Ta teadis kõiki teooriaid, millest sotsiaaltädid ja noortepsühholoogid patrasid. Aga mis neist kognitiivsetest, dünaamilistest, biheivioristlikest, plää-plää-pläistlikest teooriatest tegelikult kasu on? Niikuinii ei toimi ükski meetod. Gänge tuleb muudkui juurde. Laienevad. Koguvad liikmeid. Jagunevad. Vahetavad pooli. Kunagi ta võib-olla isegi uskus, et sellele saab piiri panna. Aga see oli ammu.
Varem oli parem. Klišee. Aga nagu laulab Lloyd Cole: see on klišee, sest tõsi on see.
Veel üks öö patrullis. Thomas sõitis rahulikult. Toetas käed roolile. Teadis, et kodus hakatakse jälle vinguma, miks ta nädal otsa on öövahetusi teinud. Tal polnud ju seda vaja, kuigi Åsale väitis vastupidist. Politseiinspektori tavaline palk ei ole kümnendikkugi narkotsist, mille ta ühe tavalise õhtuga konfiskeeris. Tema palk on solvang. Mõnitamine. Lärakas tatti näkku kõigile ausatele meestele, kes teavad, mida tegelikult teha tuleb. Enam kui õiglane on natuke tasa teha.
Neid ringe tegid nad viie-kuuekesi, kordamööda. Tiirutasid Skärholmeni, Sätra, Bredängi ümbruses. Neetud arengu saatsid põrgu. Ajasid poliitiliselt korrektset pläma ja võltsmõistvat kommunistlikku mula. Kõik nad teadsid, mis teema on: anna neile tappa või heida ise maha ja sure ära.
Täna õhtul istus Thomase kõrval autos kolleeg Jörgen Ljunggren. Tavaliselt vahetasid nad kella kahe paiku kohad.
Thomas proovis arvutada. Mitu korda on tema ja Ljunggren hämarduva suvetaeva all niimoodi tasakesi sõitnud. Vahetades ainult hädavajalikke lauseid. Ljunggren oma kohvitopsiga, alati liiga kaua – kuni kohv ära jahtus ja ta lähima putka juurde uut ostma kihutas. Thomasel tihti mõtted mujal. Enamasti kodus auto juures: viimati ostetud originaaljupi tsinkimine, tagatelje diferentsiaali osad, uus tahhomeeter. Isiklik projekt, mida igatseda. Või siis igatses ta lasketiiru. Ta oli äsja muretsenud uue püstoli – Strayer Voigt Infinity, tema soovi järgi duunitud. Selles mõttes Thomasel vedas, tal oli enam kui ainult kodu. Esmalt patrullauto koos poistega. Siis kodus oma auto. Siis laskeklubi. Ja siis, võib-olla, kodude kodu – villa Tallkrogenis.
Jörgen Ljunggren sobis Thomasele hästi – talle meeldisid inimesed, kes liiga palju ei lobise. Enamasti on nende jutt täiesti mõttetu. Nii et Thomas ja Jörgen olid vait. Vahetasid aeg-ajalt mõistvaid pilke, noogutasid või kommenteerisid midagi lühidalt. Neile piisas. Nii oli hea. Nad olid ühel nõul. Üks maailma nägemise viis. Ei midagi keerulist: nad on siin, et puhastada Stockholm sitast, mis kipub tänavaid üle ujutama.
Ljunggren oli meeste hulgast üks paremaid. Kellest oli abi, kui asi teravaks läks.
Thomas tundis end mõnusalt.
Politseiraadio sülitas käsklusi. Stockholmi politsei kasutas ühe asemel kahte sagedust: 80. lainepikkus kesklinnas/lõunapoolsetes/läänepoolsetes linnaosades, ülejäänutes 70. lainepikkus. See iseloomustas kogu organisatsiooni. Ebaefektiivsus oli vaid täpe – et kasutati kahte lainepikkust ühe asemel. Ei pandud tähelegi, et käes on uus aeg. Ei saa vanadele rööbastele jääda. Ikka ja jälle mõtles ta sama: rämps on juba täiesti teistel radadel. Tüüri juures ei ole enam paar jugoslaavlast ja vanad väsinud sommid. Sitt on uuenenud. Professionaalsed, internatsionaalsed, multikriminaalsed. Vaja on uusi vahendeid. Kiiremaid. Nutikamaid. Karmimaid. Ja niipea kui keegi tahtis midagi ette võtta, hakkas ajakirjandus uute seaduste kallal vinguma, nagu oleks need rahva kahjuks välja mõeldud.
Raadios krõbises. Keegi ootas Sätras abi seoses vargusega ööpäev läbi avatud toidupoes.
Thomas ja Jörgen vaatasid teineteisele otsa. Irvitasid. Unustagu ära, nemad taolise jamaga ei tegele – jäägu see mõne kollanokast konstaabli teha. Nad ei hakanud vastamagi. Sõitsid edasi.
