Väljas tänaval. Kõht ikka tühi. Närvis. Metroojaama tunneli 7-Elevenisse. Ostis Fanta ja kaks energiatahvlit. Need murenesid suus. Ta mõtles Erika häirivatele küsimustele.
Telefon helises. Eranumber.
„Jah, hallo.”
Hääl teisel pool: „Kas ma räägin Mahmud al-Askoriga?”
Mahmud mõtles, kes see on. Keegi, kes ei ütle oma nime. Kahtlane.
„Yes. Ja milles asi?”
„Minu nimi on Stefanovic. Me oleme vist mõne korra kohtunud. Ma treenin mõnikord Fitness Centeris. Sa olid varem meie koostööpartner.”
Mahmud pani kaks ja kaks kokku: Stefanovic – see nimi ütles peaaegu kõik. Toru otsas ei olnud mingi suvaline vend: seal oli keegi, kes treenib saalis, keegi, kes kõlab külmemalt kui jää Gürhani veresoontes, keegi, kes on serblane. Häält Mahmud ära ei tundnud. Ei viinud näoga kokku. Aga siiski, see tähendab ainult ühte: temaga tahab rääkida keegi kõvadest tüüpidest. Nüüd on ta kas sügavamas pasas, kui ta aimas, või toimub midagi huvitavat.
Ta ei kiirustanud vastama. Kas Stefanovic muud ei ütlegi?
Lõpuks sõnas ta: „Su nime ma tean. Kas sa töötad tead-küll-kelle juures?”
„Nii võib öelda küll. Me tahaksime sinuga kohtuda. Me arvame, et sa saad meid ühes tähtsas asjas aidata. Sul on hea võrgustik. Oskad hästi seda, mida sa varem tegid.”
Mahmud katkestas Stefanovici.
„Mul pole kavas jälle kinni kukkuda. Et sa teaksid.”
„Rahu, rahu. Me ei taha, et sa teeksid midagi, mille eest peaks kinni minema. Üldse mitte. See on hoopis teine asi.”
Üks mis kindel: mingi normaalne töö see nüüd küll ei ole. Teisest küljest kõlas nagu lihtne raha.
„Okei. Räägi edasi.”
„Mitte praegu. Mitte telefonis. Teeme nii. Me panime sulle postkasti pühapäevaks pileti. Tule kella kuueks sinna, siis seletame. Näeme seal.”
Jugoslaavlane lõpetas kõne.
Mahmud läks trepist alla metroojaama. Sõitis eskalaatoriga perroonile.
Mõtles: persetki ma jälle kinni kukun. Jugoslaavlased panevad ta mingit lollust tegema – kindel laks. Aga temasugusele profile ei tee siiski paha nendega kokku saada. Kuulata, mida nad tahavad. Palju pappi välja käivad.
Ja kõige peamine: jugoslaavlaste poolel võib ehk pääseda välja sellest pasast, kuhu ta Gürhani pärast on sattunud. Tuju hakkas tõusma. See võib olla millegi algus.
Miski ei läinud nii, nagu Niklas oli mõelnud. Ema oli platsis juba päev pärast seda, kui ta uude korterisse kolis. Palus öömaja.
Selles ju asi oligi – et nad teineteisele närvidele ei käiks, teineteise isiklikku ruumi ei tükiks, teise piire ei ületaks. Aga ta ei saanud keelduda. Ema kartis, kartis väga. Ja õigusega. Ema helistas Niklase mobiilile kohe pärast tööd.
„Niklas, oled see sina?”
„Ema, muidugi olen mina, sa ju helistad minu numbril.”
„Jah, aga ma pole seda asja veel päriselt selgeks saanud. Nii hea, et sa tagasi oled. Juhtus hirmus asi.”
Ema häälest kostis, et juhtunud on midagi ebatavalist.
„No mis siis?”
„Politsei leidis meie majast mõrvatud mehe. See on nii jube. Surnud inimene oli terve öö meie keldris.”
Niklas kangestus. Mõtted teravnesid. Samal hetkel: mõtted läksid segi. Paha lugu.
„Täiesti haige ju, ema. Mis nad ütlevad?”
„Kes? Naabrid või?”
„Ei, politsei.”
„Nemad ei räägi midagi. Ma seisin pool ööd väljas külma käes. Me kõik seisime. Berit Vasquéz oli täiesti läbi.”
„Kurat küll. Aga kas sa politseinikega rääkisid veel midagi?”
„Ma lähen täna pärast tööd ütlusi andma. Aga ma ei julge öösel üksi kodus olla. Kas ma sinu juurde ei võiks tulla?”
