Nii et see ei andnud mingit panust poliitilisse arsenali, mida Churchill oli nüüd hakanud peaaegu et maniakaalselt looma. Tema tung poliitikasse ja oma poliitilise kutsumuse tajumine keesid järjest tugevamalt üle. Pärast mõningaid Salisbury- meelseid („Ta on suurepärane mees”) ja Chamberlaini-vastaseid (kes „kaotab suuresti populaarsust”) märkusi õigustas ta oma hinnanguid, lisades 11. jaanuaril kirjutatud kirjas: „Ma tunnen seda instinktiivselt. Ma tean, et mul on õigus. Mul on sellistes asjades vaistu. See on tõenäoliselt päritud. See elu on väga meeldiv ning aeg möödub kiiresti ja vääriliselt, kuid mul pole õigust lõbustuste meeldivas orus vallatleda. Milline kole asi see oleks, kui mul midagi välja ei tule. Mu süda murduks, sest mul pole midagi peale ambitsioonide, mille külge klammerduda.”73
Pärast Calcuttat naasis ta vaid neljaks päevaks Bangalore’i oma rügementi, et lõpparve teha, mis tal õnnestus väikese kasuga. 20. märtsil, kõigest alla kolmekümne kuu pärast esmakordset Indiasse saabumist, asus ta Bombayst laevaga teele. Kuigi India oli 1930. aastate alguses tema poliitilises tegevuses mitu aastat kesksel kohal ning kahjustas märgatavalt tema poliitilisi väljavaateid, ei tundnud ta kunagi vajadust värskendada oma teadmisi sellest subkontinendist, mida ta pidas geograafiliseks mõisteks, mis pole „rohkem riik kui ekvaator”.
Ta katkestas oma reisi Egiptuses ja läks kaheks nädalaks Kairosse, kus seadis end sisse Savoy hotellis („väga mugav, kuid kardan, et üsna kallis”),74 ning püüdis veel niipalju kui võimalik koguda materjali „Jõesõja” jaoks, mis oli siis peaaegu valmis. Tema kõige väärtuslikum allikas oli riigi tegelik valitsusjuht lord Cromer, kellega tal kujunesid palju paremad suhted kui Kitcheneriga. Võib-olla olid need omavahel seotud. Cromer üldiselt imetles teksti, mida tal lugeda paluti, kuid pidas vajalikuks Churchilli paljudes asjades õigele teele juhtida. „Ma tean, et minu märkused on karmid, ja oleks väga mõistlik, kui Te võtaksite neid selles vaimus, nagu nad on mõeldud,”75 kirjutas ta 2. aprillil. Üks asi, milles ta Churchilli õigele teele juhtis, oli mahdi 1884.–1885. aasta ülestõusu ohver kindral Charles Gordon, kes enamiku brittide meelest oli ajakirja „Boys’ Own Paper” kangelase prototüüp, kuid Gladstone’i meelest vaid tasakaalutu ja allumatu noor kindral. Cromer oli neliteist aastat hiljem, kui Gladstone ja Gordon olid mõlemad surnud, täiesti samal arvamusel ning sundis selle pooleldi peale ka Churchillile. Pärast seda, kui noor autor oli tema juures esimest korda lõunastanud ning kuulanud kaks ja pool tundi kriitikat oma raamatu kohta, kirjutas ta pisut rusutult:
See, mida ma siis teada sain, tegi vajalikuks tunduvalt muuta [üks Churchilli harvadest lahutatud infinitiividest] varasemat peatükki, kus käsitletakse Gordoni juhtumit. Tunnen, et mul oleks võimatu ohverdada kõik need toredad fraasid ja meeldivad lõigud, mis ma olen Gordoni kohta kirjutanud, kuid Cromer oli tema suhtes väga karm ja palus mul mitte soodustada teda ülistavat rahvapärimust. Muidugi pole mingit kahtlust, et Gordon oli poliitikategelasena absoluutselt lootusetu. Ta oli nii ettearvamatu, kapriisne, täiesti ebausaldusväärne, tema meeleolu muutus nii tihti, tal oli vastik iseloom, ta oli sageli purjus, ent ometi olid tal väga tugev autunne ja suured võimed ning veel suurem visadus.76
On vähe ruumi kahtluseks, et Cromer oli üks vähestest inimestest, kellel õnnestus sel perioodil peaaegu allasurumatut Churchilli moraalselt ja vaimselt mõjutada. See tuleb hästi ilmsiks Churchilli jutust, kuidas Cromer viis ta Egiptuse asevalitseja kediivi juurde. „Mulle tegi palju nalja jälgida Suurbritannia esindaja ja Egiptuse de jure valitseja vahelisi suhteid. Kediiv meenutas mulle koolipoissi, kes on toodud koolijuhataja juuresolekul teise koolipoisi juurde.”77