Lähenesid Skärholmenile.
Thomas lükkas teise käigu sisse, pidurdas. „Me kavatseme jõuluks jälle ära sõita.”
Ljunggren noogutas. „Väga hea. Kuhu siis?”
„Ei tea. Proua tahab kuhugi soojale maale. Eelmisel aastal käisime Sitsiilias. Taorminas. Kuradi mõnus koht.”
„Ma tean. Sa pärast kolm kuud ju muust ei rääkinudki.”
Naerupaus.
Thomas keeras Skärholmeni keskuse lähedal Storholmi kooli poole. Koolihoovi on alati kasulik pilku heita. Nolgid kogunevad õhtuti sinna – istuvad pingi seljatoel, keeravad jointi, nagu nad ise ütlevad, tõmbavad seda ja naudivad oma lühikest elu.
Iroonia missugune: noored, kes tavaliselt koolist poppi panevad, parvlevad nüüd kooli õuel – et oma ajud katki suitsetada. Oma viga, kui viie aasta pärast töötuna ikka samal kohal istuvad. Kaeblevad, et ühiskond on süüdi. Jätkavad raskemate asjadega: salaviina, hašiši, amfiga. Hullemal juhul: heroiiniga. Tulemus on alati sama. Haigused, depressioon, elu on rikutud. Nad on omadega täiesti läbi. Toetused ja sotsiaalabi. Väiksemat sorti narkovahendus ja sissemurdmised ridaelamurajoonides. Vanemad süüdistagu iseennast – nad oleksid pidanud juba ammu vastutuse võtma. Politsei süüdistagu iseennast – oleks pidanud kohe meetmeid rakendama. Ühiskond süüdistagu iseennast – kui nii palju saasta ühte kohta kogutakse, siis tulebki probleeme.
Eemalt paistsid koolihoovi laternad. Aia taga pimeduses laius hall betoonhoone nagu hiiglaslik legoklots.
Nad peatasid auto. Ronisid välja.
Ljunggren võttis kaasa valge kumminuia. Vajadus küll puudus – aga õigesti tegi. Peenikesest teleskoopnuiast alati ei piisa.
Kooliõu oli tühi.
„Maria tahab ju alati nii kuradi kultuurne olla. Et sõidame aga Firenzesse, Kopenhaagenisse, Pariisi ja kurat teab veel kuhu. Seal pole ju midagi ilusat vaadata.”
„No aga Mona Lisa?”
Jälle naer.
„Jah, muidugi, see on täpselt sama nunnu kui kott sitta.”
Thomas mõtles: Ljunggren peaks vähem ropendama ja oma naisele rohkem näitama, kelle jalas on püksid.
Ta sõnas: „Minu meelest on ta armas.”
„Kes, Mona Lisa või minu naine?”
Veel naeru.
Seekord oli kooliõu tõesti tühi. Aga ühe korvilaua all seisis auto. Punane Opel.
Thomas süütas taskulambi. Hoidis seda üleval. Valgustas registrinumbrit: OYU 623.
Ta sõnas: „Kent Magnussoni oma, ei pea isegi registrist otsima. Kas me tema oleme kunagi kinni nabinud?”
Ljunggren torkas kumminuia vööle tagasi. „Ära tee nalja. Minu meelest oleme ta vähemalt kümme korda kinni võtnud. Seniilsus kallal või?”
Thomas ei vastanud. Nad läksid auto poole. Seest paistis nõrka valgust. Esiistmel liikus keegi. Thomas kummardus. Koputas aknale. Valgus kustus.
Autost öeldi: „Laske jalga!”
Thomas köhatas kurgu puhtaks. „Me ei lähe kuskile. Oled see sina, Magnusson? Siin politsei.”
Autost kostis: „Persse. Täna ei ole mul midagi. Ma olen puhas nagu piiritus.”
„Hea küll, Kent. Tasa nüüd. Aga välja tule ikka, ajame juttu.”
Vastuseks arusaamatud vandesõnad.
Thomas koputas veel kord, sedapuhku katusele. Natuke kõvemini.
Uks avanes – hais autost: tubakas, õlu, kusi.
Thomas ja Ljunggren seisid harkisjalu. Ootasid.
Kent Magnusson tuli välja. Habe ajamata, juuksed pulstis, hambad kollased, suu ümber ohatis. Kulunud teksad, mis rippusid rebadel – tüüp pidi neid vähemalt poole meetri jagu üles tõmbama, et mitte ninali kukkuda. Stockholmi Veefestivali reklaamiga särk pidi olema vähemalt saja-aastane. Särgi peal lahtiste hõlmadega ruuduline pluus.
Pesueht narkar. Veel viletsam kui viimati, kui Thomas teda kohtas.
Thomas suunas valgusjoa Kentile silma.
„Terekest,