„Päriselt ka. Mul ei ole eriti midagi. Ma katsun maha jätta. Raudpolt.”
Ljunggren ärritus. „Ära aja paska, Kent. Lao parem kama välja, pääsed kergemalt. Pole vaja midagi seletada, välja mõelda või valetada. Ma olen täna kuradi väsinud. Eriti sittadest valedest. Võib-olla võime sinu vastu isegi kenad olla. Arusaadav?”
Thomas mõtles: Ljunggren on huvitav kuju, kriminaalidega räägib rohkem kui temaga terve õhtu jooksul samas autos.
Kent krimpsutas nägu. Paistis kaaluvat.
„Äh, päriselt. Mul pole midagi.”
Narkar tegi asja enda jaoks raskeks. Thomas sõnas: „Kent, me otsime su auto läbi. Et sa teaksid.”
Kent krimpsutas veel rohkem nägu. „Mida kuradit, ilma loata te ei tohi läbiotsimist teha. Te ei näinud midagi. Te teate, et te ei tohi minu autos tuhnida.”
„Teame, ja meil on sügavalt suva. Sa tead küll.”
Thomas vaatas Ljunggreni poole. Nad noogutasid vastastikku. Nad võivad vabalt pärast raportisse kirjutada, et Kent peitis midagi, kui nad autoukse avasid. Või et nad nägid, et Kent on narkouimas. Või ükskõik, mida – nende põhjendused on alati usutavad. Kõik on korras. Stockholmi puhastamine on tähtsam kui vinguva narkari väited.
Ljunggren ronis autosse ja hakkas seda läbi otsima. Thomas juhatas narkari natuke kaugemale. Hoidis tal silma peal.
Kent õiendas: „Raisk, mis toimub? Te ei tohi nii teha. Te ju teate küll.”
Thomas püsis rahulik. Polnud põhjust erutuda. Ütles ainult: „Rahune maha.”
Narkar sisistas midagi. Võib-olla: „Türaimeja.”
Thomas ei kannatanud temasuguseid. „Mida sa ütlesid?”
Kent pomises edasi. Üks asi, et tüüp vingus ja vaidles. Aga türaimeja ei lähe.
„Ma küsisin, mida sa ütlesid.”
Kent keeras pea tema poole. „Türaimeja.”
Thomas virutas talle kõvasti põlveõnnaldesse. Kent vajus kokku nagu tuletikkudest laotud torn.
Ljunggren vaatas autost välja. „Kõik korras?”
Thomas keeras Kenti ümber. Kõht vastu maad, käed seljal. Lõksas käerauad kinni. Jäi seisma, üks jalg tüübi seljal. Hüüdis Ljunggrenile: „Muidugi, ei miskit häda.”
Siis kummardus ta narkari poole.
„Kuradi värdjas.”
Kent lamas vaikselt.
„Palun, kas võiks rauad lõdvemale lasta. See tähendab, kuradi valus on.”
Nüüd võis siis tujutseda.
Viis minutit hiljem kutsus Ljunggren Thomast. Muidugi oli ta leidnud kaks kotikest hašišit. Nagu võiski oodata. Ljunggren ulatas kotikesed Thomasele. Thomas vaatas – ühes kümme ja teises umbes nelikümmend grammi.
Ta kergitas Kenti pead.
„Ja mis nüüd öelda on?”
Narkari hääl tõusis tooni võrra. Nagu Vanhedenil „Jönssoni kamba” filmides. „Inspektor, kuule, noh, keegi pani selle sinna. Mina ei teadnud, et mul midagi autos on. Kust ta selle üldse leidis? Palun olge inimesed.”
Pole probleemi. Viiskümmend grammi on ju selles mõttes väga vähe. Seekord sobis. Thomas sõnas: „Olgu.”
Ta võttis kotikesed. Torkas põuetaskusse.
„Aga vaata, et sa mulle enam ei valeta. On selge?”
„Ei valeta. Mitte kunagi. Palju tänu. Kuradi kena teist. Oi, kui tore. Te olete nii head.”
„Lõpeta nüüd ära. Sa lihtsalt ära valeta. Ole ikka mees.”
Kaks minutit hiljem. Kent korjas end maast kokku.
Thomas ja Ljunggren läksid tagasi auto juurde.
Ljunggren pöördus Thomase poole: „Viskasid sita minema?”
Thomas noogutas.
