„Alustame äkki sellest, mis siis juhtus, kui te kohale jõudsite. Kuidas sa laiba avastasid?”
„Kas seda raportis ei olnud?”
„Siin on kirjas, et sa – ma nüüd tsiteerin, „leidsid surnu keldrist boksi nr 14 eest”. See on kõik.”
„Aga nii oligi. Trepikojas, esimesel korrusel, seisis väike hommikumantlites perekond ja küsis, et mis juhtus. Nemad ütlesid mulle, et ta on keldris. Mina läksin alla. Uks oli lukus ja ma muukisin luku lahti. Kõigepealt nägin keldripõrandal verd ja okset. Siis nägin laipa. Laibal oli nägu vastu põrandat. Aga selle kohta on ju fotod?”
Kriminaaluurija ei jätnud jonni. Esitas täpsustavaid küsimusi. Kuidas too perekond välja nägi? Milline oli kelder? Millises asendis oli laip? Thomas mõistis, et ta kasutab vale taktikat – oleks pidanud algusest peale üksikasjalikumalt seletama. Kurat, see võtab terve õhtu aega. Tund aega hiljem tõusis Hägerström toolilt.
„Kohvi tahad?”
Thomas keeldus. Jäi istuma. Hägerström läks välja.
Thomas laskis mõttel lennata. Ta mõtles laskeklubile. Oma Infinity püstolile, oma teistele püstolitele. Ta tahtis ära – igatses seda võimsat eraldatuse/keskendumise tunnet, kui ta, kõrvaklapid peas, pappfiguurile kümme valangut otse pähe kõmmutab. Thomas võis seda häbenemata öelda: ta on üks parimaid laskureid Stockholmi politseis.
Hägerström tuli tagasi. Paistis, et ta tahab natuke niisama jutustada.
„Teid, välipolitseinikke, küll alahinnatakse. Minu meelest on teie esmamulje väga tähtis. Kinni paneme ju enamiku rasketest kurjategijatest tänu uurimisele. Meie kogutud informatsioon aitab mul siin toas koti kokku siduda ja ongi võimalik neile süüdistus esitada. Kirjutuslaua äärest nagu. Aga selle jaoks on vaja andmeid tänavalt, tegelikust elust. Teilt.”
Thomas ainult noogutas.
„Mul on mõte, kuidas koostööd uut moodi korraldada. Kirjutuslauarahvas koos päriselt väljas olijatega. Kriminaaluurijad koos konstaablitega. Võiks teha näiteks tiimid, kuhu kuulub mehi mõlemalt poolt. Praegu läheb nii palju teadmisi kaotsi.”
„Kas nüüd on kõik? Kas ma võin minna?”
„Ei, veel mitte. Ma tahan sinuga veel üht asja arutada.”
Thomas ohkas.
Hägerström jätkas: „Tavaliselt räägitakse, et vägivallakurjategijaid on eri tüüpi. Politseikoolist kindlasti mäletad. Elukutselised ja psüühilise kõrvalekaldega kurjategijad. Elukutselised kavandavad oma tegusid hoolikalt, manipuleerivad, mõnikord on neil psühhopaadile omaseid jooni. Tihti suhteliselt intelligentsed, vähemalt nii-öelda tänavaharidusega. Psüühilise kõrvalekaldega on jällegi tihtipeale üksikud hundid, neil on noorena olnud probleeme või on nad ise ohvrid olnud. Nad võivad aastaid elada nii, et midagi ei tee, aga siis miski murdub ja nad saadavad korda raske seksuaal- või vägivallakuriteo. Point on selles, et nende kuriteod on erinevad. Nad liiguvad erinevates piirides, saadavad korda erinevat jama. Täiesti erinevat tüüpi mõrvad. Elukutselised kriminaalid, majanduslikel põhjustel tegutsevad kurjategijad tapavad tihti kiiresti ja puhtalt, jätavad oma ohvri kuskile, kus neid ei saa mõrvaga seostada, väldivad üleliigset verevalamist. Psüühiliselt haigetel on teised motiivid. Need võivad olla seksuaalse alatooniga, nad võivad endast tõelise sopa maha jätta, ründavad tihti oma lähikondlasi või kahjustavad paljusid korraga. Nad võivad jätta ohvrid nähtavasse kohta – nagu sõnumi. Või nagu appikarje. Sa aimad juba kindlasti, mida ma küsida tahan. Täitsa spontaanselt, kes sinu meelest selle sooritas – elukutseline kriminaal või psühhopaat?”
Küsimus tuli üllatusena. Thomas tundis end mingil imelikul põhjusel meelitatult – see krimirott peab tema arvamust, arusaama ja intuitsiooni oluliseks. Siis tõrjus ta selle mõtte eemale. Tüüp poeb talle. Ta vastas, nagu pidi – ebamääraselt.
