Mis siis on Mana? Kõigeparemini saab seda väljendada ehk küsides: kes on siis Mana? Kõigepealt Grünthal, otse grafomaaniliselt vitaalne nii luules kui essees-kriitikas, tohutute teadmistega, mis kahjuks ta kirjutustes jäävad suure kiiruse tõttu pealispinnale, ülelibisevaks. Laaban – otse patoloogiliselt aher, temalt luuletust või kirjutust kätte saada on paari aasta projekt. Ta on suur internatsionalist, poliitiliselt punaseim punane, muidugi mitte konservatiivne komparteimees nagu teil seal, vaid ikka sinna õilsama anarhismuse poole. Seejuures on ta eesti keele taju ja eesti kirjanduse tundmine absoluutselt briljantsed. Ivask – suure koolitusega erudiitne literaat, sealjuures vitaalse vaimulähedase elutundega, kristlane, õigemini metakristlane (Tillichi mõttes) (Laaban on freudiaanlik ateist, Grünthal bioloogiline determinist). Iliste – väga terase ja varajase mõistusega mees, kes kahjuks nüüd rohkem angažeerit Aafrika asjadega (teeb Skandidaaviale rahukorpust) kui Managa, üldiselt sama joone mees kui Grünthal-Laaban (mitte muidugi nii punane kui L., vaid kodanlik sots). Kuna mina ise olen nüüd ka teist aastat tugevalt Mana juures rakkes, siis võiks mind viiendaks juurde panna. Kuuendana paneksin veel Paul Reetsi, kunstiajaloolane, aga ka kirjanduskriitik, suur metafüüsik (tuli meelde – tema kirjutas mulle, et sinu luulekogu talle väga meeldib ja palus sulle tervitused edasi saata!), suur joodik (aunimetusena, mitte derogatoorselt), suur eestlane. On ka teisi, vanematest Aspel, noorematest Vaskad, kõige uuematest Valgemäe ja palju teisi, kuid selle Mana ilme annavad ehk 6 eesmainitut. Nagu näed, on nende isikute omadustes-seisukohtades palju erinevusi. See aga just on hea! Aitab portreteerimisest, eks loe ise ajakirja, kui kätte saad.
Aeg lõpeb, paber lõpeb. Pole viimastel kuudel mahti saanud Sulle soovituid raamatuid otsida, katsun teha kui Lepiku asja kaelast ära saan (Kalju Lepikut ootan kolme päeva pärast Washingtoni). “Loomingu Raamatukogu” pidi mulle Saareste eest sinu järele enda asju saatma, pole tulnud midagi. Ootan! Tervita mu pinginaabrit Arvo Tikku. Katsu saata kõik huvitavamad raamatud, mis ilmuvad. Teata, kui need Mana poognad käes.
Tervitades
Hellar
Rein Silberberg, Paul Reets, Ilmar Mikiver, Endel Tulving, Vootele Vaska ja Ivar Grünthal 1964. aastal. Hellar Grabbi arhiiv.
Tere Jaan,
kuna täna on suuremaid ameerika rahvuspühasid (Thanksgiving Day), siis tööl pole ja on aega mõne kirja saatmiseks enne kui perega prae juurde asume – traditsioonilist kalkunit selleks päevaks meil pole, eelistan selle kuivale lihale eestilikult rasvast hane.
Kalju Lepik oli juba poolteist päeva siin, täna hommikul põrutasid Jyri Korgi (mu koolivend gümnaasiumist Saksamaal, kes praegu von Brauni jaoks satelliitide trajektoore välja arvestab ja päris kõrgel kohal ameerika ruumilennu asutuses Washingtoni lähedal, tuntud ka luuletajana) autoga Chicagosse, kus nii Lepik kui Kork esinevad nädalalõpul Kesk-Läänes elavate eesti noorte kokkutulekul-konverentsil-peol. Oleks ise hea meelega selle retke kaasa teinud, kuid pean puhkusepäevi varuma Torontos Mana trükkiandmise jaoks.
