Ta vaatas pragu ema ukse all. Pool üks kustutas ema tule. Mingil põhjusel teadis Niklas juba ette, et und ei tule. Keeras aina külge. Iga korraga nihkus lina üha enam diivanipatjade pealt maha. Läks kortsu. Rikkus lootuse und saada.
Ta mõtles oma hiljutistele ostudele. Relvata ei olnud turvaline. Nüüd tundus rahulikum. Praegu on tal kõik vajalik olemas. Mõte liikus edasi. Ta kaalus töövõimalusi. Kui palju oma eluloost võib ta paljastada? Ta peaaegu naeris pimeduses: Rootsis nad võib-olla nii väga ei hinda põhjalikke teadmisi enam kui neljakümne relvaliigi kohta.
Ta mõtles Sellele Mehele. Siit korterist, üürimajast peab minema saama. Tal oli halb tunne. Pahad mälestused. Ohtlik lähedus.
Nüüd kavatses Niklas järgida omaenese filosoofiat. Mõttetemplit, mida ta viimastel aastatel oli hoolega ehitanud. Eetikanormidest ei hooli keegi. Kui neist loobud, oled vaba. Seal kaugel liivakastis polnud sellistel asjadel tähtsust. Moraal kuivas kokku nagu marrastus, mis paari nädalaga iseenesest kaob. Niklas oli vaba – vaba juhtima oma elu nii, nagu just talle sobib.
Ta mõtles meestele. Collinile, Alexile, teistele. Nemad teadsid, millest jutt. Sõjas saab inimene iseendast teadlikuks. Oled ainult sina. Normid on teiste jaoks.
Järgmisel päeval võttis ta ühendust musta turu kinnisvaramaakleriga. Tüübi hääl tundus torus kahtlane. Kindlasti jäle vend. Numbri oli Niklas saanud ühelt vanalt koolivennalt, Benjaminilt.
Kõigepealt rääkis ta tüübi kõnepostiga. Nelja tunni pärast helistas too salastatud numbrilt tagasi.
„Tere, mina olen maakler. Ütlesid, et tahad üht objekti vaadata. Klapib?”
Niklas mõtles: mõned saavad tulu teiste muredest. Tüüp oli ehtne limukas. Vältis järjekindlalt sõnu „korter”, „leping”, „maksuvabalt” – teadis hoiduda sellest, mida oleks saanud tema vastu kasutada.
Maakler õpetas teda: mina helistan sulle, sina ära mulle helista.
Nad leppisid kokku kohtumise järgmisel päeval.
Niklas astus McDonald’sisse. Rõvedalt väsinud, aga valmis kohtuma. Mäkk nägi välja nii, nagu ta seda mäletas. Ebamugavad metalltoolid, kirsikarva seinapaneelid, põrandal linoleum. Klassikaline Mäki hais: segu mustusest ja hamburgerilihast. Kassade juures Ronald McDonaldi korjanduskarbid, kandikutel Happy Meal’i reklaam, leti taga udusulis noormehed ja tumedanahalised neiud.
Erinevus võrreldes tema viimatise Mäkis käiguga: tervisefašism. Friikartulite asemel beebiporgandid, tavalise kukli asemel täisterasai, topeltjuustuburgeri asemel Caesari salat. Mis inimestel viga on? Kui nad tavalise toidu põletamiseks piisavalt ei liigu, siis mõelgu enne kaks korda, kui sellisesse kohta sisse astuvad. Niklas tellis mineraalvee.
Lauale lähenes üks mees. Seljas pikk, peaaegu vastu maad lohisev mantel, selle all hall ülikond ja valge särk. Lipsu ei olnud. Tahasilutud juuksed ja tühjad silmad. Naeratus nii lai, et pea kippus lõhki minema.
Kindlasti maakler.
Mees sirutas käe. „Tere, korraldaja siin.”
Niklas noogutas. Vihje: korraldaja, keda mul vaja, võid sa ju olla – aga perset ma sul sellepärast lakkuma ei hakka.
Tüübi näolt paistis üllatus. Kahtles hetke. Siis võttis istet.
Niklas asus kohe asja juurde: „Mida sa mulle pakud ja kuidas asi käib?”
Tüüp nõjatus tooli seljatoele. „Või selline kärme mees oled. Süüa ei taha midagi?”
„Ei, mitte praegu. Räägi parem, mida sul on ja kuidas asi käib.”
„Nagu soovid. Mul on kõike. Lõunas, põhjas, Östermalmil, Kungsholmenil. Kurat, ma võin sulle kuninglikul Drottningholmil korteri sebida, kui tahad. Aga sinna sa vist ei taha.” Tüüp naeris omaenda nalja peale.
Niklas oli vait.
