Saadan varsti raamatukesi. Anna andeks, kui kõike ei saa, mis huvitav, sest ülikoolilinn ostab raamatupoed käbekähku tühjaks kõigest heast.
Tervitab Jaan.
Tere Jaan!
Jah, kui kirjakirjutamise ots kord lahti läheb, siis pragiseb tõesti kui Lilienbachi paukudekogu. Alles panin lühida asja Sulle teele, kui päev peale seda kopsatas Su uus kiri postkasti. Hea, et said kätte kirjandust. Mõõt on täis saad ju lugeda Andreselt, olengi üllatand, et Sa seda talt pole veel saanud. Su kommentaarid mu arvustuse kohta sellest olid väga huvitavad. Näe – vahest on arvustusest kah kasu. Muidu küll ühinen passusega su eelmises kirjas, et olgu veel selle loomingulise kirjandusega kuidas on, kuid loomingulisest kirjandusest n.ö. ruudus kirjutamine arvustuste ja esseede näol on mõnest kohast nagu imelik. Mina olen olnud samal arvamusel ja kord Ivaskile kirjutasin, et see on ikka üks väga vääritu tegevus. Aga mis sa saatan teed, ise olen seda ruudus kirjutamist harrastanud ja kirjanduse lorale ise veel lora otsa ajanud. Ja kahjurõõmsalt nendin, et Su äsjasaabund kiri oli kah 90 % kirjandusest + sellega seotud asjadest. Kuid kirjutada – ja veel parem, juttu rääkida, kirjandusest ju võite veel (ma mõtlen erakirjades) kuid trükkida seda lora kuubis? – aga näe, seda on targemadki mehed teinud kui meie ja veel au ja hiilgust selle ilguse eest saanud.
Täna on lora jaoks aega vähe, kuid kuna lähemal ajal on seda veel vähem, siis vastan siinjuures su kahele viimasele kirjale, määrates pikkuseks ainult selle lehekülje. Nii et napilt ja hüplevalt. Miks kiidame Lahte? No võrdle teda Parve, Raua, praeguse Semperi, Kesamaa, Beekmani ja terve selle kompaniiga, siis on ju kohe selge, et Laht on selle kompanii ainukene uljas lipnik, kes luuletada oskab. Ja kurat, kuidas sa kompaniist ja kompaniile kirjutad, kui vähemalt ühtki lipnikku ei saa esile tõsta? Muidugi, nii oportunistlik see asi ei ole. Mina hindan Lahte tõesti kui osavat keelekäsitlejat ja satiirikut. Grünthal on tema luulest veel paremas arvamuses, nagu kohe päris vaimustuses. Kuipalju selles alateadlikult lootusega tegemist luulevihikuga Kodumaa ajalehe sappa pääseda on, kes kurat seda teab71. Saatsime kord Grünthaliga Washingtonist Lahele kaardi, tuli mulle kaart vastu, siis kirjutasin ühe kirja, palusin tal kui suhtlemistegelasel saata ajalehti, ajakirju, etc., kommenteerisin ausalt ta luulet, üteldes et väga tore kuid selle kunstmeisterlikkuse koha pealt nagu na napiens. Kahjuks Laht mulle ei vastand. Kuid pean teda heaks luuletajaks ikkagi – praeguses olukorras eriti. Ja ta arvustus Sinu kogu kohta oli ju ainukene asjatundlik arvustus mis seal üldse trükit (Edasit ma pole näind, ehk oli seal ka midagi).
Su kommentaarid mana noorte autorite kohta huvitavad. Kui kord ühel postkaardil mainisin, et Enaril nagu sinu kirjastiiliga sarnasust, siis mõtlesin just seda lora (küll leidsid hea sõna) – su kirjades esineb sageli sellelaadseid väljendeid kui tema proosatükis. Küsid, kes see savipotimeisterluuletaja Urve K. on? Lisan siin mana 3/64 avaldet ta 3 esimest trükit asja ja ühe enda kirjutuse, mille lõpus tema lühitutvustus mana lugejatele. See kirjutus näitab sulle veidi ka, missugune see “emigrantide elu” välja näeb. Kui nüüd Torontosse lähen, siis su lahke loaga teatan talle, et näe üks Jaan seal arvas, et su luule päris hea. Ta on sinu kogu ka minu käest saanud, kui neid topelt eelmisel aastal sain.
