Teile meeldivad sedasorti asjad. Te saate melanhoolset rahuldust mõttest, et poliitikast väljatõrjumine ravib Teie ülekohut. … Ma arvan, et Teist saab märter, kui Te seda soovite.
Kuid ma ei jaga seda seisukohta. Ma olen inglise liberaal. Ma vihkan tooride parteid, teie mehi, teie sõnu ja meetodeid. Ma ei tunne nende vastu mingit sümpaatiat – välja arvatud minu inimesed Oldhamis. … Seepärast on mul kavatsus enne parlamendi kokkutulekut [jaanuari lõpus või veebruari alguses] tooride parteist lahku lüüa ning valitsus saab olema täielik ja muudetamatu ning järgmisel istungjärgul mõtlen ma pidevalt töötada koos libaraalide parteiga.138
Teine kiri, mis oli kirjutatud tema Ameerika sõbrale Bourke Cockranile, kandis kuupäeva 12. detsember ning sisaldas huvitavaid vihjeid Churchilli kindlale veendumusele, et tema positsiooniga inimesed suudavad uues valimisringkonnas läbi lüüa sama lihtsalt, nagu ta valitseb jahil uut hobust.
… Ma usun, et Chamberlain saab üldvalimistel suure häälteenamusega lüüa. Mis saab vabakaubandust pooldavatest unionistidest, kelle jõupingutustega selline tulemus suures osas saadakse, on teine teema. …
Ma ei usu, et sellised inimesed nagu lord Hugh Cecil ja mina parlamendist välja jäävad. Vabadus kandideerida ükskõik millises valimisringkonnas, mis meil siin on, võimaldab neil, kes on hästi tuntud ja keda peetakse silmapaistvateks poliitikuteks, leida teise tee Alamkotta, kui üks valimisringkond nad tagasi lükkab. Kuid ma kardan, et meie väikese partei lihtliikmed kannatavad selle pärast koledasti – paljud neist jäävad täiesti mängust välja ja lõpetavad oma avaliku karjääri. … Mul on olnud oma valimisringkonnas igasuguseid pahandusi ja hädasid ning ma arvan, et proovin õnne mõnel uuel karjamaal. …
Soovin, et Sa saadaksid mulle mõned head vabakaubandust pooldavad kõned, mida on Ameerikas peetud, ning mõned faktid korruptsiooni, lobitöö ja muu sellise kohta.139
Selles kirjas sisalduv vihje valimisringkonnas esinenud raskustele oli täiesti õigustatud, sest 23. detsembril saatis Oldhami üldkomisjon talle hapu jõulukingina teate, et nad on vastu võtnud järgmise resolutsiooni, mis esitatakse 8. jaanuaril 1904 assotsiatsiooni üldkoosolekule: „Et see koosolek teeb parlamendisaadik Winston S. Churchillile teatavaks, et ta on kaotanud nende usalduse Oldhami unionistist parlamendisaadikuna ning valimiste toimumise korral ei saa enam loota konservatiivide abile.” Jaanuaris toimunud laiendatud koosolekul kinnitati see resolutsioon üksnes ühe vastuhääle ja mõne hääletaja erapooletuks jäämisega. See oli aga pigem kõrvalejäämine kui kriitiline situatsioon, sest viimane asi, mida Churchilli kohalikud sõjakad konservatiivid tahtsid, olid kordusvalimised, mille nad oleksid kindlasti kaotanud. Seepärast võis ta esitada tagasiastumispalve ja jätkata karistamatult istumist parlamendis kuni üldvalimisteni.
Ütlusele „proovin õnne mõnel uuel karjamaal” järgnes samuti kohe konkreetne samm. 13. jaanuaril kirjutas ta: „Lõunatasin eile koos Herbert Gladstone’iga [grand old man’i noorim ja poliitikaga kõige rohkem seotud poeg, kes oli siis liberaalide partei peakubjas] ja rääkisin temaga hulk aega parlamendikohtadest.”140 Mõnes mõttes kõige sisukam lause Churchilli kirjas Cockranile oli aga nõudmine, et talle saadetaks „mõned faktid korruptsiooni, lobitöö ja muu sellise kohta”. Seda võis võtta järelkajana Balfourile saadetud kirjas esinenud lausele, et ta kardab, et protektsionism viib lisaks sellele, et on majanduslikult ebamõistlik, „Inglise poliitika amerikaniseerumiseni”. Lisaks arvamusele, et protektsionism teeb Suurbritannia (ja eriti Lancashire’i) vaeseks, oli Churchillil sügav veendumus, et kaitsetollid annavad rahanduspoliitika erinevate huvidega töösturite kätte ning need, kellel on kõige suurem kukkur ja kõige vähem moraalseid kahtlusi, saavad kõige kõrgemad kohad. Selle veendumusega seltsis veel kaks joont: teda ehmatav vaesus (mida paljastasid Rowntree ja teised), milles paljud inimesed maailma rikkaimas riigis olid mõistetud elama, ning teatud, võib-olla osaliselt snobistlik vastumeelsus paljude Edwardi ajastu „uute meeste” plutokraatlikule rikkusele, mis võis tuua kaasa tema poliitiliste vaadete üldise radikaliseerumise. See tunne ei erinenud tundest, mis Gladstone’il, kes oli küll hoopis teistsuguse loomuga, oli 1870. aastate suurustamise suhtes, mida on elavalt kirjeldatud Trollope’i viimases heatahtlikult tolerantses romaanis „Elu, mida me nüüd elame”.
