Segased tunded. Lootus segi väsimusega. Rõõm ja viha korraga. Kergendus – ja häbi. Kõige hullem on möödas. Ta võib elada.
Koos häbiga.
Eesriie.
Naiste kehaline väärkohtlemine
Rootsi politsei saab aastas keskmiselt 24 100 naiste vägivaldset kohtlemist puudutavat avaldust. See on kuritegevuse ennetamise komisjoni hinnangul 30 protsenti enam kui kümme aastat tagasi. Kasvu põhjustajaks võib olla nii see, et teavitamiste arv on kasvanud, kui ka see, et sellised juhtumid on muutunud tavapärasemaks. Samuti jääb paljudest juhtumitest teavitamata. Kuritegevuse ennetamise komisjoni varasematest uuringutest ilmneb, et politseid informeeritakse vaid igast viiendast kehalise väärkohtlemise juhtumist.
72 protsendil juhtumitest tunneb meessoost kurjategija oma naissoost ohvrit. Tihti on mehe ja naise vahel olnud lähedane suhe. 21 protsenti naiste vastu suunatud väärkohtlemistest on võimalik seostada kuritööga. See tähendab, et pärast eeluurimist on prokuröril kuriteos kahtlustatav isik, kelle vastu võib asitõendite alusel algatada süüasja või loobuda süüasja algatamisest (näiteks kui kahtlusalune on alla 18-aastane või kui kuritegu on tähtsusetu) või otsustada karistuse määra (trahvi ja/või tingimisi karistuse) üle.
Naiste ja laste väärkohtlemine on ühiskonna probleem, millele on viimastel aastatel pööratud päris palju tähelepanu. Seda toetab uue seaduseelnõu algatamine (mis käsitleb muuhulgas lähenemiskeelu ja naiste raske kehalise väärkohtlemise aspekte), samuti on rakendatud muid meetmeid, nagu näiteks naistele mõeldud riikliku turvakeskuse loomine ja koolituste läbiviimine. Tähtsal kohal on ka mitme organisatsiooni tegevus, näiteks on umbes pooltes maakondades loodud toimiv nõuandetelefoni süsteem. Hoolimata meetmete tarvituselevõtust ei ole probleem kadunud – igal aastal langevad kehalise väärkohtlemise ja alandamise ohvriks tuhanded naised.
Kuritegevuse ennetamise komisjon
Niklas oli tagasi.
Ta elas oma ema Marie juures. Püüdis õudusunenägude vahel und saada – tolles maailmas: tagaaetu, tagaotsitu, karistatu. Aga sama tihti hoidis ta ise relva käes või peksis kaitsetuid inimesi. Täpselt nagu seal. Päris elus.
Diivan oli liiga lühike, seepärast tõstis ta nahkpadjad põrandale. Jalad jäid teki alt välja, aga vahet polnud – parem kui voltida end kolmekohalisele diivanile nagu taskunuga –, kuigi ta oli sellega harjunud.
Uksepraost paistis valgust. Ema luges teises toas kindlasti naisteajakirju – nagu alati. Elulugusid, mälestusi ja keelepeksu. Lõputu huvi teiste ebaõnnestumiste vastu. Ema elas b-kategooria tähekeste tähtsusetutest lahutustest, alkoholiprobleemidest ja armulugudest kõnelevate uudiste kaudu. Võib-olla tegi tähekeste kurb elu ema enesetunde paremaks. Aga see oli ju puhas vale. Nagu ema oma elu.
Hommikuti vedeles Niklas voodis. Kuulis, kuidas ema end tööleminekuks valmis seadis. Mõtles, kuidas elu siin Rootsis minema peaks hakkama. Elu tsivilistina. Millega ta siis tegeleda võiks? Ta teadis, mis ametid talle sobiksid: turvamees, ihukaitsja, sõdur. Viimane siiski ei lähe. Tema taustaga meest kaitsevägi tööle ei võtaks. Teisest küljest: seda asja ta oskab.
Ta püsis kodus. Vaatas telekat, tegi kartuli ja vorstiga omletti. Korralik toit – mitte kuivikud, konservid ja purgimakaronid. Liivakastilobi rikkus tema võime nautida päris õiget keeduvorsti, aga ta hakkas juba taastuma. Mõnikord käis ta väljas. Jooksmas, poes, asju ajamas. Keset päeva, vähe inimesi tänaval – ta jooksis hullumeelse kiirusega. Sai mõtetest lahti.
Ta elab laenatud elu. Emale ei sobi, et Niklas tema juures elab. Niklasele ei sobi ema juures elamine. Ei sobi, kui mõlemad teavad, et ei sobi. Ta peab survet kergendama. Teise elukoha leidma. Make a move. Küll kõik korda saab. Ta on ju tagasi – kergel, turvalisel svenssonimaal. Kõik saab korda, kui on natuke tahtmist, põrgut küll, raha või tutvusi sotsiaalvallas. Viimaseid Niklasel pole. See-eest on tal tahe – kõvem kui M1A2 Abramsi tanki relvastus. Ema ütleb, et ta on ülbe. Eks emal on omamoodi õigus, seal kaugel oli Niklas igatahes nii cocky küll, et sai hakkama tüüpidega, kel piisas mõnitamiseks vähemastki kui naljakast inglise keele veast. Ja raha? Niklasel ei olnud varandust, millega elulõpuni ära elada – aga praeguseks piisas.
