Thomas võttis ühe kinda ära. Katsus pulssi – kustunud.
Ta kergitas mehe pead. Nägu oli täiesti sodi – tundmatuseni segi pekstud. Nina ei olnudki enam. Silmad nii paistes, et neid polnud näha. Huuled meenutasid rohkem makarone hakklihakastmes kui suud.
Aga midagi ei klappinud. Lõug oli nagu sisse vajunud. Ta torkas kaks sõrme mehe suhu, katsus. Pehme nagu beebil – surnul puudusid hambad. See polnud ilmselt mingi narkar, kes oli omal jõul meelemärkuseta olekusse jõudnud – see oli mõrv.
Thomas säilitas külma vere.
Ta kaalus, kas keerata mees külili, aga jättis niisama. Ei viitsinud üritadagi elustada. Sel polnud nagunii mõtet.
Ta järgis reegleid. Teavitas päästekeskust. Tõstis raadiomikrofoni suu juurde, rääkis vaikse häälega, et mitte tervet maja ära hirmutada. „Mul on siin üks mõrv. Palju verd. Gösta Ekmani tee 10. Side.”
„Selge. On sinna autosid juurde vaja? Side.”
„Jah, vähemalt viis. Side.”
Ta kuulis, kuidas teade Söderi patrullidele edasi anti.
Jälle korrapidaja hääl: „Kas välijuhti on vaja? Side.”
„Jah, ma arvan küll. Kes täna valves on? Hansson? Side.”
„Jah. Me saadame ta välja. Kiirabi? Side.”
„Jah, palun. Ja pane kõvasti majapidamispaberit kaasa. Siin peab koristama. Side lõpp.”
Järgmine reeglikohane tegevus. Thomas võttis raadio teel ühendust Ljunggreniga. Palus tal ala ära piirata, tuvastada kohalolevad isikud, küsida neilt aadress ja telefoninumber, et pärast tunnistust võtta. Siis tuli lasta inimestel oodata, kuni autod kohale jõuavad ja politseinikud tavapärase küsitlusega alustavad. Thomas vaatas ringi. Kuidas tüüp tapeti? Mõrvarelva ta ei silmanud, aga selle võttis mõrvar kindlasti kaasa.
Mida nüüd teha? Ta uuris uuesti laipa. Kergitas kätt. Ta teadis küll reegleid, aga ei jaksanud neid täita – tegelikult peaks tehnikud ja kiirabi ära ootama.
Ta vaatas tüübi käsi. Need olid kuidagi imelikud – sõrmed olid kõik alles, kõik normaalsed, ei liiga puhtad ega liiga mustad – ei, seal oli midagi muud. Ta keeras käe teistpidi. Nüüd ta nägi – surnud mehe sõrmeotsad olid katki. Iga sõrm eraldi: verine. Nagu oleks sõrmi lõigatud, lõhutud, viilitud, hävitatud.
Ta laskis käel kukkuda. Veri oli põrandal hüübinud. Kui kaua oli laip seal olnud?
Ta kobas kiiresti mehe taskuid. Rahakotti ei olnud, mobiili samuti mitte. Ei raha ega isikut tõendavaid dokumente. Ühes tagataskus: paberitükk raskesti loetava mobiilinumbriga. Ta pani sedeli taskusse tagasi. Jättis numbri meelde.
Särk oli keha küljes kinni. Thomas vaatas lähemalt. Keeras laipa natuke, ehkki poleks tohtinud. Ilmselgelt reeglivastane. Tegelikult peaks politsei sündmuspaika enne pildistama ja selle läbi otsima, kui laipa liigutati – aga tal tekkis huvi.
Siis hakkas silma järjekordne kummaline asi, käsivarrel. Kanüüli torkejäljed. Iga täpi ümber väikesed sinikad. Selge see: tema ees põrandal lamas mõrvatud narkar.
Keldriukse tagant kostsid hääled.
Abi oli teel.
Ljunggren astus sisse. Sabas kaks nooreminspektorit. Thomas tundis neid, head poisid.
Nad vaatasid laipa.
Ljunggren ütles: „Ossa raisk, kus keegi on verd kallanud, pidi aga libe olema tal siin.”
Nad irvitasid. Politseinike naljad – mustemad kui pimedus keldris enne tule põlema panemist.
Raadiosaatjad hakkasid käsklusi pritsima – välijuht Hansson oli kohal, suunas mehi ala sulgema. Tegi nagu tavaliselt: kirus, korraldas, karjus. Siiski oli see vaid väike harjutus. Oleks narkari asemel olnud keegi teine, oleks kohale kamandatud kõik kättesaadavad patrullid. Pool linna kinni pandud. Rongid, autod, metrood peatatud. Praegu polnud erilist kiiret.
Seitse minutit hiljem jõudis kohale kiirabi.
