Nii tuleks toimida. Koht oli suurepärane. Keset suvilakooperatiivi. Ta igatses peaaegu tagasi.
Niklas jooksis edasi, järgmise künka poole. Nägi ikka sõjastseene. Teistsuguseid pilte. Veriseid inimesi. Põletushaavadega nägusid. Plahvatuses rebitud jäsemeid. Katkistes, poolsõjaväelistes mundrites mehi, kes kisavad araabia keeles. Nende juhte, püstolid käes ja embleemid õlgadel, kes lõugavad: „Imshi!” – edasi.
Roomavaid sõdureid. Haavatud inimesi. Suitsevaid laipu.
Igal pool.
Paanika.
Väändunud ilmeid. Lahtiseid haavu. Tühje silmi.
Shit.
Ta jooksis. Alla vee poole.
Oksad kaardusid jalgtee kohal nagu katus. Ta jooksis elamurajooni poole.
Tundis, kuidas väsimus võimust võtab. Vaatas kella. Ta oli jooksnud kakskümmend üks minutit. Jättis aja meelde. Tuleb tagasi minna. Hingamine jooksu rütmis. Kas ta jaksab veel kord aianduskooperatiivist mööda joosta?
Mõtles: kuidas ma end tegelikult tunnen? Ta teadis, et DynCorpis oldud aeg on jätnud oma jälje. Leidub küllalt lugusid tüüpidest, kes kodumaa rahulikku elu välja ei kannata.
Kõige rohkem kakssada meetrit välisukseni. Ta aeglustas tempot. Viimase otsa läks käies. Laskis veresuhkrul tasakaalustuda. Hingamisel rahuneda. Ta armastas oma varustust. Hingav materjal – särk oli peaaegu kuiv.
Taevas kirgassinine. Taimede lehed kirgasrohelised.
Siis nägi ta seda. Elektrikapi peal.
Raisk.
Ta ei teadnud, et neid Rootsis ka on.
Seal kaugel oli neid massiliselt. Aga see polnud sama – siis olid tal jalas kuulikindlad püksid, sääred topitud kõrgetesse tugevatesse sõjaväesaabastesse. Ja tal oli relv – kui nad liiga ligidale tulid, siis ta ei halastanud. Laskis nende väikesed ajud välja. Siis võis neid veel kuidagi kannatada.
Aga praegu.
Rott jõllitas.
Niklas seisis paigal.
Polnud saapaid – ainult Mizuno madalad tossud.
Polnud saabastesse topitud kuulikindlaid pükse – ainult šortsid.
Polnud püstolit.
Rott ei liikunud. Suur nagu kass, mõtles Niklas.
Paanika hiilis ligi.
Ukse taga liigutas end keegi.
Rott reageeris. Hüppas kapi pealt alla.
Kadus maja seina äärt pidi.
Niklas avas ukse ja läks sisse. Sees viskas üks neiu parasjagu prügikotte šahti. Võib-olla kakskümmend viis, pikad tumedad juuksed, süsimustad kulmud, pruunid silmad. Armas. Võib-olla on ta haij, nagu Ameerika sõdurid seal kaugel tsiviilisikuid nimetasid.
Niklas hakkas trepist üles minema. Higine. Aga tundus, et see polnud jooksmisest. Pigem rotišokist.
Neiu tuli tema järel. Niklas õngitses taskust võtmeid.
Neiu peatus oma ukse juures, samal korrusel. Heitis tema poole pilgu. Avas ukse.
Jalas trikotaažpüksid ja sandaalid, seljas suur dressipluus.
Siis Niklas taipas – neiu on ju tema naaber. Ta peaks tervitama, ehkki ta ei tea, kauaks ta siia jääb.
„Tere, ma peaksin end ehk tutvustama,” sõnas ta.
Ise veel midagi taipamata, kuulis ta oma häält ütlemas: „Salam aleykum. Keifa halek?”
Neiu näole ilmus hoopis teine ilme – lai, üllatunud naeratus. Samal ajal: ta vaatas maha. Niklas tundis seda käitumisviisi. Seal kaugel ei vaadanud naine mehele kunagi silma, erandiks olid vaid hoorad.
„Kas sa oskad araabia keelt?”
„Jah, natuke. Naabriga saan igatahes kõneldud.”
Nad naersid.
„Meeldiv tutvuda. Minu nimi on Jamila, me ju näeme veel, näiteks pesuköögis.”
Niklas ütles oma nime.
Jamila hakkas ust sulgema. Ütles: „Nägemiseni.” Siis kadus oma korterisse.
Niklas jäi oma ukse taha seisma.
Kuidagi rõõmus. Äsja kohatud rotist hoolimata.
Neli tundi hiljem köögis: Niklas ja ema. Niklas jõi kokakoolat. Emal oli olnud kaasas pudel veini. Laual: kott mandlipräänikuid, ka ema toodud. Ema teadis: Niklas armastab neid, suulakke kleepuva küpsise kuiva magusat maitset. Meeste präänikud, ütles ema ikka. Niklas naeris.
Korter oli kasinalt sisustatud. Köögis seisis kulunud puulaud. Täis kuumade tasside jäetud rõngaid. Neli äärmiselt ebamugavat tooli. Niklas oli ema tooli seljatoele pehmenduseks T-särgi riputanud.
„Räägi nüüd. Mis siis tegelikult juhtus?”
Nagu oleks ta nupule vajutanud. Ema nõjatus üle laua ettepoole, nagu tahaks, et Niklas paremini kuuleks. See lihtsalt voolas emast välja. Seosetult ja tundeküllaselt. Laialivalguvalt ja hirmunult.
Ema rääkis, kuidas üks naaber ta äratas. Naaber ütles, et keldris on midagi juhtunud. Siis ilmus välja politsei. Teavitas kõiki. „Ärge muretsege.” Nad esitasid imelikke küsimusi. Naabrid seisid väljas tänaval. Rääkisid omavahel vaiksel, hirmunud häälel. Politsei pani ümbruse kinni. Tänaval sireenid. Relvastatud politseinikud. Pildistasid trepikoda, keldrit, hoovi. Palusid näha ema isikut tõendavat dokumenti. Palusid kirjutada telefoninumbri. Hiljem nägid majaelanikud, kuidas keldrist lükati välja peidetud laibaga kanderaam.
Sõnade vahel rüüpas ema veini. Pea kõlkus klaasi kohal. Ema halb kehahoiak paistis välja isegi siis, kui ta istus.
Ja täna kutsuti ta ütlusi andma. Nad esitasid küsimusi. Kas tal on aimu, kes too tundmatu võis olla? Miks lebas mõrvatud mees tema majas? Kas ta on midagi kuulnud või näinud? Kas mõni naaber on viimasel ajal imelikult käitunud?
„Kas see oli ebameeldiv?”
„Väga. Mõtle ise. Politsei kuulab sind üle, nagu sa oleksid mõrvaga seotud. Nad küsisid kogu aeg uuesti, kas ma tean, kes see mees võib olla. Miks ma seda teadma peaksin?”
„Nii et nad ei tea, kes see on?”
„Mul pole õrna aimugi, aga ega vist ei tea. Siis nad ju poleks nii palju küsinud. See on nii hirmus. Kuidas nad sellist asja ei tea? Politseist pole praegusel ajal mingit kasu.”
„Nägid sa seda laipa?”
„Jah. Või ei, ikka ei näinud. Ma nägin midagi, mis oli nagu näo moodi, aga nad olid selle nii kinni katnud. Ma ei tea. Ma arvan, et see oli meesterahvas.”
„Ema, ma tahaksin sinult ühte asja paluda. Võib-olla kõlab natuke imelikult, aga ma tahan tõesti, et sa selle peale mõtleksid. Tead, minu tausta pärast oleks kõige parem, kui…”
Ta peatus. Kallas veel kokakoolat. Jook mulksus purgist välja.
„Ma ei taha, et sa politseile minust räägid. Ära ütle, et ma kodus olen. Ära ütle, et ma sinu juures elasin. Võid sa mulle seda lubada?” Niklas tõstis pilgu.
Ema oli vait. Vaatas Niklast.
Nad võtsid ühed kohvid – Thomas ja Ljunggren, nagu tavaliselt. Kuigi kell oli alles kaks, oli Ljunggrenil sel päeval käsil juba kaheksas tops. Thomas mõtles: kas Ljunggreni magu on terasest?
Kohvik: taksojuhtide lemmikkoht Liljeholmenil. Nurgas telekas, mis näitas häälekalt Itaalia liiga jalgpallimatši. Ebamugavad metalltoolid ja ruudulise kattega lauad. Laudadel vedelesid Expresseni ja Aftonbladeti numbrid ning Clas Ohlssoni kataloogid. Õige koht politseinike puhkepausiks – nad ootasid mõnda korralikku väljakutset.
Ljunggreni