Ta siirdus eskalaatori poole. Metroojaama valged telliskiviseinad meenutasid Asptunat. Poolteist kuud tagasi sai ta välja – pool aastat luku ja riivi taga. Ja nüüd peab ta kord nädalas sinna kuradi Hornstulli sõitma ja ennast alandama. Istuma ja valetama – tundma end jälle nagu koolis. See asi ei lähe. Osad tüübid sitsivad pärast väljasaamist sotsiaalameti üüritud ühetoalistes. Neile ei meeldi suured korterid, nad tahavad, et elamine oleks võimalikult samasugune kui kong. Teised kolivad koju ema juurde. Ei saa väljas hakkama, vajavad kedagi, kes neile söögi ette kannaks ja nende tagant koristaks. Mahmud ei ole niisugune – tema tuleb toime. Muretseb korteri, reisib, liigub ringi. Paneb naisi, teenib rämedat pappi. Näitab KLASSI. Keset mõttelõnga: Gürhani nägu rikkus unistamise hoobilt.
Ta läks üle Långholmsgatani. Tagaplaanil: liiklusmüra. Taevas oli hall. Tänav oli hall. Majad veel kõige hallimad.
Kriminaalhooldusel oli ühine sissekäik kommunaalhambaravi ja haigekassaga. Ta mõtles: need kohad on kõik ühtemoodi sitad. Koristaja poonis põrandaid. Oleks võinud samahästi olla tema isa, Beshar. Aga tema abu ei pea enam niimoodi elama. Selle ta korraldab ära. Promise.
Valvelauas ei tõmmatud tema jaoks isegi klaasi eest. Selle asemel pidi ta mikrofoni juurde kummarduma.
„Tere-tere. Ma pidin Erika Ewaldssoni juurde tulema. Kümne minuti eest.”
„Ahah. Istuge, ta tuleb varsti.”
Mahmud võttis ooteruumis istet. Miks ta peab alati ootama? Nad on täpselt nagu mendid türmis. Võimunäljas alanduseksperdid: peded.
Ta viskas pilgu mõttetutele ajalehtedele. Dagens Nyheter, Café ja Sköna hem. Irvitas enda ette: milline idioot tuleb kriminaalhooldusosakonda ja loeb sisustusajakirja?
Siis kuulis ta Erika häält:
„Tere, Mahmud. Tore, et sa lõpuks kohal oled. Tegelikult peaaegu täpselt.”
Mahmud tõstis pilgu. Erika nägi välja nagu tavaliselt. Kollased püksid, ülakeha katmas pruunikas pontšotaoline asi. Naine polnud just sale – perse suur nagu Saudi Araabia. Erikal olid rohelised silmad ja kaelas peenike kuldrist. Raisk, jälle metallimaitse suus.
Mahmud läks Erika kannul tema kabinetti. Kabinetis: ribakardinate vahelt langes triipudena valgus. Seintel plakatid. Kirjutuslaual hunnikute viisi pabereid, kaustu ja kiletaskuid. Kui palju tüüpe tegelikult tema hoole all on?
Kumbki oma tugitoolis. Nende vahel väike ümmargune laud. Tugitoolide kate paistis topiline. Mahmud nõjatus seljatoele.
„No nii, kuidas sa siis elad?”
Mahmud tahtis ainult, et see ruttu mööda saaks. Vaatas ette, mida ütleb.
„Mul läheb hästi. Kõik läheb hästi.”
„Tore. Kuidas isal läheb? Beshar on tema nimi, eks?”
Mahmud elas endiselt kodus. Nõme, aga rassistidest korteriomanikud ei suhtu vangist tulnud värvilisse just hästi.
„Temal läheb ka hästi. Parema meelega ma muidugi ei elaks seal. Aga ei ole hullu.” Mahmud ei tahtnud sellest enam rääkida. „Ma otsin tööd ja käisin sel nädalal paaril intervjuul.”
„Oi kui tore! Kas oli edu?”
„Ei tea, nad helistavad. See on muidugi tavaline jutt.”
Mahmud mõtles viimasele tööintervjuule. Ta läks sinna meelega varrukateta särgis. Tätoveeringud kõik näha. Tekst: ühel käel Usalda ainult ennast ja teisel Alby Forever. Tätokad kõnelesid selgelt agressiivset keelt: kui mölised – läheb jamaks. For real.
