Toda Ivaski “epohhiloovat” artiklit tahaksin väga näha… Mis noorest Kangrost öeldud, on vast õige. Mu jaoks on noort Kangrot veel Suviharjas vilksatamas, Pühapäevas veel päris palju, mingis mõttes küpseks on ta saanud Ammukaares sõja ajal avaldatud luuletustes. Päris noor Kangro on mu jaoks jällegi nagu hõre (Reheahjus näit.) Mis maailmakirjanduse perspektiivi puutub, siis on mul raske midagi otsustada; kui võõras keel oma ei ole, on oma ja võõra luule vahel liiga suur kuristik, et neid õieti võrrelda mõistaks. Vene oma loen ehk kõige ladusamalt ja see tundub seetõttu arbujatele näiteks eriti lähedane. Kes kõige enam sinnapoole kisub, ongi Alver, Talvik, Sang, Merilaas. Aga muidugi oli ju vaja, et ka see valge laik kustutataks: keegi pidi need eesti keeles võimalikud luuletused ära luuletama. Ja on muidugi keele arenematuse jms. viga, et meie seda, mis maailmas toimus 1880–1914, pidime tegema 1930. alates. Ainult et nüüd on muidugi arbumine läbi ja midagi muud peab tulema. Mis, ei tea mina. P. – E. R. on vist kõige andekam meist, aga uuele teele pole temagi veel läinud. Kas läheb? Seal on vast G. ja Lepik midagi omapärast, aga kuna ma uut välismaa luulet napilt tunnen, ei julge öelda. Jään arvamisele, et G. on kõige andekam. Lepik aga on ääretult võluv ja ta võib kõige populaarsemaks saada; meil noored teda ka kõige enam loevad ja pole arusaamise-vaeva. /U. Masing on muide vihane, et Lepikut tema järglaseks või edasiarendajaks peetakse./ Minu jaoks oli ilmutus Ristikivi Maa ja rahvas ja üheks lemmiklauluks jääb vist alati63. Kangro on murtud number… Septembri lõpuluuletus oli mu arust küll väga hea; kas see peaks tema viimane luuletus olema. Muide, mis Sa arvad A. Rannitist? Mulle saadeti kord ta saksakeelne valikkogu (Orase tõlgitud)64 ja olen mõnda ta luuletust mujalgi lugenud. Luuletajana ei meeldi, ratsutab muudkui kuulsuste seljas ja on kõrget vaimsust tuubil täis.Nüüd ma siis hakkan lõpetama. Saadan neil päevil ka mõne raamatu, mis vahepeal on kogunenud. Vaatan, et olen kirjandusest nii palju kokku kirjutanud, et see juba mu tahtmisele vastu käib. Ei tahaks kirjandusest üldse midagi kirjutada ega öelda, sest see on juba lora (s.o. kirjandus teises astmes) ja mao oma-saba-söömine. Kirjandus oli mulle peamine 14. eluaastast kuskile 18.–19-ni. Siis avastasin teoloogia, filosoofia, nüüd on mu suuremad avastused ja rõõmud seotud looduse, loodusteaduse ja matemaatiliste teadustega. Kui on tahtmine lõdvestuda, võtan mõne raamatu kaugetest maadest ja flooradest või akvaariumikalade kasvatamisest. Sealt saab ikka midagi ammutada, kaunis kirjandus aga on madal ja sinna kaelani sisse ei saa kuskil, veel vähem saab ujuda.
Kirjuta siis jälle ja saada midagi huvitavat.
Kuulmiseni-lugemiseni
Jaan
Tere Hellar!
On vist juba tekkinud traditsioon kirju automaadi lühivalangutena saata. Nii tuleb seekordki välja. Üleeile tuli mana 64 4–5, lehmatapja65 ja meri66. Eile sain ms. lugeda Su viimasest lapsukesest seda, mis seni lugemata. Tolle valangu, kogupaugu e. paukudekogu (nagu Lilienbach 1905. oma kihutusajakirja kord nimetas) mõju oli kaunis tugev. Heameelt tegi see ootamatu saadetis ja – suurim tänu tema eest!
