Churchilli sellekevadised kogemused Alamkojas olid traumeerivad. Kolm nädalat hiljem, 22. aprillil, pidas ta ühe oma algusaegade radikaalseima kõne, toetades ühe üksiksaadiku esitatud seaduseelnõu ametiühingute õiguste laiendamiseks ning (ametiühingutele) väga kahjuliku otsuse tühistamiseks 1901. aasta Taff Vale’i asjas. See otsus tühistas presumptsiooni, mis oli kehtinud 1870. aastatest saadik, ning lubas ametiühinguid streikide tagajärjel tekkinud kahjude pärast kohtusse anda. Siin polnud ta oma pingikaaslastest nii isoleeritud kui eelmisel juhul, sest seitseteist konservatiivi toetas Clitheroe parlamendisaadiku David Shackletoni esitatud ettepanekut. Kuid see kogemus mõjus Churchillile veel laastavamalt. Kui ta oli kõnelenud nelikümmend viis minutit (liiga kaua, võib olla kiusatus öelda) märkmeid kasutamata vaid mälule lootes, ütles tema mälu äkki üles. Tal oli parajasti käsil lause, mis algas sõnadega: „Valitsuse asi on töölisklassi nõudmisi rahuldada, kuid pole mingit õigustust…”145 Siis tekkis tal mälulünk. Pärast lühikest piinavat sõnadeotsimist nii oma mälust kui ka taskutest, mis kindlasti tundus nagu igavik, istus ta maha ja kattis näo kätega.
See kogemus oleks kõigutanud igaühe enesekindlust. Churchilli puhul eriti. Esiteks polnud ta närviline noor parlamendiliige, kes üritab üle oma võimete täita oma kohust valijate ees. Ta tegi seda omal soovil nagu köietantsija ning vaatepilt, kuidas ta ilma ohutusvõrguta alla kukub, pakkus paljudele kindlasti vastupandamatut rõõmu. Siiski paistis Alamkoja paljukiidetud kollektiivne heasoovlikkus end korraks maksma panevat ning pominal lausutud sümpaatiaavaldused olid palju tugevamad kui tooride pilked. Teiseks oli möödunud vaid veidi üle kümne aasta ajast, mil paljud parlamendiliikmed olid jälginud lord Randolph Churchilli vaimset allakäiku tervislikel põhjustel, mis suures osas avaldus võimetuses pidada selgeid ja arusaadavaid kõnesid. Winston Churchill oli tihti kuulutanud, et tema perekonnas ei elata kaua ning ta peab kiiresti midagi saavutama, et kuulsaks saada. Kuid selline oma saatuse jõuetu retooriline ettekuulutamine oli midagi muud kui näidata avalikkuse ees tegelikult midagi sellist, mis võib olla päriliku allakäigu esimene sümptom.
See kriis tuli ajal, kui Churchill ületas erakordselt kaitsetut ja ohtlikku poliitilist kitsasteed, ning tegi sealt väljatuleku palju tähelepanuväärsemaks. Ta oli lühikest aega haledalt kohkunud, kuid võttis end siis kokku, üritades parandada oma mälu uue süsteemiga, mida kutsuti pelmanismiks (millest ei tulnud midagi välja), ning võttis ette ka praktilisemaid samme, hoolitsedes selle eest, et tal tulevikus oleks kõne täielik ja selge tekst alati kaasas.
Churchilli järgmine tähendusrikas samm Alamkojas toimus vaikselt, kuid sellele vaatamata elegantselt. Ta otsustas, et on aeg parteid vahetada, ning sooritas ühe kõige dramaatilisema põrandaületuse parlamendi ajaloos. Kui parlament pärast suvistepühi oma tööd jätkas, loobus ta ebasõbralikust valitsuse pingist ning võttis istet ristkäigu ees liberaalide poolel. Seda on mõnikord kujutatud hetkeimpulsil põhineva žestina. Ent kuna iste, millele ta maandus, asus tema sõbraks saanud Lloyd George’i kõrval ja oli tema meelest seesama, millelt tema isa oli esinenud Neljapartei vallatuste päevil,146 on raske uskuda, et see koht oli juhuslikult tühi, vaid asi oli kindlasti ette ära korraldatud. Kuigi on võimalik vaielda, kas ta oli kunagi sügavalt veendunud liberaal (ent kes partei liidritest seda olid: kas Gladstone oli, kas Joseph Chamberlain oma radikaalipäevadel oli, kas Lloyd George ise oli?), pole mingit kahtlust, et uus partei pakkus talle tollal palju mugavamat pinki kui see, millelt ta oli lahkunud.
