsis visamalt, osaliselt seepärast, et ta elas palju kauem – kuni 1950. aastani –, ning et oma muutlikku pahameelt näidata, saatis Churchillile eksemplari oma 1948. aastal ilmunud mälestustest koos sõbraliku pühendusega. (Frankland oli teinud sedasama vähem solipsistliku raamatuga juba Churchilli abiellumise ajal 1908. aastal.) Kindral Haldane kurtis põhiliselt seda, et Churchill oma ühepoolse põgenemisega oli teinud kahe kaaslase põgenemise lähemal ajal võimatuks, ja et ta oli teinud seda kaaslastega nõu pidamata. Ta lükkas põlglikult tagasi Churchilli väite, nagu oleks too saanud Brockielt oma sammule nõusoleku ja tõmmanud Brockie sellega kampa. Väljaspool kahtlust paistab olevat see, et põgenemine oli kavandatud eelmiseks ööks, kuid lükati siis ilmselt kolmepoolsel nõusolekul edasi kuni järgmise (12. detsembri) õhtuni, sest valvurite paigutus oli ebasoodus. Siis ei paistnud tingimused taas õiged, seepärast läksid Haldane ja Brockie kiiruga õhtust sööma, kavatsedes üritada uuesti öösel. Nüüd kaotas Churchill kannatuse ning ronis üksi üle tara. Pole päris selge, kas ta teadis, et põgenemisplaan lükati edasi vaid ööseks. Tõenäoliselt küll, sest ta väidab, et olevat oodanud teisi tara taga poolteist tundi, riskides tabamisega. See ootamine (oli see kui pikk tahes) selgub faktist, et Haldane oli Churchilliga läbi tara rääkinud nagu traagiliselt hukkunud armastajapaar Pyramus ja Thisbe ning talle kompassi ja šokolaadi pakkunud. Segane on ka see, mis takistas Haldane’i ja Brockie’t Churchillile järgnemast. Alarmi polnud antud.
Seni ei paista neis tunnistustes rohkem vastuolu kui kahe ausa ja erineva temperamendiga tunnistaja ütlustes, kui need kirjeldavad autoõnnetust, mida nad nägid teisel pool tänavat, eriti kui nad meenutavad seda pärast pikka vaheaega. Haldane’i kaebus avaldus selgemalt pikas (6000-sõnalises) märgukirjas, mille ta koostas 1924. aastal ja täiendas 1935. aastal.102 Tagasipöördumist selle asja juurde pärast kahtkümmet viit aastat ja uuesti pärast kolmekümmet kuut aastat võib pidada kinnismõtteks ja see on vastuolus tema enda ütlusega (märgukirjas), et „ma otsustasin, et mida vähem sellest rääkida, seda parem, ning olen sellest pidevalt kinni pidanud”. Teisest küljest ei püüdnud Haldane kunagi märgukirja avaldada, isegi mitte oma mälestustes. Surres andis ta selle koos ülejäänud päevikutega hoiule Šoti Rahvusraamatukokku, kus sellega saab tutvuda. Kuid keegi pole üritanud seda avalikkuse ette tuua. Selle olulised kriitilised punktid olid järgmised:
[1] Pean möönma, et olin üllatunud ja nördinud, kui leidsin end hätta jäetuna, sest Churchill oli hoolikalt läbimõeldud plaaniga minema kõndinud ning mul lihtsalt leiva suust võtnud.