Laipa esialgu keegi ei puutunud. Alla tuli tehnik, tegi digitaalse kaameraga pilte. Uuris verepritsmeid. Kogus asitõendeid. Vaatas kuriteopaiga üle.
Kiirabitöötajad avasid kanderaami. Tõstsid laiba kanderaamile. Katsid tekkidega.
Kadusid.
Tore on, kui on tegemist. Õhtud lähevad kiiremini, kui on tore. Aga võtta ei olnud midagi. Ljunggren ohkas: „Miks me siia üldse kohale tulime. Lihtsalt üks peen tegelane vähem, kes mingil hetkel oleks nagunii mingi jama korraldanud, kui viinapood laupäeva hommikul kolm minutit hiljem lahti tehakse ja tõesti seletada ei jõua.” Thomas mõtles: Ljunggren ajab mõnikord täitsa mõistlikku juttu.
Nad kuulasid mõned naabrid üle. Pildistasid keldrit. Sulgesid ligipääsu majale. Saatsid kaks tüüpi metroojaama. Kirjutasid üles naabermajade inimeste nimed ja telefoninumbrid, lubasid järgmisel päeval tagasi tulla. Tehnikud otsisid keldrist sõrmejälgi ja võtsid DNA-proove. Mõned patrullautod blokeerisid tänava ja peatasid korraks liikluse Hägerstensvägenil. Sel kellaajal pole niikuinii kedagi liikvel.
Teel tagasi Skärisesse politseijaoskonda olid nad vait. Väsinud. Kuigi midagi ei olnud juhtunud, oli see ikkagi tugev üleelamine. Saaks duši alla.
Laip ei läinud Thomasel meelest. Sodiks tambitud nägu ja sõrmeotsad. Tal ei olnud süda paha, juhtunu ei vaevanud teda – ta oli näinud liialt palju jäledusi, see teda rööpast välja ei viinud. Asi oli muus. Kahtlane tundus see, et narkar oli mõrvatud natuke liiga peenel viisil.
Aga mis asi tegelikult imelik oli? Keegi oli mehe mingil põhjusel maha löönud. Võib-olla kaklesid mõne milligrammi narkotsi või maksmata võla pärast, või mõrvati mees tugevas narkouimas. Tüüpi polnud vist raske ära kustutada. Ta oli kindlasti kivis nagu sfinks. Aga et mehel hambad puudusid? Vahest selles ei olegi midagi erilist? Parmu keha ütleb üles juba varakult – liiga magus elu söövitab hambaid. Neljakümneaastastel on proteesid tavaline asi.
Siiski: nägu tundmatuseni üles taotud, sõrmeotsad lõigutud, vist ka proteesid eemaldatud. Seda venda identifitseerida võib olla üsna keeruline. Keegi oli asja läbi mõelnud.
Selge see: töö on teostanud poolproff. Võib-olla isegi päris proff.
Sealkandis pole kümne miili raadiuses ühtegi parmusarnast venda.
Kahtlane.
Erika Ewaldsson ajas Mahmudi närvi. Ta häiris ja kiunus. Ei lõpetanud ära ka. Tegelikult ta Mahmudi ei huvita, ta pole midagi väärt. Ja kui Mahmud kriminaalhooldusreeglite vastu natuke ka eksib, ei juhtu mitte midagi. Probleem on selles, mida nad ette kujutavad. Lühidalt: nad arvavad, et nad võivad teda juhtida. Otsustada, millal ta linna tohib minna ja millal tänaval tšillida. Mõni võib arvata, et ta laseb neil töllidel endale pähe istuda. Tingimusi kehtestada. Austust väärt tumedanahalist kontrollida – lakkugu panni.
Siiski: ta on punase liini metroorongis. Teel Albyst Hornstulli, kriminaalhooldusosakonda. Sõprade Babaki, Roberti, Javieri, teiste juurest järelevalveinspektor Erika, tujurikkuja, komanussija juurde. Erika ei jäta teda üldse rahule. Ei taha aru saada, et Mahmud kavatseb ausaks hakata, või vähemalt tõesti mõtles seda siis, kui Erikale ütles. Erika on tal kukil hullemini kui tugiõpilane, kes talle koolis kolmeteistaastaselt määrati – svenssonikene, kelle meelest oli Mahmud kooli riiukukk number üks.
Bitch.
Rong kolises rööbastel. Mahmud oli vagunis peaaegu üksi. Proovis uurida vastasistmete katte mustrit. Mida seal õigupoolest kujutatakse? Okei, ta tundis ära väikse palli. Globen. Ja kolme krooniga torn – linnamaja, mingi Stadshuset, või mis see nüüd oligi. Aga muud asjad. Kes üldse nii halvasti joonistab? Ja keda metroorongide haldaja petta üritab? Rongis on kõle ja see ei muutu kunagi.
Siiski on kuradi mõnus vagunis tšillida. Vaba olla. Võid oma tahtmist mööda peale ja maha minna. Kahe tagapool istuva tibiga vabalt flirtida.