5
MINISTRIKS
Churchilli maabumine liberaalide rannal on meeldejääv peamiselt sellepoolest, et Gladstone oli kasutanud 1866. aastal üsna sarnases olukorras Vergiliuse sõnu laevahukust pääsenud Aenease vastuvõtmisest Dido poolt Kartaagos. Gladstone muidugi ütles seda Alamkoja ees ladina keeles: „Eiectum litore egenem Excepi” („varjupaika oma rannal ma andsin”), ning lisas, et ta loodab, et liberaalide partei ei ütle talle kunagi: „et regni demens in parte locavi” („ja olin narr, et jagasin sinuga oma kuningriiki”). Kuigi liberaalide partei (Violet Asquith võib-olla välja arvatud) ei armunud Churchilli nagu Dido ega andnud talle poolt oma isa pärandist, kohtlesid nad märkimisväärse õhina ja suuremeelsusega uustulnukat, kes tuli nende hulka alles ajal, kui nende väljavaated olid juba kõrged. Kiiresti tehti saadavaks (Loode-Manchesteri) valimisringkond, mis polnud kaugeltki kuldääreline, kuid sobis tegelikult suurepäraselt lühiajaliseks tõusuks. Churchill läks Manchesterisse ja sai sealselt Liberaalide Ühingult heakskiidu sama nädala lõpus, kus oli toimunud tema 22. aprilli parlamentaarne läbikukkumine. See oli väga rõõmustav valguskuma tolles ajutises pimeduses. Parteid enamasti tervitavad uustulnukaid, kuid kohapeal ei tehta kandidaadile sageli heameelega ruumi. Kuid Manchesteri loodevalimisringkonnas polnud sellega probleemi. Saadiku koht kuulus kohalikule populaarsele konservatiivile Sir William Houldsworthile ning liberaalid olid lasknud tal 1900. aastal takistamatult parlamenti tagasi tulla. Siis vedas Churchillil taas, sest Houldsworth teatas kolm kuud pärast uue kandidaadi nimetamist, et läheb pensionile.
Riigi ulatuses ei erinenud liberaalide partei positsioon aastatel 1904–1905 eriti Tony Blairi leiboristide partei omast aastatel 1995–1996. Valitsusel läks väga halvasti ja neil läks hästi. Kordusvalimised andsid väga rahuldava tulemuse. Kuid mitmed järjestikused lüüasaamised ei lasknud liberaalidel soodsaid tulemusi päriselt loota. Nad olid pärast 1886. aastat võitnud vaid ühed üldvalimised ning see oli napp võit 1892. aastal. Neil olid mõned väga ägedad parteisisesed vaidlused ja kuigi neil oli rohkem kogenud eksministreid kui leiboristidel 1997. aastal, tuli ületada kahtlused, kas nad suudavad kokkukuuluvat ja kompetentset valitsust moodustada.
Churchill ei toonud kaasa mingeid valitsuskogemusi, kuid tal oli tuntud nimi, ta oli keevaline isiksus ja tal oli tunne, et ta ei liitu tõenäoliselt kaotaja poolega. Osaliselt selle tõttu polnud tema populaarsus oma karjääri sel etapil kaugeltki võrdne tema kuulsusega. Kuigi temast polnud sageli loota seltskondlikku hõlptulu, kutsuti teda peaaegu kõikjale, kuhu ta tahtis minna. Külalislahkus noorte lõvide vastu ei tähendanud aga nende käitumise pidevat heakskiitmist. Kuningas Edward VII, kes ilmselt oli viimane Briti monarh, kes moe üle otsustas, oli mõnikord lord Randolphi vaenlane, kuid rohkem sõber, ehkki tõenäoliselt leedi Randolphi sõber, ja suhtus nende pojasse vastuoluliselt. Walesi printsina oli ta temast alati huvitatud ning kirjutas talle kuninganna Victoria valitsusaja lõpul sageli tema raamatutest ja seiklustest. Kuningana lasi ta tal ühel 1902. aasta sügisnädalal peatuda oma suveresidentsis Balmorali lossis, mis polnud sugugi kuninglik tava 27-aastase parlamendiliikme suhtes. „Kuningas kohtleb mind siin väga lahkelt ja on minu vastu kena,” kirjutas Churchill oma emale. „Aeg möödub väga meeldivalt ja tänane jaht oli oivaline, kuigi ma ei saanud hirvesokule pihta. Sa näed kuningat kolmapäeval, kui ta tuleb Invercauldi.147 Ära unusta talle rääkida, mis ma Sulle kirjutasin, ja öelda, kui väga jne jne mulle siin meeldis.”148
Järgmisel aastal aga paistis Churchill olevat soosingu kaotanud. „Ma lähen homme Dalmenysse [Rosebery Forthi jõe suudmes asuv maja],” kirjutas ta sel ajal Invercauldist. „Teatasin endast Balmorali, kuid kardan, et olen endiselt põlu all.”149 See ei tähendanud mingil juhul suhete katkemist. Nende sidemed olid selleks liiga mitmekesised. 1904. aasta novembris, kui Churchill pidas Glasgow’s oma plutokraatiavastase kõne, viibis leedi Randolph Sandringhamis kuninga 63. sünnipäeva auks korraldatud nooblil peol. „Ma lugesin Sinu Glasgow’ kõnet suure huviga,” kirjutas ta pojale emaliku ebaselgusega. „Ma ei rääkinud sellest kuningaga, mis Sind võib-olla üllatab. Arvan, et sellest on üsna kahju, et Sinu esimees A[rthur] B[alfouri] niimoodi ründas.150 Ma näen, et publik pani seda pahaks – vähemalt lehed kirjutavad nii. … Siin, kus ma viibin, on protektsionistide taimelava.”