4
TOORIST LIBERAALIKS
Churchill maabus Southamptonis 20. juulil 1900. Kümme nädalat ja kaks päeva hiljem, olles endiselt 26-aastane, oli ta juba Oldhamist parlamenti valitud. Ta oli lükanud tagasi pakkumise kandideerida Lancashire’i rannikul asuvas Southportis, mis oli talle tehtud, kui ta oli veel Lõuna-Aafrikas. Southport oma suvitavate maaprouade ning värsket mereõhku nautivate Liverpooli ärimeestega tundus konservatiivide ettepanekuna parem kui proletaarne puuvillaketrajate linn Oldham. Kuid tegelikult ei olnud see nii. Curzon oli 1895. aastal Southportis raskusteta parlamenti valitud, ent kui temast sai 1898. aastal India asekuningas ja ta lahkus, kaotasid konservatiivid järelvalimised. Võitnud liberaal suri järgmisel aastal ning teised järelvalimised andsid samasuguse tulemuse.
Churchill oleks võinud seetõttu end Southporti meelitada lastes mitte midagi saavutada. Kuid ta ei olnud nii vastutulelik. Ta uskus oma „tähte”. Ja tema täht säras Oldhami kohal. Sõnad, mis Dan Dewsnap oli talle Transvaali kivisöekaevanduses öelnud, kõlasid tal endiselt kõrvus. „Nad hääletavad järgmine kord kõik teie poolt,” oli Dewsnap öelnud. (Tegelikult ei teinud nad seda kaugeltki. Churchillile antud häälte arv suurenes 1899. aasta järelvalimistest kuni neliteist kuud hiljem toimunud üldvalimisteni vaid 6 protsenti, millest parasjagu piisas.) Kuid Churchill uskus oma tähte rohkem kui arvudesse. Ta uskus, et läheb igal juhul läbi, kas või napi häälteenamusega. Kuul, mis oli Spion Kopis läbistanud tema Lõuna-Aafrika kergeratsaväelase kübarasule, oli rikkunud vaid tema kübara. Mees, kes avas Witbanki lähistel kivisöekaevanduses talle oma majaukse, lasi ta sisse ega andnud teda võimudele välja. Pürjelid Johannesburgi tänavatel olid oma mõtetest liiga hõivatud, et märgata võõrast jalgratturit. Nii et seni oli kõik alati korda läinud ja nii läks ka Oldhamis. Ta võitis Walter Runcimani 222 häälega ning kindlustas endale teise koha, jäädes vaid kuueteist hääle võrra maha paremini ette valmistunud liberaalist Emmottist ning sai otsustavad 409 häält rohkem kui tema toorist parteikaaslasest võistleja.
Üldiselt lasid need „khakivärvilised valimised” konservatiividel brittide ilmsest võidust Lõuna-Aafrikas profiiti lõigata (kuigi Vereeningi rahuleping, millele buurid alla kirjutasid, sõlmiti alles kaheksateistkümne kuu pärast) ja taastada nende soliidse 130-kohalise enamuse, kuni kaotused järelvalimistel seda nõrgendasid. Tasavägisest valimisvõitlusest hoolimata polnud kampaania eriti jõhker. Nii Emmott kui ka Runciman olid impeeriumimeelsed liberaalid, kes pooldasid rohkem Rosebery ja Asquithi kui Lloyd George’i või Campbell-Bannermani vaateid. Neid ei saanud seetõttu kergesti süüdistada ebalojaalses buurimeelsuses, ja ka Churchill ise, kes oma seiklusi agaralt ära kasutas, ei andnud järele buurivastase hüsteeria kirgedele.
Tolle hetke päevakangelane Joseph Chamberlain tuli ise Oldhami, et pidada seal Churchilli kasuks rohkem kui tunnipikkune kõne. Pärast kutsus ta Churchilli kaheks päevaks enda juurde Birminghami, kus valimised veel kestsid, ning saatis ta erirongiga West Midlandsi kolmele miitingule. Suurmees kohtles Churchilli sama väärikalt nagu lord Beaconsfield oli 1880. aastal Hughendenis vastu võtnud noort Portlandi hertsogit. Chamberlain oli päev aega voodis lamanud, kuid tõusis õhtusöögi ajaks üles, et reisilt tulnud poliitikasõdalast vastu võtta ja teda pudeli 1834. aasta portveiniga kostitada. Salisbury vennapoja ning peatse eduka ametipärija Balfouriga olid Churchilli suhted keerulisemad, kuid tulemus oli vähemalt sama peadpööritav. Tal ei õnnestunud veenda Balfouri sõitma kaheksa miili oma valimisringkonnast Manchesterist Oldhami, kuid vastas „kuningas Arthuri” ettepanekule katkestada teekond Londoni ja tulla kohe Manchesteri.
