Poliitikud hindasid tol perioodil protestimist (vähemalt omade ringis) kõrgemalt kui poliitilisi erimeelsusi ning isegi tugevad avalikud rünnakud ei teinud isiklikule sõprusele midagi. Selles oli alati midagi väljamõeldut, eriti end kõige paremini maksma pannud kujudel, kes seda kõrgelt hindasid. Churchillil oli üleminekuaastatel kirjavahetus kahe tähtsa markiiga, kes mõlemad protestisid sõpruse ülevõimu vastu poliitikas. Esimene kirjavahetus oli tal 1904. aastal Salisburyga (4. markii, mitte 3., kes sai ministriks). Kuid nende pärastise läheduse kohta pole eriti tõendeid. Churchill ei peatunud markii eluajal enam kunagi Hatfieldis. Teine kirjavahetus oli Londonderryga, kes oli tema Marlborough’-poolse vanaema vennapoeg. Tolle vanaemaga oli Churchill lähedases läbikäimises kuni tema surmani 1899. aastal. See puudutas liikmelisust Carltoni Klubis,154 kus alati suhtuti okkaliselt neisse, kes konservatiivide parteist lahkusid või sinna astusid. Londonderry, kes oli Riiginõukogu lordpresident ning klubi esimees, kirjutas, et „ma loodan, et ükskõik millise poliitilise kursi Te ka ei võtaks, ei muuda see meie suhteid”,155 kuid nende pärastise läheduse kohta pole jälle suurt tõendeid.
Paradoksaalselt olid need tegelikult „uued mehed”, kelle kombed ei pidanud olema nii head, kellega Churchill lõi ja hoidis parimaid parteiüleseid suhteid. Lloyd George’iga olid nad head tuttavad juba enne seda, kui Churchill Alamkojas sümboolselt tema kõrvale istus. Joseph Chamberlain suhtus üllatavalt leebelt Churchilli lepitamatusse vastuseisu kursile, mis oli talle südamelähedane. Kui ta teada sai, et Churchill arvab, et ta on teda Alamkoja kuluaarides „solvanud”, kirjutas ta (15. augustil 1903) üsna pika eitava kirja. See olevat olnud tema „lühinägelikkus” ja mitte mingi isiklik vaen. „Võite olla kindel … et mul ei ole poliitilise opositsiooni vastu mingit vimma. Mulle tundus juba ammu – tegelikult Teie esimestest usaldusavaldustest saadik –, et Teist ei saa kunagi niinimetatud lojaalset toetajat. Ma ei usu, et teisitimõtlejast toorile poliitikas palju ruumi leiduks, kuid taevas teab, et teine pool vajab hädasti uusi talente, ning ma arvan, et Te triivite õige pea sinna.”156 Ning umbes aasta pärast, kui Churchill oligi triivinud, kutsus Chamberlain ta õhtuks oma Birminghami majja ning oli väga abivalmis lord Randolph Churchilli eluloo kirjutamisel, millega Churchill parajasti hoolega tegeles.
Kolmas näide oli palju ilmekam. Niipea kui Churchill oli võetud liberaalide partei rüppe, kerkis poliitilisele areenile Liverpooli parlamendisaadik, kelkivast toorist vandeadvokaat F. E. Smith. Ta sai kuulsaks sädeleva, kuid mitte esimese kõnega, mille ta pidas 1906. aasta mais, ning jätkas siis, hoolimata teatud sisemisest (kuid tollal hästi varjatud) mõõdukusest, palju ekstreemsemat kurssi peaaegu kõigis konservatiivide sõnasõdades. Ta pani lõpuni vastu ega teinud kompromisse vastuseisus seaduseelnõule, mis kärpis Lordide koja võimu, ning teda nimetati Edward Carsoni „välisuurtükiks”, sest ta oli tigedalt vastu Iirimaa omavalitsusele. Hoolimata sellest sai temast Churchilli hea sõber, nii et pärast Smithi enneaegset surma 1930. aastal polnud tollel enam kunagi sõpra, kes oleks olnud temaga nii võrdne ja loomult lähedane.157
Erandiks „uue mehe” reeglis oli Marlborough’ 9. hertsog. Sunny, nagu teda kutsuti – mitte tema loomuse tõttu, vaid seepärast, et ta põlvnes krahv Sunderlandist (enne kui temast sai markii Blandford ja hertsog) –, oli soliidne toori ja Balfouri valitsuse allakäiguaastatel aseminister (kohal, mis hiljem sai Churchillile). Kuid tema auks peab ütlema, et tema perekonna lojaalsus ja sõprus Churchilliga jäi neil aastatel kõigutamatuks ning Churchilli võeti Blenheimis alati hästi vastu. 1908. aasta juulis lubati tal isegi Lloyd George sinna kaasa võtta.
