Edwardi-aegsed ajalehed, nii rahvalehed kui ka kõrgklassi väljaanded, kirjutasid parlamendis toimuvast üksikasjalikult ja huviga, mis on tänapäeval kujuteldamatu. Ent kuigi Churchilli kõne ei kajastunud suurtes pealkirjades nagu F. E. Smithi esimene kõne kuus aastat hiljem, kommenteeriti seda erakordselt palju ja suures osas pooldavalt. Paljud väljalõiked üheksateistkümnest erinevast ajalehest, mida ta alles hoidis, olid tingimusteta meelitavad. Kõige huvitavamad olid teistest erinevad. H. W. Massingham kirjutas liberaalide „Daily Newsis”:
Mister Winston Churchilli vastus oli rabavas kontrastis [Lloyd George’i] kõnega ja oli vaid nime poolest vastus. Nad on sama erinevad isiksused nagu nende käsitlus ja lähenemisviis. Mister George’il on palju looduslikke eeldusi. Mister Churchillil on palju puudusi. Lõpulaused luges ta peast, kasutades oma hiilgavat mälu nagu tema isa. Mister Churchill pole pärinud isa häält – välja arvatud kergelt pudine hääldus – ega maneere. Tema kõne suunatus ja rõhuasetus ning tema välimus ei aidanud talle kaasa.
Kuid tal on üks hea omadus – intellekt. Tal on silma ning ta võib iseseisvalt mõelda ja otsustada. Osa tema kõnest oli üsna vigane – tarkuse ja arusaamise hulgas oli palju tühja juttu. Kuid tema ütlused [„rohkem mõisnikud kui talupojad”, „austav rahu”] näitasid, et see noormees ei lase oma kriitikal varjutada meie relvade hiilgust.
… siis tõusis püsti mister [Joseph] Chamberlain. Tema kõne oli võimeka vaidleja kõne – selge, närvidelekäiv, toonilt jämedakoeline, täis teravaid punkte, mis olid suunatud – ja edukalt – tema valijatele. … Kuid see kõne ei tekitanud mingit elevust ning oli selgepilgulisuselt ja käsitluse haardelt mister Churchilli omast palju halvem.
„Manchester Guardiani” lühiülevaade, mille oli kirjutanud J. B. Atkins, kes oli koos Churchilliga Lõuna-Aafrikas käinud, oli tasakaalukas sõbramehehinnang. „Tema [Churchilli] kõne oli hoolikalt sõnastatud, tulvil vastuväiteid ja kirjanduslikku hõngu. Tema isal oli oma võimukuse juures vähe kirjanduslikku tunnetust ning see tuleb täna alustanud noorele parlamendiliikmele ainult kasuks.” Võib-olla kõige kriitilisem hinnang tuli „Glasgow Heraldilt”:
Kohati esines toonis ja häälevarjundis midagi, mis meenutas tugevalt tema isa, lord Randolph Churchilli. See džentelmen ei ilmutanud debatis eriti oma vanema sädelust. … Hakkamist oli tal kõvasti ja temast võib kujuneda hea kõnemees, kuid neile, kes mäletavad tema isa esmakõne elektriseerivat mõju, ei tundu poja esimene esinemine kaugeltki nii kõrge lennuna.
Kohe pärast oma esimest jõupingutust ilmutas Churchill kergeid parlamentaarse ohjeldamatuse märke ja sekkus järgneval nädalal kahel korral debatti. Üheks neist oli täiendav küsimus, mille spiiker Gully kodukorra vastaseks tunnistas. See ohjeldamatus aga ei saanud hoogu sisse. Ta pidas sel kevadel kaks üsna tähelepanuväärt kõnet, ühe märtsis ja teise mais, ning oli ülejäänud kolmel aastal, mis ta konservatiivide pingil istus, üsna vait.