Eelmises kirjas ajasin lorast ja kirjandusest lora. Sellest küljest eriti nauditav oli muidugi I. G. kirjapandu, ükskõik millest ta seal rääkis. Kahe luuletajaga sain nüüd tükk maad tuttavamaks – need on I. G. ja I. I.67 (nagu H. G-l ühes kohas kaheks Ivariks kokku tõmmatud). G. üllatab jällegi, Meri vähem kui nood tsitaadid ja kirjeldused H. G. arvustusest-analüüsist. Teatud trotüülikapsel plahvatab järjekindlalt ja meelitab mõndagi väärtust ümber hindama. I. I. jälle oli mulle hoopis napilt tuttav, “Kolmanda suve Soomes” järgi ainult, mis ju midagi erilist ei ole. Gr. arvustusest68 ja mõnest uuemast proovist aga avastad äkki hea ja mõnel põhjusel väga südamelähedase luuletaja. Ei tea, mis asi on see, et soomeugrilus neid eriti kummitab, kes vanemate poolt poolenisti vähemalt soomeugrilased ei ole. I. I. nimetab Liivi-laastus šamaane… Olen ise ka šamaanidest ja loodusrahvaste kultuurist sügavasti sisse võetud – sealt osalt ka need indiaanid. Keeleinimesena olen suur B. L. Whorfi austaja, kust mõnda teed pidi võib jõuda selleni, et nõuda eesti keelele ja meelele rohkem iseseisvust, rohkem julgust toetuda iseendale ja elada oma elu; kirjanduses tähendaks see, et elu ise jms. oleks üks poolus, emakeel (või isakeel) teine, neid ühendaks kujuteldav telg, mille ümber tiirleb eesti luuleilm. Mida Aavikule pahaks panengi, on, et ta vägisi tahtis eesti keelt prantsuse-inglise semantika liistule tõmmata. Mis ta sellega sai, oli et noist keelist tõlkimiseks on üks eri eesti keel olemas. Eesti luule aga ei pea selline olema, nagu ta toona Euroopas oli. Praegune meetrum ja meetrumi puudumine ei nõua nii palju uusi tüvisõnu, kui riimides sümbolistlik luule omal ajal, et mitte kimpu jääda. Nüüd on nagu näha üks Ivar riimiküsimuse nii lahendand, et ammutab paisuvast maailmast ikka uut, millest puudu ei tule ja teine liigub riimideta, kuigi teistmoodi rangeid radu. Riimiküsimus on ju küsimus ainult uusromantika vms. suletud sõõris. Aavik on ju palju head teinud (siinjuures aga on ülekohtuselt tema varju jäänud Ridala, kes võibolla rohkem sõnu ja vorme luule jaoks kodustas), aga tema teooria on küll vale. Veski oma maamehelikus tõsiduses ja pedantlikus süsteemikindluses on kaugelt suurem keeleteadlane ja näinud keelel olulisemaid funktsioone kui esteetiline. Ja mis see esteetiline üldse ongi. Avastan, ikka jälle, et mu jaoks on ta lahustunud milleski muus ja mitmes muus väärtuses, millele nime anda ei oska. Ega tahagi vist.
Hellar Grabbi ja Ilmar Laaban. Hellar Grabbi arhiiv.
Ma ei tea, millal luule sinna suletud ringi päriselt ja põhjalikult sattus, aga ehk on oma süü siin renessansiaja humanitaarlusel, mis Euroopa ruumis vist lõi mõiste nagu klassika. Sellesama mõistega oli isakese ajal meil sedamoodi, et mina näiteks koolipoisina pidasin endastmõistetavaks, et õige kirjandus on üksipäinis XIX saj. alguses tehtu – klassika, kõik muu saab olla ainult selle järelkaja ja ainult sellest nõrgem. Midagi sellisest suhtumisest võib vast nüüdki endast leida… Üldiselt aga ei pea enam XIX saj. algusest eriti lugu. Klassikaaustamine aga viib ikka luule kokkukuivamisele, eriti meie muutuvas maailmas. Renessansimehed ei tahtnud aru saada, et ajastu ja keel on uued ja meie ajal on tahteski raske seda uudsust haarata, isegi mõista. Nii siis luulegi jääb mineviku sümbolitega täidetud ja suhteliselt ahtaks ringiks. Kes olid esimesed selle ringi läbimurdjad? Vahest Whitman ja Rimbaud. Sellist aega aga pole veel olnud, kus keegi Dantena või Homerosena kõik oma ajastu kujutelmad ja sümbolid luuleliikumisse manaks. Kas seda saabki? Ajastu elab teaduste tähtkujus ja see inimene on olemata, kes need mingis sünteesis omandaks ja luulendaks. Kui aga teadus päris teaduslikkude suundumiste ja probleemidega kõrvale jätta ja toetuda ainult või peaasjalikult sellele, mis ühe aja inimestel veel ühine on: bioloogilised, argipäevaühiskondlikud, eshatoloogilised (pomm! sõda!), sentimentaalsed, teoloogilised dimensioonid, on luuleline süntees vahest võimalikki. Ja kui maakeeles seda kuskilt leida on, siis Grünthalil. Üldiselt oleksin vist valmis Su artiklile Manas – mõõt sai täis üle69 – mõlema käe ja jalaga alla kirjutama. Paraku pole selleks aga vaimuski õigust, sest mõõt s. t. on lugemata. Nende pudemete järgi aga, mis tean, olen samad seisukohad loomingu kohta üldse ekstrapoleerinud. Vaimustav avarus