«Litteraria» sari. Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991. Sirje Olesk. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Sirje Olesk
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Языкознание
Год издания: 2014
isbn: 9789949544097
Скачать книгу
kutsuma hakkas. Saatsin eelmine kord õhukesel paberil mõne katke säärasest heietusest. Aga olen ka sihukesi teinud, kus sünkrofasotronid sees ja palju kurjustamist et näit. surma ja pööripäevade raamatus olete kirjas teie kõik ristiku-kuradid kaasakaagutajad positiivsed emised noored andekad aevastajad ja künakangelased jne. Nii et Kaplinski pole ka alati just tulvil rahu. St. ei olnud.

      Kõressaare juttu eelajaloost tahaks! Algus oli kena ja olen kunagi neist asjust huvitunud, nii et oleks meeldiv lugeda. Küsid Nazim Hikmeti mõju kohta. See on kindlasti olemas. Krossil ja Kaalepil vast kõigepealt. Mina jälle lugesin moodsatest meestest kõigepealt Eliotti ega teadnud tookord Hikmetis tmidagi. Hiljem püüdsin küll kirjutada selles stiilis mis Kross ja Kaalep ette teinud. Kuigi tagasi vaadates leian, et see mulle sugugi ei istu. Aga peale nende mõjude tuleb arvestada J. R. Becheri ja Brechti mõju, kes ka vabavärsimeestena meie eeskujudeks olnud ja keda samad mehed tõlkinud. Ja vähem küll Nerudat ja Aragoni. Jah, aga omajagu süüd on ka tõlkijatel, kes turaani vaimu eestvõitleja Kaalepi ja tema ustava õpilase Lii Seppeli isikutes on Hikmetis kindlasti rohkem eestikeelepärast leidnud ja sisse pannud kui seal ehk on.

      Niisiis, lisan ka mõned looduslüürika näidised nagu ikka. On võimalik et saab varsti midagi rohkemat avaldada.

      Kuidas selle Enari asjaga saab? Võiksin talle kirjutada ja sulle saata või küsid talt enne, kas ta on millestki säärasest huvitet. Või on tema osariigis Goldwasseri vaim liiga tugev! Martin P-le kirjutaja võtab esialgu hoogu.

      Oli ilus, kuigi raske elamus, lugesin Orwelli 1984. Pole paar aastat midagi ilukirjandusest lugenud, mis nii naela pea pihta oleks löönud.

      Ega ETC 1963 I ei ole saada? Seal Laotsest mingi lugu; ma loen seda onu praegu – seoses hiina keele õppimisega.

      Varsti on suvi, kuigi sel aastal kevad vastikult hilineb. Nädala eest oli tuisk ja lumetorm veel. Aga suvel lähen linnujahti – budhistlikul moel, teleobjektiiviga…

      jällekirjutamiseni

      Jaan

Jaan Kaplinski Hellar GrabbileTartu, 3. juuni 1966

      Tere Hellar!

      Üsna ammu tuli teine kiri, see kus indiaanlaste kohta oli. Suur tänu, mulle oli igatahes huvitav, sest neist asjust polnud õiget aimu, kuidas nad seal viimastel aegadel on. Üldmulje on siis, et mõni asi halvasti, mõni aga hästi. Raha sel ind. asjade bürool ju näib olevat küll… Oleks huvitav võrrelda mitmesuguste 500-tuhandeliste riikide eelarvetega nende oma. Muidu jälle tundsin suurt sugulustunnet nende indiaanidega, kes nurisevad, et metsa lähedal pole jms. Nii et tuleval rahvaloendusel ütlen, et olen indiaanlane…

      Jaan Kaplinski ema Nora Kaplinskiga. Hellar Grabbi arhiiv.