„Aga pea meeles: kui sa kunagi tuled, et me ju nägime seal ja rääkisime sellest, millest me nüüd rääkima hakkame, siis seda pole olnud. Lihtsalt teadmiseks – ma olen praegu töökaaslastega koosolekul.”
Niklas ei kuulnud ega saanud aru, millest tüüp rääkis.
„Ma olen siis valmistunud seks puhuks, kui keegi kitub. Lihtsalt teadmiseks. Tuleb mingi jama, siis on minul tunnistajad olemas, et ma tegin praegu kuskil mujal midagi muud.”
„Okei. Tore on. Aga sa pole mu küsimusele vastanud.”
Tüüp naeratas jälle. Hakkas pihta. Rääkis kiirustades ja segaselt. Niklas pidi mitu korda paluma tal korrata. Tüübi enesekindel stiil ei sobinud tema kõneviisiga.
Ta kirjeldas üksipulgi objekte kõigis kesklinna osades. Koostöö luksuskorterite, eramute, linna üürimajade omanikega. Kesklinna apartemendid, kahetoalised Södermalmil või ühetoalised eeslinnades. Tüübi jutu järgi: kindel ja väärt kaup.
Niklas teadis, mida tahab. Kahetoalist mõnes lähemas eeslinnas. Eelistatult ema lähedal.
Maakler selgitas, kuidas asi käib. Ettevalmistused. Ajakava. Protsess. Kutt oli seda nägu, et tema meelest on kõik mäng.
„Kõigepealt kirjutame sind mingisse kaugemasse korterisse, millel on lühike järjekord. Registris on näha, et kõik klapib. Aadress läheb rahvastikuregistrisse, ja kuna sellel korteril on lühem saba, siis ei huvita kedagi, kuidas sa selle said. Mina ajan omanikuga lepingu korda. Paari kuu pärast vahetame korteri selle vastu, mida sina tahad osta. Niimoodi on vahetus täiesti puhas. Ja korteri müüja peab olema vähemalt kaks kuud sisse kirjutatud korterisse, millega vahetust tehti, see tähendab, sinu fiktiivsesse korterisse. Usutavus on minu äris A ja O, nagu sa kindlasti mõistad.”
Probleem. Nii ei lähe – Niklasel läheb korterit juba sel nädalal vaja. Ta peab ema korterist minema saama. Kiiresti.
Maakler irvitas. „Okei, ma arvan, et ma saan aru, mis mureks. Pruut viskas välja või? Purukskistud riided? Lömastatud muusikakeskus? Naistel läheb ikka suts üle võlli, kui nad kurjad on.”
Niklas ei pööranud pilku ära. Vaatas kaks sekundit kauem, kui sotsiaalne kood oleks nalja puhul lubanud.
Lõpuks sai maakler aru – naljatamiseks vale aeg. Ta ütles: „Whatever. Ma saan sind ju ikkagi aidata. Kuni sa ootama pead, organiseerime kolmeks kuuks mingi üürika. Kas sobib? Mul on kena kahetoaline, viiskümmend ruutmeetrit, Aspuddenis, kas või tuleval nädalal, kui tahad. Aga see maksab ju natuke rohkem, eks ole. Mis sa arvad?”
Niklasel oli kiiremini vaja. „Kui ma natuke veel lisaks panen, kas siis saaks rutem?”
„Veel kiiremini? No sul on tõesti tuli takus. Aga muidugi, võib ka ülehomme.”
Niklas naeratas mõttes. Nii juba läheb. Ta peab jalga laskma.
Läks paremini, kui arvata oleks võinud.
Saab kiiresti kaduda.
Lõunapoolsetest linnaosadest ei tulnud võib-olla küll kõige rohkem protokolle elaniku kohta, kuid alati oli seal enim raske kehalise väärkohtlemise juhtumeid. Kõik teadsid, et kesklinn on absoluutarvudes esimene, aga põhjus oli Söderist lõuna poole jäävast kandist kesklinna voolav rämps, kes saatis korda hulga pisipaska. Varastasid, virutasid mobiiltelefone, ähvardasid, sattusid baarikaklustesse.
Thomas mõtles: lõunapoolne kant – keerulised getod, millele poliitikud sülitavad. Fittja, Alby, Tumba, Norsborg, Skärholmen. Põhjapoolses mülkas olid probleemsete piirkondade nimed ju teada: Rinkeby ja Tensta. Vähemusrahvuste toetused ja kultuuriühingud. Toetusi suunati vajaduspõhiselt. Projektiraha muudkui tuli. Integratsiooni sihtasutused tungisid peale. Päriselt võimutsesid gängid hoopis lõunapoolsetes linnaosades. Iraaklased, kurdid, tšiillased, albaanlased. Bandidos, Fucked For Life, Born to be Hated. Probleeme võis loetlema jäädagi. Rootsi suurim määr: tulirelvi, politsei eest kõrvale hoidvaid