Hellar Grabbi koos Vahur Linnuste ja Imre Lipinguga (vasakul) 1969. aastal Washingtonis. Hellar Grabbi arhiiv.
Kuigi selleks on pagulasolud kaasa aidand, on see vist alati nõnda olnud, nii tsaariajal, vabariigi ajal ja nõukogude ajal praegu kah. Muidugi pole see ka eestilik fenomeen, vaid üldkirjandusinimlik. Poliitikud olevat need kõige suuremad intrigandid ja jalatahapanijad või omameeste üleskiitjad, kuid kirjanikud löövad poliitikutele selles vist küll silmad ette. Küllap on ka erandeid, kus neid pole, aga eks see nii ole. Või on sul teine mulje asjast jäänud?
Nüüd läksin teemast kõrvale. Tagasi tulles: Ivaski artikkel, mida eelmises kirjas mainisin, oli oluline mitte just sellepärast, et ta Orase arvamustega mõõga ristas, kuid selles, et ta Talviku ning Alveri maailmakirjanduse perspektiivi asetas ja selles neid epigoonideks nimetas. Seda arvamust on suusõnaliselt varemini esitand Laaban. Arbujatest tõstab Ivask esile Masingut ja noort Kangrot. Muide, kui ma ise seda eesti kirjandust lugend olen, siis juba aastate eest leidsin, et kui välismaakirjanduse kõrvalt ja juurest seda vaadata, siis Talvik ei paku midagi erilist (ta on küll suur eesti luuletaja, kuid maailmakirjanduseperspektiivist järelkaja vene sümbolistidele, saksa ekspressionistidele ja prantsuse dekadentidele), sellevastu Masing aga on teinud originaalsemaid sulameid. Samuti nagu Ristikivi kahvatuks jääb, aga selline obskurantne mees kui Oks “sest oled südaöö, oh Jumal, sametmust” keskelt vulkaanina pursatab54.
Nüüd kommentaare-vastuseid su septembrikirjale. Need ETC raamatukesed – mina neid polnd viitsind kaanest kaaneni läbi lugeda ise. Rappoporti artiklit tuhmilt mäletan, kuid saan aru, kuhu sihid. Küll selles on pugemist, kuid osalt sellises läänepoolses hoiakus on ka kogemustest tulnud praktilist-pragmaatilist asjadeajamiseviisi, sest kui selliselt-totralt asju ei ajaks, ei kirjutaks, siis katkeksid kultuurikontaktid idaga hoopis, või vähemalt arvatakse, et siis katkeks. Eks sellesamase pugemise pärast või pragmaatika pärast, anti tohletand Šolohhovile püssirohukuninga (või oli see nüüd dünamiit?) preemia. Kui oleks tahetud järjekindlalt praktilineosav olla, siis oleks pidand paar aastat tagasi preemia andma korraga, võrdsetes osades, Pasternakile ja Šolohhovile. Ja vaadata, kuidas ida selle dilemma oleks lahendand!?55
Skulptor Männikuga pole isiklikult kokkupuutund, küll tean temast ja mitmed mu tuttavad on teda Pariisis külastand. Ta vabaabielus mehega, Vahur Linnuste (publitsist, ühiskonnateadlane, kah kirjanduskriitik) olen aastaid olnd kirjavahetuses. Laaban sõitis üle lombi sellepärast, et me talle siin kõik raha tagasime, mis sellega oli ühenduses. Tema elab peost suhu kui linnuke oksal, ilma töökohata, vabakutselisena. Kui kodumaalt teda ka selliselt kutsutakse ja sinna külge ei riputata propagandalisi tingimusi, siis arvan, et ta võtab tõsise kaalumise alla sellise ettepaneku.
Küsid, et võrdleksin Alsopit ja Lippmanni ja kumba ma tänapäeval toetaksin. Raske vastata. Mõnikord on meeldind ühe kirjutus, teinekord teise. Pidevalt ma ei loe neid kumbagi, pole sellise jama peale nii palju aega raisata. Maailmasündmuste kohta kommentaarid tekivad enda peas, miks peaks selleks poliitilisi kommentaatoreid lugema? Oluline on neid vahest jälgida selletõttu, et nad on mõjuvõimsad ajakirjanikud, kes vahest ka selletõttu teevad poliitikat ja mitte ainult poliitika tegemisest ei kirjuta. Mis siis on nende vahe? Põhiliselt Alsop on Vabariikliku partei mees, kuigi 1960 tugevalt toetas Kennedyt, väga tugevalt, Nixoni vastu. Lippmann on põhiliselt Demokraatliku partei mees, selle liberaalse tiiva mees. Mõlemad on liberaalid, Lippman suurem liberaal kui Alsop. Mõlemad on ameerika imperialistid (ära kohku sellest sõnast, ma ei tarvita seda traditsionaalses tähenduses nii ida- kui lääne keelepruugi osas), kelledele eelkõige loeb USA heaolu. Kuidas USA egoistlikku poliitikat ajada, selles lähevad nad sageli muidugi lahku oma arvamustes. Näiteks Vietnami küsimuses (ei, seal ma veel sõdimas pole ega ei lähe ka, kuid mitmed eestlased on, kaks mu tuttavat ca 33 aastast meest kapteni aukraadis). Alsop nõuab-pooldab kõva käe poliitikat, kuna Lippman pooldab sealt rahuläbirääkimiste kaudu väljatõmbumist. Kuid Dominikaani interventsioonis mõlemad toetasid Johnsoni, Lippmani juures tuli see teatava üllatusena, kuid mitte liiga suure, sest tema unistuseks näib olevat maailma jagamine Vene ja Ameerika vahel, ühesõnaga üks kallistamine, poliitiline armu-orgasm nende kahe suurriigi vahel, kusjuures mõlema mõjupiirkonnad jäägu teise poolt puutumatuks. Väikerahvaste vabadus, olgu see Dominikaanis, Vietnamis, või Ida-Euroopas, see temale seejuures ei loe. Kumba ma siis tänapäeval toetan – anna andeks, kuid veidi rumal küsimus. Vastusena: toetan mõnikord nii ühe kui teise üksikuid kirjutusi, seisukohti, põhiliselt aga võivad mõlemad kuradile käia.
