Puhas kättemaks. Jens Lapidus

oimukohtadel ja kaelal laiaulatuslikud sügavad nahakahjustused.

      4. Juuksed on 10 cm pikkused, valged, oimukohtadel kergelt hallikad. Juustes kuivanud verd.

      5. Paremal oimukohal 10×10 cm suurune ala kraabitud.

      6. Vasak kõrv on tugevas turses. Kõrvanibust puudub 1×1 cm suurune tükk. Kõrvalestade servad narmendavad. Kõrva ülaosas kraabitud 0,5×0,3 cm suurune osa nahast. Kraabitud on ka 1×0,3 cm suurune osa parema kõrva alapoolel.

      7. Otsmikul 16×6 cm alal kuni kulmujoone alaservani tugev paistetus, põikisuunalised sinakaspunased sügavad nahakahjustused. Kulmude kohalt kraabitud selgepiirilise servaga 3×1,5 cm suurune ala.

      8. 1 cm kõrgusel parema kulmu kohal on sügav haav suurusega 4×4 cm, mille ümber hajus sinakas toon.

      9. Silmalaud on tugevas turses ja sinakaspunased. Mõlemal ülalaul on sakilise servaga haavad.

      10. Põsed on tugevalt kahjustatud, neil on haavad, sügavad marrastused ja tursed ning muutunud nahatoon, mis jätkub alalõualt kaelale.

      11. Silma sidekestal näha suuri, üksteisega ühendatud tumepunaseid verevalumeid. Sidekest on kahjustunud.

      12. Ninaluu on kolmest kohast murtud. Ninajuur purustatud. Nina ülaosas on 4×2 cm suurusel alal kraabitud nahka. Vasak sõõre on täielikult hävinenud. Asemel on 1 cm sügavune haav.

      13. Üla- ja alahuul on tugevas turses. Limaskestal osaliselt hüübinud tumepunased verevalumid. Ülahuulel kaks 1×0,5 cm suurust sakilise servaga haava sügavusega paar millimeetrit. Alahuulel ja limaskestal on näha rida sakilise servaga haavu, mille ümber on verevalumid.

      14. Puuduvad kõik hambad peale kolme purihamba vasakus ülalõuas ja kahe purihamba vasakus alalõuas. On väga tõenäoline, et X on kasutanud hambaproteese. Suus näha verist vahtu ja okset.

      15. Mõlema käe kõigi sõrmede otsad on hävitatud. Iga sõrme otsas on umbes 0,7 cm sügavune haav, mis lameneb, nii et teises servas on haava sügavus 0,2 cm.

      Stockholm, nagu ülal mainitud

      Kohtumeditsiini osakonna peaarst Bengt Gantz

7

      Abbou– Mahmud oli meeldivalt üllatunud. Tema enda arvamus: ta pole selline tüüp, kel suured autod, bling-blingid või puhas füür pea segi võiksid ajada. Enne kui asi persse käis, sõitis ta Audiga. Diilis ainet saja tonni eest kuus. Musklimägi. Sugumürsk. Magalarajooni miljonär.

      Aga siin tundis ta end kui algaja. Nad istusid ringi ääres kõige kallimatel kohtadel. Selliste piletite ostmiseks pead olema vabavõitluse maailmas nimi. Kuningas, kes selle korraldas, oli kohe kindlasti keegi – kuningate kuningas Radovan himself.

      Kõik peab olema viimase peal, kui kohal viibib jugode boss isiklikult. Täna õhtul toimub paar kõva matši. Panused on kõrged, teisisõnu: mängus mõnusalt füüri. Pole ime, et boss tahab lähedalt näha, kuidas kuttidel otsmikuluid sisse taotakse ja pappi voolab.

      Masters Cup, K-1 ühine sari. Nimetus K-1 hõlmab nelja k-d: karated, kung fud, kikkpoksi ja knockdown karated, kus kõigis kehtivad samad reeglid. Aga tegelikult on lubatud enamik stiile. Kivikõvad elukad, koduklubi ringi valitsejad, tehakse siinsel matil pihuks ja põrmuks. Palja ülakehaga vabavõitlejad tagusid üksteist nii kõvasti, et seda oli tunda ülemiste tribüünideni välja. Ida-Euroopa hiiglased nokautisid Rootsi sisserändajaid jooksval lindil: virutasid põlvega lõuahaake, väänasid käsi liigesest välja, panid küünarnukiga vastu nina. Publik ulgus. Võitlejad karjusid. Kohtunikud üritasid katkestada löögiseeriaid, mis oleksid kustutanud ka ninasarviku.