„Noh, rõõmus ta just välja ei näinud, ju oli asi päris piinarikas.”
Hägerström ei saanud naljale pihta.
„Mis mõttes?”
„No ma mõtlen, et ta ei paistnud rõõmus, näol oli imelik ilme. Verine, oleks vast õigem öelda.”
Pilgud kohtusid jälle. Kumbki ei löönud silmi maha.
„Andrén, mulle ei meeldi sinu naljad. Vasta küsimusele palun.”
„Kas ma just ei vastanud? Kelder oli nii kuradi verine, et seal tegutses kindlasti mingi päris psühh.”
Kolmkümmend sekundit vaikust – pikk aeg kahe mehe kohta, kes ei ole tuttavad.
„Varsti saad minema, ära muretse. Mul on ainult üks küsimus veel. Mis on sinu esimene, spontaanne arvamus – mis võis olla surma põhjus?”
Polnud mõtet vaielda. Sel juhul hoiab uurijahärra teda võib-olla lihtsalt jonni pärast veel kauem kinni. Ta ütles oma siira arvamuse: „Ausalt öeldes ma ei tea. Surnul olid ju käsivarrel vägevad nõelajäljed, nii et peale peksmise võis ta kustuda ka üledoosist.”
Hägerströmi lõug nõksatas, sekundi vältel nägi ta tõeliselt üllatunud välja. Kogus end. Oli jälle ülbe. „Kas ma ei öelnud, et mulle ei meeldi sinu naljad?”
Nüüd oli Thomase kord üllatuda. Et mis mõttes? Ta ei visanud ju nalja.
„Hägerström, ma olen nüüd sinu vastu aus. Mulle ei meeldi sisekontrolli inimesed. Minu arvates peaksime kokku hoidma ja lõpetama heade töötajate elu rikkumise. Aga ma tulen sulle vastu ja vastan sinu küsimustele lihtsalt selleks, et siit minema saada. Probleem on selles, et praegusel hetkel ei saa ma aru, mida sa mõtled.”
„Ei saa aru? Ma mõtlen, et tahan vastust oma küsimusele. Mis on sinu esimene, spontaanne arvamus – mis võis olla surma põhjus? Ja ära aja mingisuguste torkejälgede mula.”
„Ma ju ütlen, ma ei tea. Arvatavasti peksmine, aga võib-olla ka üledoos. Kui mõelda nõelajälgedele.”
Hägerström nõjatus ettepoole. Sõnas selgelt artikuleerides: „Seal polnud mingeid nõelajälgi ega torkehaavu. Laibal puudusid sedasorti kahjustused.”
Jälle vaikus. Mõlemad hindasid olukorda. Nende näod olid teineteisele lähemal kui meeter.
Lõpuks sõnas Thomas: „Ma saan aru, et sa ei ole mu raportit lugenud. Laiba parem käsivars oli nagu sõel. Kui ta ise või keegi teine läbi nende aukude talle narkotsi sisse pumpas, siis võis ta samahästi ka üledoosi kätte kustuda. Arusaadav?”
Hägerström sahmis laual olevates paberites. Tõmbas ühe välja, see oli Thomase raport. Ulatas Thomasele. Pool lehekülge. Ta tundis ära oma lühikesed laused. Aga lõpus midagi ei klappinud. Sõnu oli puudu. Kas ta ei salvestanud viimaseid ridu? Kas need kuradi klaviatuurikäsklused kaotasid teksti ära või oli mõne inimese käsi mängus?
Ta raputas pead. Raportis ei olnud nõelajälgede kohta sõnagi.
Thomas tõstis pilgu.
„See on vale.”
Lahkamisaruanne Kohtumeditsiini labor, 4. juuni Kohtumeditsiini osakond Retziuse tn 5
171 65 SOLNA E07-073, K 58599-07
A. Sissejuhatus
Stockholmi lääni politsei korraldusel on teostatud põhjalik kohtumeditsiiniline lahkamine tundmatule surnukehale (edaspidi „X”), mis leiti 2. juunil Stockholmis, aadressil Gösta Ekmani tee 10.
Lahkamise teostas allakirjutanu lahkamisarst Christian Nilssoni juuresolekul Stockholmi kohtumeditsiini laboris.
Stockholmi politsei andmeil ei ole surnu isikut veel suudetud tuvastada, aga on teada järgmised andmed:
1. X on meessoost;
2. X kuulub europiidsesse rassi;
3. X on 45-55 aastat vana;
4. X on surnud 2. juunil kl 21.00 ja 24.00 vahel.
B.