Aprilli keskel jõudis Churchill Marseille’ kaudu tagasi Inglismaale ning sukeldus peaaegu kohe poliitikasse. Kõigepealt kasutas ta oma päritolu suurte ja kuulsate meestega asju ajades. 2. mail istus ta Rothchildi lõunalauas koos Balfouri ja Asquithiga ning paistab, et need kaks tulevast peaministrit heidutasid teda vähem kui Cromer. „A. J. B. oli minuga silmatorkavalt viisakas ning ma arvan, et nõustus kõigega ja pööras suurt tähelepanu kõigele, mis ma ütlesin. Ma rääkisin hästi ja – minu arust – mitte liiga palju.”78
Ta kõneles konservatiivide koosolekutel Paddingtonis (tema isa vana valimisringkond) ja mai keskel Cardiffis. Peamist poliitilist tähelepanu aga pööras ta Oldhamile. See oli Lancashire’is Manchesterist põhja pool asuv väikelinn, kus oli palju puuvillavabrikuid. Parlamenti valiti sealt kaks saadikut. Varem oli see väikelinnade puhul tavaline, kuid pärast valimisringkondade ümberjaotamist 1885. aastal oli selliseid järel umbes kolmkümmend. 1895. aastal oli Oldham andnud kaks mitte väga silmapaistvat konservatiivi. 1899. aastaks oli üks neist haigestunud ja tahtis pensionile jääda. Teine (Robert Ascroft) pidas Churchilli sobivaks kandidaadiks järelvalimistel ning oma nooremaks kaaslaseks tulevastel üldvalimistel. Ta kutsus Churchilli enda juurde Alamkotta ning korraldas pinnasondeerimiseks nii, et Churchill tuleks juunis Oldhami ja kõneleks koosolekul. Churchill nõustus kiiresti, nagu iga tulevane kandidaat oleks teinud, kuid tegi ettepaneku, et koos temaga seisaks poodiumil tema nõbu, peaaegu sama noor Marlborough’ hertsog.
Ascroftiäkiline surm enne koosolekut muutis olukorra keeruliseks. Tema vana kolleeg oli küll elus, kuid kartis Oldhami minna. Partei juhtkond arvas, et nad võivad kergesti kaotada mõlemad saadikukohad, ning otsustas hädas end kokku võtta. Otsustati, et ühes valimisringkonnas toimuvad kahed järelvalimised, mis oli ebaharilik. Valimispäevaks määrati 6. juuli ning Churchill kuulutati peaaegu ilma diskussioonita üheks konservatiivide kandidaadiks. Ta oli kakskümmend neli ja pool aastat vana ning tema 65-aastane poliitikukarjäär oli alanud.
3
OLDHAM JA LÕUNA-AAFRIKA
Oldhamis ei paistnud Churchill 1899. aasta juulis silma ega ka häbistanud end. Koos oma kaaslasega (keda ta pisut edestas) kaotasid nad kaks varem konservatiivide käes olnud saadikukohta. Kuid valimised toimusid, kui valitsus oli parajasti mõõnaseisus, ning kaotus ei üllatanud eriti partei liidreid ja kampaania korraldajaid, sest umbes 2-protsendiline kõikumine oli kordusvalimiste puhul mõõdukas.
Kas Churchill oli efektne kandidaat? Ta ise arvas seda kampaania ajal kindlasti. „Minu kõne kutsus viimasel õhtul klubis esile suure vaimustuse ja pole mingit kahtlust, et kui keegi selle koha võidab, siis olen see mina,”79 kirjutas ta emale 25. juunil. Pamela Plowdenile, kes tema meelituspüüdluste vastu Lancashire’is tõrksaks oli osutunud, kirjutas ta pühapäeval enne valimisi, et kuigi tulemus on kaheldav, „jätsin ma isiklikult väga hea mulje”.80
Kandidaatide järjestus oli huvitav. 1895. aasta üldvalimistel olid kaks valituks osutunud toori ja kaks lüüasaanud liberaali olnud suhteliselt tundmatud. Määravaks osutus vaid see, et äsjalahkunud Ascroft, kes edestas teist konservatiivi (kuninganna nõunik Oswald) tervelt 600 häälega, oli töölisklassi hulgas populaarne (ja Oldham oli töölisalev), sest ta oli peamise kohaliku ametiühingu Puuvillaketrajate Ühenduse kõrgeltaustatud nõuandeadvokaat. Tõenäoliselt seepärast sai Churchilli nooremaks partneriks James Mawdsley, kes oli Lancashire’is selle ametiühingu peasekretär. Seda peeti alguses kavalaks võtteks. „Manchester Evening News” arvas 26. juunil, et mister Mawdsley „suudab ehk viia [mister Churchilli] parlamenti, nii nagu mister Ascroft viis hiljuti mister Oswaldi”.81 (Ta oli kindlasti küllalt kaalukas kandidaat, et seda teha. Ta oli tohutu paks mees, kes suri aastaga portselanvannis istumisest saadud vigastustesse.)
Konservatiivide uuele paarile anti hüüdnimi „[aristokraatia] võsu ja sotsialist” ning arvati, et see aitab, kuigi Churchill oli peaaegu pärandita võsu ja Mawdsley oli väga kahtlane sotsialist. Mawdsley peamine panus tooride valimisplatvormi paistis olevat pisut pessimistlik mantra, mida ta sageli kordas. Ta ütles, et mõlemad parteid on