Millal Erika ometi mõistab? Ükski töö ei hakka temalt vabadust röövima. Tema ei ole üheksast-viieni-elu-mees, ta teadis seda juba väiksena Rootsi tulles.
Erika vaatas teda. Liiga kaua.
„Mis põsega juhtus?”
Väga vale küsimus. Tavalisel juhul poleks Gürhani kõrvakiil põsele midagi teinud – aga tüübil oli jäme klotser sõrmes. Kündis pool nägu üles. Haaval on plaaster peal. Mida tal öelda on?
„Mitte midagi. Noh, tegin sõbraga väikse sparringu.”
Mitte just kõige parem seletus, aga ehk läheb Erika õnge.
Naine paistis mõtlevat. Mahmud katsus kardinate vahelt välja kiigata. Rahulik välja näha.
„Mahmud, ma loodan, et sa ei ole ohus. Kui oled, siis kindlasti räägi mulle. Ma saan sind aidata.”
Mahmud irooniliselt oma peas: jajah, õudselt palju saad sa mind aidata.
Erika vahetas teemat. Jahvatas edasi. Rääkis tööotsinguprojektist, mida veab tööturuettevalmistusturutöötuskassa või midagi taolist. Mahmudi-sarnaste meeste tarvis. Ta lülitas tähelepanu välja. Aastatepikkuse treeningu tulemus. Kõik need vestlused kuraatoritega, kohtumised sotsiaaltädidega ja ülekuulamised mentidega olid oma töö teinud. Ta oli meistrite meister kõrvad sulgema, ent nii, et nägi ikka huvitunud välja.
Erika muudkui rääkis. Plää, plää, plää. Niiii igav.
„Mahmud, kas sind ei huvitaks näiteks töö spordi vallas? Sa ju treenid väga palju. Me oleme sellest kunagi rääkinud. Muide, kuidas trenniga läheb üldse?”
„Ei, ikka hästi. Mulle meeldib seal.”
„Ja sul ei ole kunagi tulnud tahtmist tegeleda sellega, noh sellega, tead küll?”
Mahmud teadis, millega. Erika võttis selle teema iga kord jutuks. Tuli lihtsalt ära kannatada.
„Ei, Erika, sellega ma enam ei tegele. Me oleme sellest ju sada korda rääkinud. Lahja kana, tuunikala ja proteiinijoogid sobivad sama hästi. Ebaseaduslikke asju ma enam ei vaja.”
Ei tea, kas Erika teda üldse kuulas. Ta kirjutas midagi paberile.
„Kas ma võin veel midagi küsida? Kellega sa tavaliselt suhtled?”
Kohtumine hakkas venima. Selle ajuvabaduse mõte: lühike vestlus, kus ta võib arutada vaba eluga seotud probleeme. Aga päris probleemist ei võinud ta ju iitsatadagi.
„Trennikaaslastega suhtlen palju. Normaalsed poisid.”
„Kui tihti sa trenni teed?”
„Ma panen täiega. Kaks korda päevas. Kõigepealt enne lõunat, siis ei ole nii palju rahvast. Teise korra teen hilja õhtul, umbes kümne ajal.”
Erika noogutas. Ja muudkui laterdas. Kas see ei lõpegi kunagi?
„Ja kuidas su õdedel läheb?”
Mahmudi õed on pühad, osa tema väärikusest. Rootsi ühiskond võib teda karistada ükskõik kuidas – aga keegi ei saa teda takistada õdesid kaitsmast. Kas Erika kahtlustab tema õdesid milleski?
„Mis mõttes?”
„Et kas sa kohtud selle, noh, oma vanema õega? Tema mees istub ju kinni?”
„Erika, olgu üks asi selge. Minu õdedel ei ole minu pahategudega mitte mingit pistmist. Nad on puhtamad kui lumi, süütud nagu lambatalled. Saad aru? Minu vanem õde alustab uut elu. Abiellub ja nii edasi.”
Vaikus.
Ehmatas Erika nüüd ära?
„Aga Mahmud, ma ei mõelnud midagi halba. Katsu aru saada. Minu jaoks on tähtis, et sa kohtud oma õe ja oma perekonnaga. Vanglast välja saades on tihti kasu sellest, et sind ümbritsevad usaldusväärsed inimesed. Mina olen nii aru saanud, et sul on oma õdedega väga head suhted, ei midagi muud.”
Erika tegi väikse pausi, vaatas teda uurivalt.