      Nüüd mõni sõna su palvetest. Kaalepit nägin. Küsisin. Tema jättis selge vastuse andmata, millest järeldan, et käsikirja ei saa. Tuleb vist oodata senikaua kui trükis ilmub. Minu teada on seni kõik oma meeste näidendid raamatukestena ka välja tulnud, seda küll mõnda aega pärast etendumist. Kas Liivese või mõne teise mehe omad ei paku huvi? Rannetit pakkuma ei hakka. Ma ise suhtun teatrisse umbes nii nagu kunagi ennemuiste katoliku kirik ja seetõttu neist asjust suuremat ei tea. Pole kolm aastat teatris käinud ega käigi vist enam.

      Noorusega pole piltidest rääkinud. Vahepeal polnud õiget tuju sääraste asjadega tegelda. Nüüd vast võtan ette ja kirjutan Siiale näiteks. Tark oleks vist ka, kui sa ka kirjutaksid aadressil mis ajakirjas kuskil kaanel antud ja vist kõige õigem kui Siiale. Kirjuta, et noored seal vahel esitavad õhtutel nende poiste värsse, on meeldivad ja et tahaks pilte näha. Minu arust pole see kõik küll eriti mõistlik ettevõte, targem oleks ehk kui keegi siin käiks suvel ja siin ise noortest kirjanikest pildid teeks…

      Luuletused olid muidugi ainult sulle tutvumiseks, kui kunagi sihuke võimalus võiks tulla, oleks küll ainult sellest huvitatud, et mõnele indiaanlasele too vastav luuletus kätte jõuaks, inglise keeles ilmselt. Võibolla Allah tahab, et ma tolle kauge rahvaga kord mingi ühenduse saan. Oleks jänkimaal, õpiks nende keeli, nagu seal moeks lingvistide seas. Siin aga selline ettevõte just eriti ära ei tasu.

      Kunstnik Malin94 tuli Rootsist, kuulsin, et tal olnud seal Grünthaliga juttu ms. siinkäimisest, kus G. uhkelt teatanud, et tema enne ei mõtlegi tulla, kui tema kogutud teosed vms. siin välja antud. Noh, minu arust on see seesama vana hea eesti jonn ja ei midagi muud. Eesti rahva anne end muistsete ja muidu imelike uhkete põhimõtete sees praadida. Aga ega mina muidugi kõike tea.

      Oled küsinud uut kassetti. Meie kirjastamistempo man ei maksa karta, et midagi niipea ilmub. Luulekogud katsun üldiselt saada ja saata, muust head valikut ja ülevaadet anda küll ei jõua. Kui mõni haltuura rohkem sisse toob, teen jälle suurema raamatuostmise ja jagan neid mitmele poole.

      Siin liiguvad kõlakad, et Alliksaare näidend95 tõlgitavat prantsuse keelde ja ilmutatavat Prantsusmaal. Üks variant räägib, et tõlgitavat Moskvas, teine, et Laaban tegevat seda seal. Kas selle jutu taga on midagi?!? Autor on üsna otsa jäänud ja kui üks Šveitsi rohi ei aita, pole teda sügisel enam. Ta luulekogu seisab ka kirjastuses, nii et mees vist ei näegi selle väljatulekut.

      Kas puutud kokku tolle sotsi Astiga, kelle kõrval Sa pidid punane mitteestlane olema? Siis võiksid teda tervitada tema sugulase Ida Raudsepa mehe96 lellepoja tütrepoja (s.t. Jaan Raudsepa, kes Tartus raamatukaupmees oli tütrepoja) poolt. Asjal on mõtet natuke seeläbi, et nimetatud isik on ka Päevakestel97 ühe suve veetnud neljaaastaselt ja sealt on temal päris hulka mälestusi, mis esimeste kilda võiks arvata. Niisiis on Päevakeste koht, mis nii kaugelt sugulaste sugulasi ehk vaimus ühendab. Sai nimelt loetud minu noorusmaalt98, mis üleüldiselt näis teisejärgu kirjameeste ja kirjaneitsite eneseavaldamiskohana. See on küll juba hoopis lori, aga mis kirjakirjutamine palju muud üldse?