1901. aastal sekkus ta Alamkojas debatti kokku üheksal korral, kuid neile lisandus umbes kolmkümmend poliitilist kõnet maal ja uus loengutevoor kevadel, mis oli vähem tulutoov, kui oli olnud 1900. aastal. Märtsikuine kõne (mis oli siiski hoolikalt ette valmistatud) toetas debatis valitsust. Kindralmajor Colvile oli Lõuna-Aafrikas üsna hukatuslikult vägesid juhatanud ning baasi tagasi saadetud (sks k stellenbosched, pr k limogé). Seejärel naasis ta Inglismaale, kust saadeti suuremeelse „vanapoisižestina” Gibraltari garnisoni ülemjuhatajaks. Hiljem aga, kui Colvile’i küündimatuse kohta oli tulnud päevavalgele uusi hävitavaid fakte, tühistas sõjaministeerium selle määramise. See tekitas parlamendis pahameeletormi ning paistis, et valitsus peab alistuma nõudmisele moodustada uurimiskomisjon. Churchill sekkus debatti jõuliselt, väites, et „õigus sõjaväelasi valida, ülendada ja tagandada” peab jääma sõjaväevõimudele. Valik on inimühiskonnas vajalik protsess, eriti relvajõududes, ning kui seda piiratakse, muutub sõjavägi jõuetuks. Kõne võeti tollal hästi vastu ja Churchill arvas, et ta on aidanud saada valitsusele küllaldast häälteenamust. See meeldis kindlasti sõjaminister St John Brodrickule, kes saatis talle (väidetavalt debati ajal) sõnumi, milles olid ekslikuks osutunud read: „Võiksin öelda, et te ei pea kunagi paremat kõnet, kui see, mille pidasite täna õhtul.”122
Churchill ei jäänud kauaks sõjaministri soosingusse, sest oma maikuises kõnes ründas ta armee reorganiseerimise plaani, millest pidi saama Brodricku meistriteos sõjaministrina. See nägi muuhulgas ette armee kulutuste suurendamist eelmise aastaga võrreldes 5 miljoni naela võrra ning erikulutusi Lõuna-Aafrikas ja Hiinas (bokserite ülestõus). Selline „pillamine” viis vagatseva Churchilli endast välja. Viisteist aastat tagasi oli lord Randolph teinud sõjamajandusest „suurima ohvri, mida üks minister on tänapäeval toonud”. „Mul on väga hea meel, et Alamkoda on lasknud mul … tõsta taas räbaldunud lipu, mille ma leidsin lahinguväljalt.”
Kahjuks aga võttis Winston Churchill selle asja käsile tõsisemalt, kui olnuks pelgalt pojalik verise särgiga vehkimine. Brodrick pani ette luua kolm regulaararmee korpust ja kolm rahvakaitseväe ja vabatahtlike reservkorpust. Churchill tegi salvavaid märkusi kolme regulaararmee korpuse kohta: „Ühest piisab, et sõdida metslastega, ja kolmest ei piisa, et hakata sõdima eurooplastega. Sõda Euroopas ei saa olla midagi muud kui julm südantlõhestav võitlus, mis, juhul kui me ei naudi kunagi võidu kibedaid vilju, peab nõudma võib-olla mitmel aastal riigi kõiki mehi, kogu rahuaegse tööstuse seiskumist ning ühiskonna kogu energia suunamist ühele eesmärgile.” Need olid prohvetlikumad sõnad kui need, mis Brodrick oli lausunud tema tulevaste kõnede kohta, ning Churchilli ütlus, et „rahvaste sõda on palju kohutavam kui kuningate sõda”, tabas samuti väga hästi märki.
Tema teine tähtsam punkt – üsna tavatu ratsaväe nooremohvitserilt – puudutas sõjalaevastiku prioriteeti armee üle Briti rahvuslikes huvides:
Ainus relv, millega me võime suurriikidega toime tulla, on merevägi. … Ning kui rakendada topeltpoliitikat ning teha võrdseid jõupingutusi nii armee kui ka mereväe heaks, kulutades mõlemale kolmkümmend miljonit, toob see kaasa kahju ja ohte igal suunal ilma mingi kasu või julgeolekuta ning riski kukkuda kahe tooli vahele, kui merevägi on kasutult nõrk ja armee kasutult tugev.123
See kõne, mis kestis ligi tund aega, oli kõnekunsti musternäidis. Churchill kirjutab, et kulutas selle ettevalmistamiseks kuus nädalat, millest suurem osa läks kindlasti kõne päheõppimiseks, sest ta saatis teksti kolm nädalat enne etteastet oma „Morning Posti” juures töötavale sõbrale Oliver Borthwickile, paludes talt põhjalikku ülevaadet. Ta pidas oma kõne veatult, reetes terava pilguga vaatlejale siiski, et räägib peast, sest kord võttis ta raamatu, et lugeda sealt ette pikk tsitaat oma isalt, ning pani selle käest enne, kui oli lõigu lõpetanud. Ettevalmistuseks ette nähtud aeg oli hästi kulutatud. Kõne ei tekitanud ainult suurt kõmu, vaid oli Churchillile mitmes mõttes tähtis. See andis talle teema, mida ta arendas tol aastal mitmes etteastes ja kirjutises. See tegi temast liberaalide partei jaoks huvitava kuju. Sõbralikke kirju kirjutasid talle sealt sellised erinevad tegelased nagu Sir William Harcourt, W. T. Stead ja John Burns.124 Ja mis kõige tähtsam – nagu ta kirjutas ligi kolmkümmend aastat hiljem raamatus „Minu varane elu” –, „see näitas põhjalikku mõtete ja sümpaatiate lahknemist peaaegu kõigi minu pingikaaslastega”.125
Kuna Churchilli parlamendikarjääri