Thomas ja Ljunggren lugesid ajalehte. Nagu alati – juttu eriti ei ajanud. Neile oli tähtis säilitada meelerahu.
Aga Thomas oli hajevil. Ajaleheartiklid vilksasid silme eest mööda. Ta lappas lehte ilma igasuguse huvita. Fiorentina mula ka ei viitsinud kuulata. Keldriteema ei läinud meelest. Tavaliselt unustas ta sellised asjad juba jaoskonda naastes. Käis duši all, kuivatas end, pani erariided selga. Peksmised, mõrvad, vägistamised või mis iganes voolas koos dušigeeliga minema. Aga see asi muudkui näris. Purustatud näo pilt tuli jälle silme ette. Igal leheküljel nägi ta naharibasid, sisselöödud, katkist nina, paistes silmi. Kanüülijälgi käel. Veriseid, kooritud sõrmeotsi. Tühja suuõõnt.
Thomase meelest kehtis päris politseinike jaoks imelik kord – niipea kui huvitavaks läks, anti värk krimiosakonna rottidele üle. Kirjutuslauapolitseinikele, see tähendab kriminaalinspektoritele – tüüpidele, kes on pugenud tänavalt jaoskonna paberihunnikutesse. Need olid tavaliselt seljavalu või põlveprobleemidega vanemat sorti politseinikud – nagu saaks selg päevad läbi kirjutuslaua ääres istumisest tervemaks. Või tõid nad ettekäändeks läbipõlemise. Kõik ju teadsid, et see on jama. Aga mõnikord: noored, äsja politseikõrgkooli lõpetanud kollanokad, kes olid liiga hädised, et päriselt töötada. Need arvasid, et on kohe Kurt Wallanderid või Martin Beckid. Thomas teadis – üheksakümmend protsenti uurimistest käsitles näppamisi ja jalgrattavargusi. Hästi põnev tõesti.
Raadiost öeldi: „Kas Liljeholmeni kandis on keegi? Maanteel E4 on üks roolijoodik, kes peab ennast Ayrton Sennaks. Side.”
Jalgpallis oli vaheaeg. Teade kostis selgelt.
Thomas nägi Ljunggreni ilmest, et ka tema oli kuulnud.
Nad muigasid oma tavalist muiet.
Vastasid: „Me ei saa seda võtta. Me oleme Älvsjös. Side.”
Väike hädavale. Keskus ei tea, kui lähedal nad sellele kohale tegelikult on. Thomas mõtles: on see siis halb töömoraal. Või laiskus. Või petmine. Aga neil on selleks õigus – kui politseisse ei panustata, siis ei saa midagi vastu ka. Ja kui maanteed ringrajaks pidavale joodikule niikuinii rohkem ei anta kui kuu aega, siis – mis mõte asjal nagu oleks?
Ljunggren võttis üheksanda tassitäie kohvi. Luristas.
Ljunggren pidi patrulli viimased tunnid üksi tegema. Thomast ootas uurimiskoosolek. Mitteametlikult väljendatuna raporti esitlemine. Ta pidi rääkima kolmanda juuni öösel avastatust. Andma krimiosakonnale laiema, parema, täiuslikuma pildi. Nad vajasid enamat kui tehnikute fotod, kirjalikud raportid ja ülekuulamisprotokollid.
Teda oodati peamajas, Kronobergil. See tähendab: krimirottide/paberimäärijate/tüdrukute paradiisis. Naiskonstaabel, keda ta ei tundnud, võttis ta peale. Ei viitsinud rääkida. Tervitas viisakalt – ülejäänud aja olid nad vait.
Thomas oli kirjutanud pool A4 lehekülge, raporti juhtumi kohta. See oli täielik ila, standardväljendid, lühendid. Insp. Andrén ja insp. Ljunggren said kõnealusel ööl väljakutse kl 00.10. Gösta Ekmani teele maja nr 10 juurde jõuti kl 00.16. Mõnevõrra rahvast välisukse ees, u 8 isikut trepikojas. Kellaajad, kohale jõudnud inspektorite ja välijuhi nimed, ala ümberpiiramine, informatsiooni kogumine ja nii edasi. Seejärel lühikesed kirjeldused: Allakirjut. mõrvapaigal kohal esimesena. Katse esmaabi osutada läbi viidud. M. paik pildistatud. Vaatlusandmed: seintel/põrandal vere- ja oksejäljed. Nägu vastu põrandat, tugev paistetus ja rasked haavad. Pükste tagumises taskus: poetšekid, identifitseerimatud paberitükid. Kiirabi kohal u kl 00.26. Tehnikud kohal u kl 00.37.
Thomas vihkas taoliste raportite kirjutamist kahel põhjusel. Esiteks: ta ei saanud hakkama arvuti klaviatuuriga. Tekkisid lihtsad probleemid. Vajutas kogemata Caps Lock’i nuppu. Kolm minutit läks aega, enne kui ta aru sai, mis lahti. Vajutas Insert’i, kui tahtis teksti kustutada – uued sisestatud tähed hävitasid järjest teksti, mis ta juba valmis oli kirjutanud. Ta ei osanud midagi teha. Läks närvi. Kirjutas pool raportit uuesti, sest see kadus järjest eest ära. Ärritus hakkas üle ääre ajama. Kes kurat selle klaviatuuri üldse välja mõtles?