Ei teandki, et Mäega oled kirjavahetuses. Mina ei ole. Kuid nüüd sai pikalt juttu vesta ta kompaniikaaslasega Lepikuga. Kirjutasin sulle kahes kirjas, katsudes vastata, et mis siis see Tulimulla ja Mana vahe on. Nüüd Lepikuga vesteldes sai mulle endale ka selgemaks. Vaata: Ristikivi, Kangro, Lepik, Uibopuu, Mägi, etc. on see eesti pagulaskirjanduse establishment, kes teine-teise vastu väägade sõbralikud alati isekeskis ja omavahel ja avalikult. Kuna siis väljapool seda establishmenti on sellised hirmsad mehed kui mustkapten Laaban, verine norija Grünthal, noor ülbe Iliste, kummaline mees Ameerikast Grabbi ja kogu see mana manuliste puntshaft. Ja eespoolmainit ausad eesti mehed ei tea, mis selle Laabani ja Grünthali ja ehk veel mõne teisega peale hakata. Ja Oras on jäänd täitsa veere peale, kirjutas rohkem Manas, kuid oma üldvaadetelt nagu rohkem Tulimulla mees. Aspel on aga ajaga kaasas käinud ja näiteks ta kirjutus Laabani kohta kord Manas oli fantastiliselt huvitav72. Kui ajaga kaasas käimist mõtlen, siis ikka rohkem selle luuleajaga ja mitte niisama lihtlabaselt progressi mõttes, mida sa ju ei salli ega seedi. Ivask kah muidugi väljaspool seda establishmenti, ja toda ausad eesti mehed ka ei tea kuhu panna, vahest kiidavad taevani, vahest arvavad, et ei oska eesti keelt. Muide – su huvitav tähelepanek selle šhamanismuse ja soome-ugrilisuse koha pealt, et just need poolverelised, etc. Seda ju tead, et Ivaski isa oli lätti rännand lõunaeestlane, ema saksastund lätlane. Kuid kas sa tead, et Laabani ema oli kui mitte täis siis vähemalt kolmveerand-lätlane. Ja Grünthali ema on ju poolvenelane. Mina küll pole veel võõrast verd oma sugupuus leidnud, vast sellepärast saingi sellise järvamaa juurikaga kui Lepikuga päris head juttu rääkida. Näe veri kisub sinnapoole, aga vaim mul nagu rohkem Laabani ja Grünthali suguvõsast. No vast said nüüd lora kaudu veel veidi klaarimaks selle Mana-Tulimulla värgi.
Katsun su kirjavahetusse panna siis selle Aritsoona antropoloogiga ja su sõbra Martin Puhveliga – viimast on parim teha nii, et las saadab oma kirja minu aadressil Pühvlile ja ma läkitan edasi. See noorem Pühvel, Martin, nimelt veidi konservatiivne mees selle kodumaaga sidepidamise koha pealt ja ma ei taha ilma temalt küsimata ta aadressi sinna saata. Kuid: võib ju teha ka nii: las mees saadab talle kirja aadressil: McGill University, English Dept. Montreal, Canada ja prof. Martin Puhvel kõige ette. Ning kirjas pangu, et vaat, lugesin Manast teie artiklit ja nägin ka samast Manast, et olete inglise vana kirjanduse prof. selles ülikoolis ja proovin, kas kiri läheb kätte. See on ju täitsa legitiimne, viisakas ja oletatavalt võimalik tee – see ju kõik tema kohta mana 1–2/65 lk. 80 kirjas! Ta kaks aastat vanem vend Pühvel Jaan (muide – aadresse Pühvlite kohta võib ju saada ka lellepojalt Heinolt kodumaal!) on veidi vabameelsem selle koha pealt ja vist Aristega materjale vahetamas. On kõva käsi, peetakse üle ameerika kontinendi kõige paremaks noore põlvkonna keeleteadlaseks. Ta äsja võttis vastu koha Toronto Ülikooli lingvistika kateedri juhatajaks ja keeltetsentri ülesehitajaks. Eraldi ümbrikus saadan aeglasema postiga paar asja, mis ta kord mulle saatnud on ja millega mina ei tegele, sina aga küll. Lisan ka Los Angelesis asuva Univ. of Calif. keelteinstituudi ühe publikatsiooni, suvekursuse kava, millest näed, kuidas siin mandril keelteõpetamine käib. Selle instituudi juhataja on Jaan Puhvel, kust ta aga nüüd aasta pärast kolib Torontosse.
Looming 11/65, mille saatsid (sirvisin seda küll juba