Kuid peaaegu kõik konservatiivide valitsuse toetajad, kes Churchilli ei tundnud, ja mõnedki neist, kes teda tundsid, ei suhtunud temasse kuigi sõbralikult. Hea näide oli Kesk-Bradfordi liberaalunionistist parlamendisaadik J. L. Wanklyn, kes oli nii tundmatu mees, et tema nime ei ole teatmikus „Kes on kes”. 5. veebruaril 1904 kirjutas ta:
Sir,
üks Teie sõpru segas eile pärastlõunal jämedalt mister Wyndhami kõnet ning spiiker käskis tal maha istuda. Kui ma hõikasin „korda, korda!”, jätkus Teil häbematust ümber pöörata ja mind „mahakarjumise” pärast noomida. Lubage mul Teid hoiatada, et kui teiesugune noormees minu vastu veel nii häbematu on, tean ma, kuidas sellesse suhtuda. See, et Te kasutate mister Balfouri ja mister Chamberlaini kohta selliseid sõnu nagu „valelik”, „petis”, „šarlatan”, „nõrk” ja „ohtlik”, on tülgastanud paljusid, kaasa arvatud austavalt Teie
James Leslie Wanklyn158
Samu tundeid avaldati Churchilli väljaheitmisel Hurlinghami klubist, mis, nagu ta solvunult tõdes, oli peaaegu pretsedenditu, sest polomängijaid oli seal vähe ning neid oli seetõttu alati hästi vastu võetud. See pani Churchilli – vähemalt klubide suhtes – kaitseseisundisse, mis väljendus selles, et ta lükkas tagasi kutse Brooks’si, mis oli Carltonile hea ja traditsioonilisem alternatiiv, kuid juba vähemalt sama liberaalunionistlik nagu Asquith. „Ma ei arva, et kui poliitiline vaen on nii terav, peaksin ma andma end väiklaselt pahatahtliku hääletuse meelevalda. Mul oli õnne olla valitud paljudesse klubidesse, kui ma olin veel tundmatu. Praegu olen ma tuntud ja sean end teistest ettepoole, kuigi peaksin väga tahtma olla Brooks’si liige. … Ma ei usu, et Teie ja Te liberaalidest sõbrad mõistavad, milline poliitiline tigedus teisel poolel minu vastu on.”159
Mees, kelle ettepaneku ta viisakalt tagasi lükkas, oli pärastine liberaalide peakubjas Elibank, kes oli temast vaimustatud juba mõnda aega. Elibank oli Churchillile pärast seda, kui toorid 29. märtsil 1904 tema kõne ajal saalist välja kõndisid, kirjutanud, et avaldada oma pahameelt „koos paljude teistega” selle „jõleda jämeduse üle, millega Teid eile Alamkojas koheldi”, ning lisanud sellele rabavalt optimistliku ja seetõttu veelgi teretulnuma märkuse: „Teie kõne oli oivaline ja ümberlükkamatu.”160 Kuid üldiselt võtsid liberaalid Churchilli hästi vastu. Kuigi oleks võinud arvata, et tal on tihedamad sidemed liberaalidest imperialistide Asquithi, Grey ja Haldane’iga, olid tal sel üleminekuajal lähedasemad suhted pigem „antiimperialistidega”. John Morley sageli riukalik isiksus tekitas temas osaliselt, kuid mitte päris sõna-sõnalt peaaegu samasugust lugupidamist ja imetlust nagu Rosebery viljatu glamuur, ning Morley oli tema heasüdamlik pealetükkimatu ristiisa liberaalide parteis. Lloyd George’i, kes vaevalt oli antiimperialist, on selles kontekstis juba mainitud. Ent mees, kes andis Churchillile esimese ametikoha, oli Campbell-Bannerman, kes olemata kõige mõjukam kuju, oli partei liider ja tulevane peaminister.
Temaga olid Churchillil kui mitte lähedased, siis vähemalt konarusteta suhted. C. – B. oli Churchilli märtsi alguse (1904) kõnet väga imetlenud (ja avalikult), rünnates protektsionistide Suhkrukonventsiooni, millele Briti valitsus oli alla kirjutanud. Ta nimetas seda „hiilgavaks” kõneks ning ütles, et selles „oli sellist irooniat, mida ma pole Alamkojas kunagi kuulnud”.161 Churchill lõi selle peale nurru ja vastas hindavalt. Kuu aega hiljem kutsus partei liider ta vaiksele tagasihoidlikule õhtusöögile, mis oli hea vastuvõtt tulnukale, kes tollal polnud tegelikult veel parteisse astunud.
Churchill hakkas oma uue partei kurssi täie innu ja talle omase tormakusega järgima. Oma kõnedes läks ta tegelikult liiale.