Kent istus jälle Opelisse. Käivitas mootori. Keeras raadio kõvemaks. Ulf Lundell: „Oh la la, jag vill ha dej.” Narkar pääses just paarikuisest istumisest – hoolimata konfiskeeritud narkotsist oli ta rõõmus nagu laps jõuluõhtul.
Jälle patrullautos. Thomas võttis kindad käest. Ljunggren tahtis uut kohvi osta.
Raadiost kostis: „Teine piirkond, kas keegi saab Axelsbergis võtta teadvuseta mehe? Rasked vigastused. Arvatavasti joobes. Gösta Ekmani tee 10 keldris. Side.”
Väga must töö. Vaikus eetris. Nad kulgesid mööda teed edasi.
Kutsungile ei vastanud keegi. Hull ebaõnn.
Jälle hääl raadiost: „Ei ole saanud vastust Gösta Ekmani tee kohta. Keegi peab sinna minema. Side.”
Kurat, nii toredad politseiinspektorid nagu Thomas ja Ljunggren ei pea täna õhtul rohkem jama küll kaela võtma. Sellest piisas, et Ljunggrenil tuli narkari sitases autos ringi roomata. Nad pidasid lõuad. Sõitsid edasi.
Raadio käsutas: „Okei. Keegi ei taha Gösta Ekmani teed võtta. Siis läheb 2930, Andrén ja Ljunggren. Kas on arusaadav? Side.”
Ljunggren vaatas Thomase poole. „Tüüpiline.”
Midagi polnud vaielda. Thomas vajutas mikri nupu sisse. „Arusaadav. Me läheme. On veel infot? Alkašš, jah? Ei tea, kas meile ka viina jäi? Side.”
Korrapidaja oli igav tšikk. Thomase arvates pipravitt. Temaga ei saanud nalja visata nagu enamiku teiste korrapidamise tibidega.
„Ära seleta, Andrén. Hakka parem liikuma. Ma annan teada, kui mingit infot tuleb. Side lõpp.”
Mõni minut hiljem seisis nende auto Gösta Ekmani teel maja number 10 ees. Ljunggren kurtis, et pole ikka veel kohvi saanud.
Inimesed seisid maja ukse ees reas, nagu käiks mingi etendus. Palju rahvast – majal oli kaheksa korrust. Taevas hakkas heledamaks tõmbuma.
Nad ronisid autost välja.
Thomas läks ees. Välisuksest sisse. Ljunggren ajas rahvast laiali. Thomas kuulis veel teda ütlemas: „Armsad inimesed. Teil ei ole siin midagi vaadata.”
Majas sees: väga kuuekümnendad. Põrandal betoonplaadid. Lifti uks sobinuks „Star Treki” kosmoselaeva. Väikesest eeskojast viis uks aeda ja trepp üles. Trepi metallist käsipuu ulatus esimesele korrusele. Ta nägi, et keegi seisis ülal. Üks hommikumantli ja sussidega naine, prillide ja dressidega mees, noorem mees, kes paistis olevat nende poeg.
Naine osutas allapoole.
„Küll on hea, et te tulite. Ta on seal all.”
Thomas vastas: „Oleks kena, kui te nüüd korterisse tagasi lähete. Me tegeleme asjaga. Ma tulen pärast ja räägin teiega.”
Naine paistis rahul olevat, et on täitnud oma kodanikukohuse. Tema võib-olla helistaski politseisse.
Thomas läks alla. Trepp oli kitsas. Prügišahtil silt: Elanikud – aidake meie prügifirmat – siduge kotid kinni!
Ta mõtles jälle oma autole. Nädalavahetusel ostab aknatõstukile võib-olla uue mootori.
Ta uuris keldriukse lukku. Üheksakümnendate alguse Assa Abloy. Peaks muukraud ometi töötama, muidu tuleb tolle pere käest võtit küsida.
Mõni sekund: elektriline muukraud surises. Lukk klõpsatas lahti. Keldris oli pime. Ta pani taskulambi põlema. Parema käega kobas lülitit.
Veri põrandal, keldribokside ustel, boksides asjadel.
Thomas tõmbas kindad kätte.
Uuris lamajat. Meesterahvas. Räpased riided, nüüd ka väga verised riided. Lühikeste varrukatega pluus ja velvetpüksid. Üleni täis oksendatud. Kingapaelad lahti. Käsivars imelikus asendis. Thomas mõtles: