Miks mu noor pere lasteraamatuid ei tarbi – sai neile eesti keelt ette loet ja nüüd suurem poiss veerib juba ise kokku. Kodune keel ikka maakeel!
Kuule, kas see isa Tadeus77 sai Su luulekogu? Ta sai minult mana (ta sugulane töötab raamatukogus, tuli juhuslikult välja paari aasta eest) ja tahab veel eesti keelt lugeda. Saadan talle midagi, olevat muhe vanamees. Mina talle küll ise ei kirjuta, kuid ta hõimlane. Plaan täidet 200 % ja lõpp.
Tervisi,
Hellar
Tere Jaan!
Olin kümmekond päeva Torontos, kust tõin kaasa ka värske mana numbri, millest lisan siia katkendid – Ivaski essee, toim. kommentaarid ja Reetsi aforisme. Viimastest mõned on päris vaimukad. Andresele saadan intervjuu Kalju Lepikuga, samast numbrist.
Torontos panin posti ka terve numbri Sulle. Kas see aga pärale jõuab on muidugi väga kahtlane.
Sinult oli vahepeal siia saabunud kaks pakki raamatutega, peamiselt igat sorti pudi-padi. Viimast ma ei mõtle mitte kvalitatiivselt vaid faktuaalselt, sest ka need väikesed turismibrošüürid Eestist olid huvitavad vaadata ja lugeda. Kohe tahaks ise vaatama sõita!
Kõige rohkem rõõmu tundsin vast Sartre’i autobiograafiast, mille lugemine praegu pooleli. Paistab olevat hea tõlge78. Mis raamatusse endasse puutub, siis mul on tunne, et Sartre ohverdab tõepärasust ilusale jutule. Kogu see tema esivanemate brutaalselt naturalistlik esitamine tundub nagu poosina ja ületehtuna, samuti nagu alatasane rõhutamine, et ei tema ei saanud lapsena mingeid komplekse. Miks ta seda nii toonitab siis? Paistab, et just sai. Ja kas 4–6 aastane laps nii täpselt mäletab mis juhtus, see on kas fenomenaalne või puhas jama. Kuid huvitav on see raamat siiski.
Hikmeti värsside tõlkeid olin ju kodumaa ajakirjandusest ennegi lugend79. Nüüd aga võtab veelgi sügavamalt imestus maad – kuule, kas terve see uus eesti luule koolkond Krossiga alates ja sinuga lõpetades pole tugeva Hikmeti mõju all? Vasta selle koha pealt! Osalt võib see olla kokkusattumus, kuid kohati loe nagu uut eesti luulet. Või on see tõlkijate “süü”, ehk nad on enda maneeri juurde pannud, siis on asi muidugi arusaadavam.
Mõned raamatud, nagu teine kassett (kuhu jääb neljas?) ja Denissovitš80 olid mul juba enne, kuid nagu olen varemgi ütelnud, sest pole midagi, saan need siin noorema põlve eestlastest kirjandushuvilistele edasi anda ja see on hea.
Loodan nüüd Sulle kah raamatupaki teele panna, nüüd veidi aega hingetõmbamiseks on.
Loodetavasti said kätte mu kaks jaanuaris kiirelt teineteise järel saadet õhupostkirja ja kolmanda kirja, mis sisaldas materjale ja läks oma paksuse tõttu hariliku postiga. Jään siis nende kolme osas Su vastust ootama.
Seniks jällekirjutamiseni,
Hellar
Tere Hellar!