      Võitlejad olid pärit Rootsist, Rumeeniast, endisest Jugoslaaviast, Prantsusmaalt, Venemaalt ja Hollandist. Nemad jagasid tiitlid – ja otsustasid selle, kes pääseb suurele K-1 turniirile Tokyosse.

      Kaheksa kohta eemal samas reas nägi Mahmud vilksamisi Radovani. Põnevil nagu kõik teisedki. Siiski säilitas il padre rahu ja väärikuse – ta ei näidanud oma erutust välja. Jugod tunned ära väärikuse järgi, ja väärikus võrdub austusega. Punkt ja valmis.

      Mahmud oli varakult kohal, kakskümmend enne kuute. Rahvas seisis tagastatud piletite ootel järjekorras. Turvakontroll hullem kui lennujaamas. Ainuke eelis: siin ei huvitanud neid, et ta on moslem. Ta pidi minema läbi turvaväravate, panema püksirihma, võtmed ja mobiili lindile, turvamehed käisid ta metallidetektoriga üle. Pigistasid kubemest nagu lillad.

      Kell kuus jõudis ta õige numbriga kohale. Ümberkaudsed toolid olid veel tühjad. Liiga vara. Serblased lasid tal oodata. Mahmudi mõtted ekslesid sündmuse ümber, mida ta meenutada ei tahtnud. Metsapõrgust oli varsti möödas nädal. Põsehaav paranes ilusti. Aga haavatud au – see polnud nii kindel. Kuigi tegelikult ta teadis, et on olemas ainult üks viis. Mees, kes laseb end teisel alandada, ei ole mingi mees. Aga kuidas kurat vendetat korraldada? Gürhan on Born to be Hatedi asepresident. Peaks Mahmud ka ainult üleolevalt köhatama, siis oleks ta juba sama kutu nagu Luca Brasi.

      Pealegi: kahe päeva eest helistas Daniel, süürlane, kes talle püstoli suhu torkas. Küsis, miks Mahmud ei ole veel võlga maksma hakanud. Vastus oli ju tegelikult selge: pole lootustki, et Mahmud suudaks kolme päevaga kuskilt piisava hunniku rulli kokku ajada. Daniel soovitas tal türa imeda – see ei olevat Gürhani probleem. Mahmud võiks ju laenata? Mahmud võiks ju oma ema, õed maha müüa? Talle anti nädal. Siis tahavad nad esimest, sajatonnist osamakset. Sellest pole pääsu. Mahmudi seis oli väga sitt. Võib-olla on jugod tema väljapääs.

      Samal ajal: vastumeelsus. Ta meenutas mõni nädal tagasi isaga peetud vestlust. Beshar oli eelpensionil. Enne seda oli ta kümme aastat rabanud metrooinseneri ja koristajana. Rikkunud oma põlved ja selja. Näinud svenssonite jaoks asjata vaeva. Uhkelt. Nii uhkelt. „Ma olen kõik maksud ausalt maksnud, seetõttu tunnen ma ennast hästi,” ütles ta ikka.

      Mahmudi tavaline vastus: „Isa, sa oled luuser. Kas sa aru ei saa? Svenssonid ei ole sinu heaks midagi teinud.”

      „Sina mind nii ei nimeta. On selge? Asi ei ole rootslastes. Otsi omale töö. Ela nagu korralik inimene. Sa teed mulle häbi. Kas sa selle kriminaalhoolduse kaudu ei leia midagi?”

      „Üheksast viieni orjata on nõme. Vaata mind, ma ei pea hirmsasti rabelema, et kellekski saada.”

      Beshar vangutas ainult pead. Ta ei saanud aru.

      Mahmud teadis seda juba siis, kui nad Babakiga oma esimesed šoksid pihta panid. Ta tundis seda terves kehas, kui nad seitsmendikelt kooli koridoris mobiiltelefone ära tõmbasid ja kui ta noortekeskuse taga oma esimese jointi tegi. Ta polnud teistsuguse elu jaoks loodud. Tema ei kooguta kellegi ees. Ei kriminaalhoolduse ees. Ei Gürhani ees. Mitte kellegi ees siin svenssonite Svenssonimaal.