Mister Balfour kõneles parajasti suurele rahvahulgale, kui ma saabusin. Kõik tõusid püsti ja tervitasid mind valjult, kui ma sisse astusin. Silmatorkava välimusega parlamendispiiker esitles mind publikule. Pärast seda esinesin ma vaid kõige suurematel miitingutel. Uhketesse saalidesse kogunes viis kuni kuus tuhat valijat – kõik mehed –, kes pakatasid huvist ja olid peamiste teemadega põhjalikult kursis, ning poodiumil istusid partei auväärsed tugisambad ja parlamendi vanad liikmed. Edaspidi kogesin sellist asja valimistel ligi sugupõlve vältel.111
Parlamendi uus koosseis tuli kokku paar nädalat hiljem, 3. detsembril, et anda ametivanne, valida spiiker, kuulata ära kuninganna kõne (mida ei pidanud halvenenud tervisega valitseja ise) ning pidada kaheksa päeva debatte olulistes küsimustes. Kõik olid ühel või teisel viisil pühendunud Lõuna-Aafrika sõjaga esile kerkinud asjadele ning teisel õhtul võttis Oldhami vanem parlamendisaadik Emmott tagasi parandusettepaneku, mis puudutas sõlmitava rahulepingu tingimusi. Oli hämmastav, et noor innukas parlamendiliige Churchill lasi selle kõik kõrvust mööda, osalemata debatis. Ta oli sõitnud 1. detsembril laevaga New Yorki.
See näitas, et tal olid külmad närvid ja ta tahtis oma plaanidest kinni pidada, kuid ei tähendanud, et ta alahindas oma uut positsiooni. Väliselt oli parlamendiliikme positsioon 1900. aastal palju kõrgem kui tänapäeval. Suurbritannia, mida esimesed lüüasaamised Lõuna-Aafrikas küll veidi vapustasid, oli suur ja enesekindel riik ning parlamentaarne riigikord oli üks tema uhkusi. Kuigi tema kodanike valimisõigus oli piiratum kui enamikus arenenud riikides, oli tema seadusandliku kogu prestiiž palju kõrgem. Raske oleks olnud leida mõnd parlamendiliiget või liikmeks pürgijat mitte ainult tooride või liberaalide, vaid ka vastses leiboristide parteis ning paradoksaalsel kombel isegi Iirimaa iseseisvuse pooldajate hulgas, kes poleks pidanud Alamkoda maailma kõige silmapaistvamaks seadusandlikuks koguks.
Churchill pidas kindlasti. Samuti pidas ta parlamendi liikmeks olemist oma saatuse loomulikuks ja soovitavaks osaks. Pääsenud parlamenti, jäi ta selle liikmeks ühe väga lühikese ja teise kaheaastase vaheajaga kuuekümne neljaks aastaks, ületades sellega isegi Gladstone’i kuuekümne kahe ja poole aastase ametiaja. Seepärast oli eriti kummaline, et kui ta võis tol sügisel rõõmuga lisada oma nimele tähed „MP” (Member of Parliament), ei rutanud ta kasutama võimalust istuda rohelistel pinkidel, millelt peale kõuehäälse Gladstone’i olid sõna võtnud Disraeli, Russell, Palmerston, tema isa ja Joseph Chamberlain.
Ta ei olnud tülpinud. Kuid kogu oma elu oli ta rahaasjades väga realistlik. Ta ei kraapinud raha kokku ja tal polnud valdavat soovi koguda endale „suur varu aktsiaid või väärtpabereid” (kuulsad sõnad, mis ta ütles oma sõbra Birkenheadi kohta),112 kuid ta elas ilma kindla rahalise toetuseta ekstravagantset elu. Enamik parlamendisaadikuid olid neil päevil rikkad ning need vähesed, kes seda ei olnud, olid üldiselt loomulikult kasina eluviisiga. Churchill polnud ei rikas ega kasin. Ja parlamendisaadikud ei saanud siis palka.
Churchill, kelle rahaasjad olid eelneval perioodil olnud head, sest tema raamatute müük läks edukalt, „Morning Post” maksis talle kõrget palka ning Lõuna-Aafrikas veedetud seitsmel kuul olid kulutused väikesed, leidis nüüd arukalt, et tema teenistus kuulsa kõnemehena on ajutine ning parem on sellega raha teha. Seetõttu pühendas ta oktoobri viimased päevad ja terve novembri Suurbritannia loenguturneele. Selle korraldas tema agent Gerald Christie, kelle teeneid ta kasutas mitu aastakümmet. Churchillil õnnestus saada piletite eest õiglast hinda, mis sõltus antud saalis antud õhtul müüdud piletite arvust. Nagu pedantne raamatupidamine näitas, kõikus tema netosissetulek, mis oli raha tollast väärtust arvestades kõrge, selle tulemusel oluliselt ning andis summasid, mida arvestati šillingite ja pennide täpsusega.
Eelsoojenduseks külastas ta 25. oktoobril vilistlasena Harrow’ kooli, kuid isegi seal ei takistanud nostalgia tal lahkumast 27 naela (tänapäeva vääringus 1350) võrra rikkamana. Seal sai ta aru, et tema materjal on laialivalguv – ta rääkis muidugi oma Lõuna-Aafrika seiklustest – ning ta suutis poolteise tunniga läbi võtta vaid veerandi kirjapandud punktidest. Oma tõeliseks etteasteks, mis pidi 30. oktoobril toimuma Londoni St James’s Hallis, tuli tal loeng paremini läbi mõelda. Seal lasi ta end tutvustada armee ülemjuhatajal feldmarssal lord Wolseleyl ning teenis muljetäratava summa 265 naela 6 šillingit 2 penni (tänapäeva vääringus umbes 13 000 naela). Ta hoolitses alati selle eest, et saada koosolekule kõige silmapaistvam eesistuja: Edinburghis Rosebery, Liverpoolis Derby, Belfastis Dufferin ja Ava, Dublinis