Kiri 21. veebruarist käes. Vahepealsetest kaks õhupostikirja ka, paksemat tavalist ei ole ega saa vist olemagi… Arvatakse, et tavalistel kirjadel olla omadus kergemini kaotsi minna. Mana jupis oli küll Ivaski lugu kõige kenam. Ainult et mul on tõsiseid vastuväiteid või vastuemotsioone mõnedele tema lähenemistele. Ei meeldi see jutt provintsist.81 Provints oleme ja olime juba ammu, aga mitte seepärast, et välismaist liiga inertselt jälgisime. Provints on eneseusalduse ja oma näo kaotamine ja selle ersatsi import võõrsilt. Kui oma nägu alles, pole oluline, kas Euroopaga ühel lainel oled. Setu laulud pole veel provints, iiri lood ka mitte. Ning ega sellised jutudki ei ole nagu Reedik Soari Esimesilt päevilt (väga ilus lugu), Raisa Kõvamees või meie Juhan Peegel, mis mu arust üks kenamaid raamatuid eesti keeles. Iirlastelgi on selliseid autobiograafilisi kirjanikke (Maurice O’Sullivan Twenty years a-growing).82 Teisalt jälle on muidugi abi sürrealismist kui avastusest, mis luule vahepealsest kitsikusest jälle loomupärastele avarustele päästab. Sürrealism kirjandusvoolu ja rühmitusena – mis meile sest enam! Kui võõrsilt õppida, siis õppida võõrapärasustest vabanema ja tabudest üle olema. Aga seda saab ka võõrsil õppimata. Liiv oli Liiv seal, kus kõige vabam õpitust. Masing jälle on masendav erudiit ja seeläbi enda ehk leidnud (Ei ole muide üldse õige teda usuteadlaseks nimetades kirjandusharidusega muudele arbujatele vastandada – Masingu kirjandusetundmine on laitmatu Rapanuist Sumerini ja Ezra Poundist Mordva eeposteni. On tõlkinud asteegi luulet, polüneesia laule (algkeeltest) ja Louise Labé sonetid. Ja uskumata palju muud.)
Ivar Ivask New Yorgis 1971. aastal. EKLA fotokogu.
Nojah, ei meeldi mulle see väärtustamine moodsuse ja kaasaegsuse alusel. Need on pseudokriteeriumid. Võivad õiged olla, aga ei pea olema. On paremaid kriteeriume luule hindamiseks kui kulunud moodsus, originaalsus, kaasaegsus jms. Aeg oma voolus toob maailma uusi asju ja luuletaja saab neid kasutama hakata. Aga: peab ta siis seda tingimata tegema? Uutel asjadel on muidugi oma võlu (Mats Traadile võib kuuluda auhinnaline koht kollase härjasilma eest sinisel maeimäletamillel võistluses teemal “Parima ja haruldasema metafoori eest päikese & taeva kohta”). Aga inimene pole nii armetu olevus, et uue pärast peaks samavõrra van aunustama ja iganenuna ära viskama kui uut peale tuleb. Ameerika avastati aga Euroopa jäi ka. Jama kõik see uus ja vana kirjandus! Vana on ainult kitsam, aga kuulub tervenisti uuesse. Mälus ruumi küllalt ja sitta moest. See rohkem kirjastajate ja reklaamitegijate mure, mis kaasaegne ja mis moodne. On moelehtedeski luulenurki (USA magazinides olen leidnud) ja moodsa luule koht on seal. Rahvalauludest on sürrealismi leitud ammu ja neegrite lauludest sümbolismi. Kasutagem siis kaasaegsuse väärtustavat mõistet ajatult, aga milleks seda mõisteväänutamist vaja, on olemas mõiste hea luule. Ja aitab küll.
Mats Traat on arvustajaid petnud ennegi. Pole ta kandiline maamees jms., pole ka majakovskilik käredate sõnade lingutaja ja maailmade vurritaja. Hell ja haige inimene on, kellele ta vaene ja kurb kodu kõige omasemaks jäänud. Tüdruku laps, popsitares kasvanud, sealt välja traktoristiks, siis luuleõpipoisiks Moskva imeasutusse astunud, nüüd luuletajana ikka endast välja rabelev – , kes end ikka mingile teisele pulgale püüab tõsta. Aga see pole ta päris nägu ja säärasest näivusest ei saa ka tõsist luulet sündida. Tõsine luule välgatab maal vihma ajal, kui välk kirjutaja tungalteraks söestab ja lugeja tunneb elavat puudutust maa alt: vihmapiisad juure-narmais. Pimeda kaevumeistri vari langeb teele ja kõik võib näida uuena. Aga muu on poos, võõrsilt imporditud käredad ja säredad kujundid, kaasaegsus metafoorikas