Teiseks: oluline pole see, mis tegelikult juhtus. Sa pead hoopis näitama, et järgisid reegleid. Esmaabile oli ta ju tegelikult sülitanud. Aga igaüks oleks ju sülitanud. Sa pead iseennast kaitsma, selline see politseiniku elu on – mis pärast raportisse kirjutatakse, on teine asi.
Polhemsgatani peasissekäik oli äsja renoveeritud. Läikiv marmorpõrand, puhastatud metall ja hiiglaslikud valged disainlambid. Thomas ei mõistnud, mille järgi nad valivad, millele raha kulutada. Mõned Söderi piirkonna politseinikud kasutavad kakskümmend aastat sama teenistusrelva, aga siin, ilupolitseinike juures, pannakse fuajee remondi alla magama miljoneid. Mil moel muudab luksuslikult renoveeritud sissekäik selle koha Rootsi kodanikule paremaks? Valed prioriteedid ei tunne piire.
Ta näitas valvelauas ametimärki. Ütles, et tal on kohtumine uurimise juhi Martin Hägerströmiga, ja palus talle helistada. Kabinet 547. Viies korrus. Kindlasti hea vaade.
Lift oli täis kirjutuslauarahvast, peamiselt naisi. Thomas ei tundnud neist kedagi. Kas politseisse värvatakse nüüd ainult naisi? Ta naelutas pilgu korrusenuppudele, täpsemalt ühele, mille peal oli number viis. Järgis ranget Rootsi liftietiketti – astu sisse, libista pilk üle seesolijate, seejärel naeluta pilk seinal asuvale punktile, nuppudele või tehnilise järelevalve tunnistusele. Seejärel hoia pilku paigal. Ära liiguta. Ära pööra pead. Ära vaata rohkem ringi. Ennekõike: ära mitte mingil juhul vaata kaassõitjale silma.
Kõik nupud helendasid. Igal korrusel läks keegi maha. Reis venis pikale.
Viies korrus: ta otsis kabinetti. Uks oli kinni. Ta koputas. Keegi hüüdis: „Astu sisse.”
Sees: kaos – niisugune segadus, et siia oleks võinud kerge vaevaga peita kas või mootorratta. Ühe seina ääres riiulil raamatud, ajalehed ja loomulikult kaustad. Paberit lõhkemiseni täis toimikud põrandal hunnikutes. Ülejäänud põrandapinnal raportid, asitõendite protokollid, teabematerjalid, ülekuulamisprotokollid, uurimisaruanded, kiletaskutes ja niisama. Kirjutuslauda kattis samalaadne praht: pealtnägijate tunnistuste väljaprindid, eeluurimise memod ja muu pask. Igal pool kohvitassid, poolikud mineraalveepudelid ja apelsinikoored. Arvutiekraani ees kuhjas Dumle kommid, huuletubakatopsid ja pastakad. Kuskil paberihunniku all pidi olema klaviatuur. Kuskil segaduse sees pidi olema kriminaalinspektor.
Nähtavale ilmus kõhn kutt. Tüüp oli vist ukse taga seisnud.
Sirutas käe välja.
„Tere tulemast. Thomas Andrén, eks ole? Minu nimi on Martin Hägerström. Kriminaalinspektor.”
„Uus?” Thomasele ei meeldinud klouni stiil: velvetpüksid, roheline pluus, kaks ülemist kraenööpi lahti, segamini kabinet, tüübi sassis juuksed. Ametivormita vabadus.
„Tegelikult mitte. Sisekontrollist toodi üle, kuus kuud tagasi. Siin oli tööd ülepeakaela. Vajasid abi, saad aru. Kuidas teil? Skärholmen, jah?”
Hägerström võttis tooli pealt mõned toimikud. Viipas Thomase istuma. Thomase peas kajas üks sõna: sisekontroll – Martin Hägerström on üks Neist. Viienda kolonni mees, kvisling, reetur – sisekontrolli uurija. Kes panevad kinni teisi politseinikke, kolleege, vendi. Osakond, kuhu korjatakse mehi riigi teistest piirkondadest, et neil ei oleks sõpru seal, kus nad parasjagu töötavad. Iga mendi murekoht number üks. Iga normaalse mehe põhivaenlane. Iga ametiredeli alumine pulk.
Thomas vaatas meest rangel pilgul.
„Ahah. Et oled sellest kambast.”
Hägerström vaatas vastu, veel rangemalt.
„Just. Olen sellest kambast.”
Hägerström võttis kuskilt puhta ploki ja pastaka.
„See ei võta kaua. Ma tahan, et sa räägid mulle lühidalt, mida sa üleeile nägid, kellega rääkisid, milline tundus olukord trepikojas ja keldris. Mul on muidugi sinu raport ka, aga tehnikud ei ole oma tööga veel lõpule jõudnud ja majaelanikest on üle kuulatud umbes kolmandik. Pole ju kindel, et mõrv keldris toimus. Mõnikord on