      Kuna pole sult ammu kirja saanud, oletan, et teed jälle mana. Intervjuus arvasid, et paarteist aastat peate seal veel eesti keeles vastu. Mul on viimastel aegadel tulnud arvamine, et võibolla hakkab selle aja sees mana ilmuma siin või vähemalt siinsete ja sealsete nooremate inimeste koostööna. Armeenlastel on sääraseid asju. Muidugi on nende emigratsioon midagi sootu teist kui eesti oma. Kas on aga praegu mingit mõtet säilitada seda erinevat staatust üle muutuste ja põlvkondadegi. Eesti NSV 1941 pole ju seda mis Eesti NSV 1966, nagu tähistaksid Korzybski mehed. Radikaalselt võttes tähendaks see seda, et täielikult lõpetaksite pagulasena olemise ja tegutsemise. Saades väliseestlasteks. Eeskujuks siis muidugi armeenlased ja leedulased (nood küll vähem). Ja kaugemas plaanis Lääne-Saksa sotsid, kes idasakslastega dialoogi hakkasid pidama. Mana meestest võiksid ju mitmed hakata siin ühtteist avaldama, eks siis avaldaks mõned meist seal. Võiks ju näit. manas kirjutada marksismist keegi. Kasvõi Garaudy’ taolistest mõttearendustest, entfremdungist99 jms. Ja mõne sealse noore raamat võiks siin ilmuda. See oleks järgmine samm ja minu arust üsna reaalne. Initsiatiiv peaks tulema teilt. Näiteks nii, et keegi saadaks oma töid kirjastusele või näit. Loomingule. Paulson (ta olla surnud äsja, millesse ometi!?) on midagi säärast teinud – poliitiliste epigrammidega Sirbis ja Vasaras (vist brontosauruse nime all)100.Ja mõeldav võiks olla ka see, et kedagi siinseist kriitikutest-literaatidest paluksite anda ülevaade meie noorte (ega pea tingimata noorte) luulest või proosast. Et oleme huvitatud ja kuna informatsioon halb, pöördume Teie poole, lp. hr. sm. Kross (resp. Kuusberg, Laht, Semper, Hint jne.), et Teie meie jaoks kirjutaksite üx ülevaade. Usun (sel usul on alust), et siit reageeritakse esialgse üllatuse järgi positiivselt. Mis aga teevad Kanada ja USA vapsid või natsid (need, kelle trükisõnas Tallinna väljakuil kitsi karjatatakse ja meie teadlased, kes seal maal end täiendamas, julgeolekuohvitserid on)? Nende tümikatega, kelle käes vist mõnel pool juhtiv osa, võiks küll vist kole madin tulla. Kas aga noored inimesed, kes nüüd ju peaksid omal käel ja leival elama, ei saaks selle kupatusega selget lõppu teha? Mõeldes Willy Brandtile,


<p>94</p>

Ilmar Malin (1924–1994) oli Ain Kaalepi lähemaid sõpru, kellega puutusin tihedalt kokku. (JK)

<p>95</p>

„Nimetu saar“ (1966); kõlakad ei osutunud tõeks. (JK)

<p>96</p>

Peeter Raudsepp. (JK)

<p>97</p>

Karl Ast-Rumori lapsepõlvekodu Orava lähedal. Päevakestel oli kaks talu – Astide ja Raudseppade omad. (JK)

<p>98</p>

„Minu noorusmaa: koguteos 24 autorilt” oli ilmunud 1964. aastal Lundis.

<p>99</p>

Võõrandumine, tol ajal moodne mõiste.

<p>100</p>

Ivar Paulson (26.05.1922–6.03.1966) oli Tallinnas sündinud luuletaja, etnoloog ja usundiloolane, kes õppis Tartu ülikoolis, põgenes 1944 Saksamaale, jätkas õpinguid Hamburgi ülikoolis ja kaitses doktoritöö 1958. aastal Stokholmis. Paulsoni nekroloog on ilmunud Manas (1966, nr 1). Tema kirjutisi sõjajärgses Sirbis ja Vasaras ei ole õnnestunud tuvastada.