Churchilli võis süüdistada, et teda ei ehmatanud mitte tema enda, vaid teiste inimeste toretsemine ja materialistlikud väärtused. Näiteks kui ta oli end kaks nädalat kosutanud Šveitsis Valais’ kantonis Sir Ernest Casseli villas („Suur mugav neljakorruseline maja – saunade, prantslasest koka, privaatsuse ja muu luksusega, mis on omased Inglismaale … suurel mäeseljakul 7000 jala kõrgusel ning Šveitsi kõige ülevamate lumemägede vahel”),141 läks ta 1904. aasta novembris Glasgow’sse ning pidas seal ühe oma tugevama kõne sel teemal. Kuid ta polnud ainus, kes sellist dihhotoomiat harrastas.142 Paljud Gladstone’i kõige moralistlikumad ilukõned peeti luksuslikes maamajades. Ja kui isiklikku kasinust pidada radikaalsete ajendite vajalikuks aluseks, tuli mõned kuulsad üleskutsed reformidele väärtusetuks lugeda.
Glasgow’s suurel koosolekul, mis toimus St Andrews’s Hallis, süüdistas Churchill valitsust, et see on üha rohkem hakanud teenima kapitalistide huve. Ühes neist polüfoonilistest lausetest – mida ta nii armastas ja kasutas (kuigi ümaramalt) – nagu kõnedes, mida Theodore Sorensen kirjutas viiskümmend aastat hiljem John F. Kennedyle, ütles ta, et kardab rohkem iseseisvat kapitalistide parteid kui iseseisvat Tööparteid.
Keegi ei paista hoolivat muust kui sellest, kuidas rohkem raha saada. Miski muu peale pangaarve ei loe. Väärtuslikud omadused, haridus, ühiskondlik silmapaistvus ja avalikud voorused paistavad iga aastaga väärtust kaotavat. Ilustamata rikkust hinnatakse iga aastaga rohkem ja rohkem. Meil on Londonis tähtis rühm inimesi, kes kuulutavad mammona evangeeliumit, räägivad 10 % käskudest ning tõusevad iga päev innustava palvega: „Anna meile meie igapäevast raha, oo Issand!”143
Selleks ajaks oli Churchill oma Rubico ületanud. Ta ei täitnud tegelikult Cecilile antud lubadust (või hoiatust), et istub 1904. aasta parlamendiistungjärgu alguses opositsiooni pingil. Kuid tooride pingil sai temast järjest isoleeritum kuju. 29. märtsil hülgas Churchilli vana partei ta sümboolselt. Lihavõttevaheaja (ja sellega ka poliitilise olukorra üldise ülevaate) hääletusettepanekul, mille oli esitanud peaminister, tõusis Churchill (endiselt koja valitsusepoolsel küljel) kõnet pidama kohe pärast Lloyd George’i. Samal ajal tõusis ka Balfour, kuid selleks, et saalist lahkuda. Churchilli solvas peaministri „vähene austus ja lugupidamine” Alamkoja suhtes. See oli ülitundlik küsimus. Kahtlemata olid parlamentaarsete kommete mõned aspektid neil päevil paremad, kuid endised ministrid, rääkimata kahekümne üheksast mässulisest parlamendiliikmest, olid viimastel kümnenditel tihti näinud, et rahandusministri pink on tühjem, kui see nende arust võiks olla. Igatahes kutsus Churchilli enesetähtsustamine jultunud ebalojaalse noore kutsikana esile tähtsate konservatiivide demonstratsiooni. Ministrite pink tühjenes vaikselt. Lihtliikmed lahkusid vähem väärikalt, kuid sama üksmeelselt. Mõned seisid käratsedes spiikri tooli juures ja ametnike looži kõrval asuvatel astmetel, aplodeerides pilkavalt oma endisele kolleegile.
See Kannatusnädala kristliku ligimesearmastuse demonstratsioon jättis Churchillile sügava mulje. See tegi talle selgeks, et tema kahekordselt eraviisilisele (kuna see jäi ära saatmata) vihkamisavaldusele Hugh Cecili vastu eelmisel sügisel vastati nüüd samaga. Tema vihast kohkumust ei rahustanud suurt isa vana Neljapartei kolleegi