[2] … tõsi on see, et mina mõtlesin Pretorias kolmele inimesele ja tema vaid ühele – iseendale. …
[3] Oleks Churchillil olnud julgust tunnistada, et hetkeärevuses nägi ta vaid põgenemisvõimalust ja ei suutnud vastu panna kiusatusele seda ära kasutada, mõistmata, et see rikub tema kaaslaste põgenemise, oleks kõik olnud hästi. … Kuid see polnud nii ning vale samm, mis kord astuti, tegi oma vea tunnistamise, kui seda isegi taheti, tuhat korda raskemaks, kuni see muutus aja jooksul võimatuks. Selle, mida võis võtta kahekümne viie aastase tormaka nooruki spontaanse otsusena, oleks küps mees pidanud hukka mõistma.103
Õigustuseks sellele, et Haldane seda asja ligi pool sajandit elus hoidis, vähemalt oma mõtteis, võib öelda, et Churchill provotseeris teda pidevalt, avaldades neist kaugetest sündmustest jätkuvalt arvamusi, millega Haldane nõus ei olnud. Peaaegu kohe pärast kirjeldatud sündmusi tulid müügile Churchilli Lõuna-Aafrika kroonikad. „Londonist Pretoria kaudu Ladysmithi” tuli välja mais ja seda müüdi 14 000 eksemplari. Oktoobris järgnes sellele „Ian Hamiltoni marss”, mida müüdi 8000 eksemplari. Seejärel, peaaegu sugupõlv hiljem, avaldas ta aastatel 1923–1924 „Strand Magazine’is” kaks artiklit oma põgenemisest. Need artiklid kahtlemata provotseerisid Haldane’i esitama asju (eraviisiliselt) nii, nagu tema neid nägi. Ning 1930. aastal avaldas Churchill oma paljukiidetud ja väga eduka raamatu „Minu varane elu”, milles vähemalt kümme peatükki (kahekümne üheksast) oli pühendatud Lõuna-Aafrikale ning neli neist spetsiaalselt tema vangilangemisele ja põgenemisele. Kuigi Haldane’il võttis viis aastat, et sellele reageerida, näitas see, et ta oma 1924. aasta märgukirja 1935. aastal täiendas, et ta ammumöödunut ikka veel vastumeelselt meenutas, kuid tema kaitseks peab ütlema, et teine pool ei lasknud seda vana asja kaugeltki rahulikult tuha all hõõguda.
Churchilli ja Haldane’i suhetes oli veel üks varasem seik, mis võis jätta Haldane’i hinge märkimisväärse jälje. 1912. aastal arvas Churchill, et teda on „Blackwood’s Magazine’is” laimatud, nagu oleks ta oma ausõna murdnud. Ta asus koos oma hea sõbra F. E. Smithiga (hiljem lord Birkenhead ja kuninga nõunik) tegutsema. Nad tahtsid, et Haldane, kes tollal teenis Kentis brigaadikindralina, annaks Churchilli kaitseks tunnistusi. Haldane ei tahtnud seda teha, kuid sama järeleandmatult ei lasknud end ässitada ka Churchilli vastu. Teda veendi kõvasti. Admiraliteedist tulid kutsed kohtumisele mereministriga, kelleks Churchill oli saanud, ja surveavaldused kohtuda Smithiga, et aidata asjakohast avaldust ette valmistada. Haldane põikles sellest kõrvale, kuid selline lärmakas tsirkus tundus talle ebameeldiv. See meenutas seika, kus Churchill, kes püüdis Haldane’i ja Brockiega põgenemiseks kampa lüüa, oli lubanud Haldane’ile, et teeb ta kuulsaks. „[Ta] hoidis mu nina ees sööta, et hoolitseb eduka põgenemise korral selle eest, et minu nimi ei jääks vaka alla. Teiste sõnadega, et mind ümbritseks samasugune „võidusära”, nagu talle Durbanis osaks sai, nagu ta „Strand Magazine’is” kirjutas. Kuid selline enesereklaam pole mulle kunagi meeldinud.”104
Viimane lause oli kahtlemata ausalt mõeldud, kuid näitas ka, millise põlgusega suhtub lihtne sõdur avalikku praalimisse, mis Churchilliga alati kaasas käis, ja ehk ka seda, et mängus oli pisut jonnakat kadedust. Ühine põgenemisplaan, isegi kui jäädakse kokku ega minda eraldi, ei tähenda alati püsivat sõprust. Haldane’i asi heitis Churchilli muidu elegantsele põgenemisele inetu varju. Kuid pole selgeid tõendeid, nagu oleks Churchill olnud süüdi milleski muus kui tormakas enesekesksuses, millega kaasnes järelemõtlematu julgus. Kõik need omadused iseloomustasid teda noore mehena. Samuti oli tal alati õnne, nagu oma üksildasel teekonnal vangilaagrist Lourenço Marquesi.
Kõigepealt