Alles saatsin sulle kirja, kirjutan uuesti kolme põhjusel. Esiteks – eelmist kirja saates ei tulnd suure kiiruga meeldegi üle lugeda su septembris saadet kirja. Nüüd selle juhuslikult näppu puutudes leidsin, et esitasid seal mitmeid küsimusi, kommentaare. Teiseks – suure kiiruga visatud eelmises kirjas jäid mõned vääritimõistmise võimalikud passused sisse, mida siin katsun sirgeks ajada. Kolmandaks – lisan jälle mõned leheküljed Manast.
Hakkaksin peale viimasest. Lisatud lehed sisaldavad peamiselt uute autorite proosat, luulet. Oleksin huvitatud su kommentaaridest nende osas – Lannus, Lehtmets, Martinson, E. Nõu51 (Helga Nõu, kellelt ilmus mõni aeg tagasi ka kodumaal tähelepanuäratanud romaan – vt. Paul Rummo veidi ilane kirjutus “Kodumaas”52, abikaasa), Saar (tema asju said aga juba varem ja kommenteerisid) ning eelmises kirjas saadet Enari ja Karuks. See Mana number tuligi suurelt osalt uute autorite number ja kuna juhtus nii, et nende töös on sees ka seksuaalelu, erootikat (Lannus, Lehtmets, Karuks, Saar, Martinson, Nõu!), alkoholipruukimist (Karuks, Lehtmets, Saar), žargooni (Enari, Lehtmets), siis tekitas kõik see siin välis-eesti elus suurt kisa-kära, uih-aihtamist, peavangutamist, etc. umbes nii kui Mati Undi ja Vetemaa proosa kodumaal. Ühesõnaga – Mana kuulutati pornograafiliseks, noorem põlvkond täitsa raiskuläinuks ja tegevtoimetaja (s.t. mina) ebadelikaatseks ning ebakompetentseks. Oma kommentaaridele neile nooremate autorite asjadele lisan (vt. ka tutvustusi sul juba käes olevalt lk. 80), et Lannuse ja Nõu proosa mind ei rahulda, kuid on siiski avaldamiskõlbulik, eriti kui esmakordselt trükit autoritega tegemist. Luule pole ju ka kesteab kui kõrgest klassist, kuid Karuksi ja Lehtmetsa (vast ka teiste juures) leidub toredaid kohti, värskeid, originaalseid. Sind ja teisi kodumaal huvitab ehk kõige rohkem see, et siin välismaal on siiski sel arvul nooremaid eestlasi, kes ilukirjandusega tegutsevad (ülalmainit 7 isiku sünniaastate vahe on 1927– 1937). Mis puutub seksuaalteema rohkusesse, siis see ei olnud meelega toimetuse poolt valitud rahva õrritamiseks, juhtusid just sellised käsikirjad sel ajal sisse tulema ja ei leidnud mingit põhjust miks sellepärast neid mitte avaldada.
Oma eelmisele kirjale, kus Su varasemate küsimuste peale seletasin, mis on Mana-Tulimulla vahe, etc., lisaksin järgmist: jutt veeres liiga palju Orase peale. Kuid tema on markantseim vanema põlve kirjanduskriitik, kuid tema pole mitte Tulimulla peajoone esindaja, kelleks on ikkagi esmajoones Kangro ja Arvo Mägi. Kangro tegevust nii Kirjanike Kooperatiivi raamatute väljaandmisel kui Tulimulla toimetamisel määrab, kahjuks – kuid osalt paratamatult, vajadus neid müüa. Sellest vastutulek keskmise lugejamaitsele, mis väliseestlaste hulgas just kõrge ei ole. Kuid ta ise on ka lootusetult takerdunud nagu ise oled tema viimastest luulekogudest näinud. Ka ta paljulubavalt alatud Tartu-teemaline romaaniseeria vesistus köide-köitelt