Ta seisis köögis ja mõtles. Hea omleti saladus: küpseta seda kaane all. Vaata, et munad kiiresti kalgenduksid, et omlett alt ära ei kõrbeks ja pealt limaseks ei jääks. Ta lisas tükeldatud kartulid, sibula ja vorsti. Puistas juustu peale. Ootas, et juust sulaks. Lõhnas fantastiliselt. Nii palju parem kui chow, mida seal kaugel anti, isegi tänupühade ajal.
Mõtted liikusid mööda ebameeldivaid radu. Ta on tagasi – hea on olla. Aga tegelikult, kus tagasi? Ema viibib kohalgi olles eemal. Ta ei tea, keda ta Rootsis veel tunneb. Ja kuidas ta iseend tunneb? Kui ta tõesti proovib aru saada. Segadus/äratundmine/hirm. Midagi pole muutunud. Peale tema enda. Ja see tekitas surmahirmu.
Esimestel eemalolekuaastatel käis ta kodus paar korda aastas, tihti sai puhkust jõulude või lihavõtete ajal. Aga nüüd oli ta viimati käinud kolme aasta eest. Iraak oli liiga intensiivne. Ei saanud iga hetk koju tulla. Sel ajal ta emaga peaaegu ei rääkinudki. Kellelegi teisele ka ei helistanud. Ta oli, kes oli. Ilma et keegi sellest teadnud oleks. Aga teisest küljest – kas keegi oli üldse kunagi teadnud, kes ta on?
Päev venis. Kui ema koju tuli, istus Niklas teleka ees. Kõht omletist ikka veel täis. Vaatas dokfilmi kahest kutist, kes tahtsid suuskadel läbi Antarktika sõita – kõige mõttetum asi, mida ta kunagi näinud oli. Kaks jobu üritavad mängult ellu jääda – näha ju, et filmigrupp käis kaasas. Kuidas nad siis hakkama said, kui seal nii külm ja hirmus oli? Haledad tegelased, kes ellujäämisest tegelikult halligi ei tea. Veel vähem elust.
Ema nägi praegu palju vanem välja kui siis, kui Niklas viimati kodus käis. Kulunud. Väsinud. Hall, selline mulje jäi. Niklas mõtles, kui palju ema jõi. Kui palju öösiti pärast uudiseid muretses. Kui palju on ema kohtunud Selle Mehega – mehega, kes rikkus nende elu. Kui Niklas viimati kodus käis, siis väitis ema, et ei kohtu enam temaga. Niklas uskus seda umbes sama palju kui Muqtada al-Sadr seda, et USA tema rahvale ainult head soovib. Aga nüüd on sellega lõpp.
Mingil moel oli ema tugev. Oli kasvatanud üksi probleemset poega. Keeldunud ühiskonna abist. Ei andnud alla ega jäänud eelpensionile nagu kõik tema sõbrannad. Rabas läbi elu. Teisest küljest laskis ema oma ellu Selle Mehe. Laskis tal oma elu kontrollida. Alandada. Hävitada. Kuidas nad nii erinevad on?
Ema pani toidukoti maha. „No tere. Mis sa siis täna teinud oled?”
Niklas nägi, kui valus emal on. Sellest sai ta aru juba esimesel päeval Rootsis – ema selg on tuksis. Aga ta käis tööl edasi, küll poole kohaga, aga ikkagi. Mis mõttega? Ema nägu ei säranud kunagi rõõmust. Kortsud kulmude vahel olid täna sügavad, aga need olid seal alati olnud. Paistis, nagu muretseks ema kogu aeg. Laskis nagu kulmud alla, tõmbas kokku, ja tema kõige silmatorkavamad kortsud süvenesid veel sentimeetri jagu.
Niklas mõõtis ema pilguga. Roosa kampsun – ema lemmikvärv. Jalas kitsad teksad. Kaelas kuldse südamega kett. Juuksed blondid, salgutatud. Niklas mõtles, kas ema käib ikka Sonja Östergreni juuksurisalongis. Some things just never change, nagu Collin tavaliselt ütles.
Tegelikult on ema maailma parim inimene. Liiga hea. See ei ole õiglane.
Marie. Tema ema.
Keda ta armastab.
Samas põlgab.
Selle sama pärast – headuse pärast.
Ema on liiga nõrk.
See ei ole õige.
Aga kõigest rääkida ei saa nad kunagi.
Niklas tõstis toidukoti kööki. Tuli elutuppa tagasi.
„Emps, ma kolin varsti minema. Ostan üürilepingu. Mustalt.”
Jälle kortsud. Nagu praod kõrbemaanteel.
„Aga Niklas, kas see ei ole ebaseaduslik?”
„Ei,