Niklas ei olnud niimoodi plaaninud. See polnud hea.
„Muidugi. Ma võin siis madratsil või välivoodis magada. Miks sa üldse läksid tööle? Oleksid võinud paariks päevaks haiguslehe võtta.”
„Ei, nii ei saa. Ja ma ei taha seal majas olla. Tööl on hea.”
Küsimus Niklase peas. Ta pidi selle esitama.
„Kas nad teavad, kes mõrvati?”
„Selle kohta ei öelnud politsei midagi. Mina igatahes ei tea. Nad ei öelnud midagi. Kas ma siis võin pärast tööd sinu juurde tulla?”
Niklas ütles, et pole probleemi. Rääkis, kuidas tulla. Ohkas sisimas.
Niklas tõmbas sortsid jalga ja särgi selga. Must DynCorpi logo rinnal. Ta armastas oma varustust. Ilma õmblusteta jooksusokid, et vältida hõõrumist. Kumm külje peal, et need alla ei vajuks. Tossud: Mizuno Wave Nirvana – lollakas nimi, aga parimad jalanõud, mis jooksupoest saada olid.
Esimene asi, mis ta pärast kojujõudmist tegi – ja üks vähestest kordadest, kui ta kodust natuke kaugemale jõudis –, ta läks ja ostis tossud ja muu jooksuks vajaliku. Proovis tosse poe jooksulindil, arutas müüjaga liistu laiuse, ülepronatsiooni mõju sammule ja jalavõlvi ehituse küsimusi. Paljud arvavad, et jooksmine on hea ala, sest see on lihtne, odav, ei mingit tarbetut nänni. Niklas arvas teisiti: varustus teeb jooksu lõbusamaks. Sokid, lisalõhikutega šortsid, mis ei hõõru jalgu, pulsikell, ja otse loomulikult jooksukingad. Rohkem kui tuhat viissada krooni. Aga iga krooni väärt. Tagasitulekust peale oli ta juba üle kümne korra jooksmas käinud. Rätipeade juures oli ta ka mõnikord jooksnud, aga harva. Kui eksisid paari meetri jagu valele tänavale, siis võis jooksuring kurvalt lõppeda. Kaks tema rühma britti olid leitud, kaelad läbi lõigatud. Kingad ära varastatud. Sokid jala otsas veel soojad.
Ta astus peegli ette, et pulsimõõtja rinna ümber tõmmata. Vaatas end. Treenitud keha. Värskelt lõigatud lühike soeng – juuste värv ei paistnud peaaegu üldse. Aga tema sinised silmad reetsid, kui blond ta tegelikult on. Peeglis vilksas veel teinegi nägu: silmade alla tõmmatud mustad triibud, räpased juuksed, teraspilk. Lahinguvalmis.
Lõpuks pani käele pulsikella. Seadis selle nulli. Kell andis jõutunde, õige rütmi. Ja mis kõige parem: kell andis trennist kohe tagasisidet.
Ta läks välja. Sörkis trepist alla. Avas välisukse. Ilus päev.
Jooks: tema viis üksindust valitseda. Tema ravim. Tema viis toibuda segadusest, mille tekitas kojutulek.
Ta alustas aeglaselt. Reielihased olid viimasest Örnsbergi ringist veel natuke valusad. Ta jooksis Aspuddeni kooli poole. Suur kollastest tellistest hoone, lipuvarras õuel. Kõrval madal puitehitis, võibolla pikapäevarühma või algklasside maja. Möödus koolist. Puud hakkasid lehte minema. Rohelus on kaunim kui miski muu. Hea on kodus olla.
Tee läks järsult mäest alla. Omamoodi orgu. Teisel pool: metsane küngas. Oru põhjast paistis aianduskooperatiiv – kõigi üürimajaemade suur unistus: saaks ka ühele säärasele maalapile käpa peale panna. Väikesed majakesed, veevoolikud ja peenrad, kus taimed olid juba nina mulla seest välja pistnud. Rootsis on rohelus nii roheline.
Ta pidi tahes või tahtmata maastikku analüüsima. Nagu oleks see FEBA – Front Edge of Battle Area. Lahinguteater. Suurepärane varitsuseks, ootamatuks kallaletungiks oru põhjas liikuvale vaenlasele või vaenulikule konvoile tagant külgedelt. Kõigepealt: AH-64 Apache’i helikopterid – 30-millimeetrised M230 pardakuulipildujad, tulekiirus enam kui kaks tuhat lasku minutis. Tõmbavad maha nii veoautod kui ka džiibid. Hävitavad need. Panevad seisma. Pärast helikopteritelt lastud Hellfire rakette on enamik tanke hävitatud.