Küsid ka midagi neegrite olukorra kohta, kuid lisad, et ei tea just mida küsida. Andresele vist kunagi sellest veidi kirjutasin. Loe selles osas Baldwini raamatut, romaani, mille talle saatsin56. See näitab ka midagi. See on siin väga kompleksne probleem, mille lahendamist pole niipea ette näha. Enne läheb veel hullemaks, kui paremaks minema hakkab. Los Angelese taolised rahutused tõenäoliselt leiavad aset veel mitmes linnas, kuid see on kahe teraga mõõk – selliselt hirmutavad nad valged liberaalid ära. Suur osa neegritest on klassiline lumpenproletariaat (muidugi mitte nende endi süü tõttu, nagu see polnud ka Euroopa lumpenproletariaadi süü, et nad selliselt eksisteerima pidid), kes kui märatsema hakkab, esiteks viinapoed tühjaks riisub ja litsimajad põlema paneb, siis poed tühjaks röövib ja juhuslikke jalgujääjaid vaese omaks taob. On ka muidugi rohkelt korralikke demonstratsioone, siin Washingtonis näiteks paari aasta eest marssis neid sadatuhat ja ei olnud ühtegi intsidenti, suurepärane endadistsipliin. Kuid kui korralikud demonstratsioonid ei aita, siis hakkab märatsema ebastabiilne element. Põhjust märatsemiseks ju on küllalt. Mina olen neegritega koos kraavi kaevand, ehitustööd teinud, nende kõrtsides joonud, juttu vestnud. Pole keegi mulle naha peale andnud, üks koguni pakkus oma palitu, kui kõrtsist välja tulles lumesadu oli – ütles, et too homme tagasi. Seda kõike peab ise nägema, ja mitte nägema, vaid seda peab elama. Huvitav on muide see, et suurem osa väliseestlasi ameerikas on suured neegritevihkajad, umbes nii kuidas vaeseid juute poolas ja venemaal vanasti ei sallitud. Kuid sel on ka üks positiivne alus: eestlane tegi rasket tööd, sai puruvaesest sisserändajast kümne aastaga heale järjele. Neeger on looduslapse moodi peost-suhu elaja, keda riik söötma peab (sageli). Ime siis, et tõsine eesti mees vaatab, et see ikka pole õige inimene. Kuid just: inimesed oleme kõik.
Parimate tervitustega,
Hellar
Tere!
Pilt Tallinnast tema tüüpilises talvises õhustikus; vahel käin sellisel troostitul ajal seal ja jään muidugi grippi. Alati. Tulid 19. ja 25. nov. kirjad ja kaks mana juppi. Aitäh. Küsid, kas suve lõpul olen mana või Gr. luulekogu näinud. Ei ole. Praegu pole aega ja õiget tuju kirjutada. Päevad pimedad ja tööd palju. Küllap peagi mõne lohe kirjutan küll. Saatsin kuu-paari eest Sulle igaks juhuks eesti-inglise sõnastiku. Ei tea, kas said kätte? Nüüd panin veel üht-teist posti. Ei tea, mida saad raamatukogus, mida muidu lugeda ja mida endale tahaksid. Kas “Eesti Loodus” meeldib (kui pole juba tuttav)? Enari stiil meeldib. Ons tal nüüd mu omaga sarnasust? Aga mul tuli suur himu selle mehega ühendust saada. Ta ju Arizonas, kus palju indiaane ja ps. ise antropoloog, mis ala mind ja mu tuttavaid siin huvitanud. Kas saad seda korraldada?57 Jyri Korki olen lugend ja meeldib. Tore amet tal, peab ütlema. Manadest ja noortest kirjutan edaspidi. Neegreid vist saaks venelastega võrrelda…
Aga nüüd jääb vaid öelda, et häid pühi ja uut aastat, sest ma ei tea, millal jälle kirjutan.
Jaan