Tere!
Suvevaheaeg on lõplikult läbi ja otsustasin kirjavahetuse korda teha sellega seoses, et siis puhanuna ja võlgadest vabana uue innuga asuda tööd ja raha tegema.
Suurim tänu kahe raamatupaki eest, mille saamisest ma vist ei ole teatanud. Üks sisaldas Saarestet ja teine – džässiraamat; moodne helilooja; Salinger; 2 numbrit ETC38. Kena, et toda viimast näha sain. Jätab hea mulje, kuigi vahest teaduslikku tarkust veidi napilt annab. Aga teaduslikuna ta mõeldud polegi. Peaks kõige paremini sobima keskkoolilastele, arvan mina, enda sellele eale ja toonastele huvidele mõeldes. A. Rappoporti artiklist “Letter …” olen varemalt kuulnud aga – näinud loomulikult ei ole39. Kui ise teda lugesid ja sovjetoloogina (kes meie kirjanduses asjatundja) hindasid, siis ehk huvitab minu mulje. See on, et nende härrade ees ei maksaks nii pugeda. Nad teavad, mis nad teevad ja ettekirjutatud häätahtlikkus nende vaimu parandanud ei ole. Küüraka ravib haud ja lollused unustus, mis nagunii kiire tulema. Meie teadlaste seas on Carnap ja Co. kõrges hinnas; kui leidub mõni Msh., siis n. – ö. brontosaurusena…40 Mets on terve, aga rähn taob ikka meelsamini kõdund puid. Ja need kasvatuse humanitaarsed aspektid ja ühised ponnistused (mäletad neid lõike?) on ka hea onu mesine jutt. Nii et kahvatuks jäi…
Muusikaraamatuid saab vist Kuldar Sink lugema. Mina sirvin niisama siit-sealt. Kõige kurvem, et enamikku muusikat, millest seal juttu, on mulle võõram kui Kuu tagumine pool. Jänkimeestest ja neegripoistest olen Andres Ehini venna pool veidi kuulnud. Ja teistel entusiastidel on ka plaate.
Ah! Andres tuli oma meeter neljakümnese Kati = Jekaterinaga vopsti minu pere suvituskohta Valgemetsal ja nii saime tema (& temakese) ära nähtud. A. on veel veidramaks läinud kui oli. Ta naine, kes on komi (≈ sürjani) tüdruk polaarpiiri tagant, on meie jaoks ka üx kummaline olevus. Ei söö midagi, mis ette annad, lausa häda on. Kujutan neid kahte metslast Ehinite Tallinna-korteris, kus valitseb kord ja peened kombed inglise-saksa kõrvalmaiguga! Oleks Sina näeks, mis inimesed on Su kirjavahetajad ja kus ning kuidas nad elavad ja teistega suhtlevad. Ma ise ka imelik, aga A. E. kõrval kahvatub muu. Oleks mul fotoaparaat, siis saadaks mõne imelise ülesvõtte, aga senini ei ole, nii et oma üheksakuisest järeltulevast põlvest puudub ka senini pilt. Viivi Luik oma mehega on tegelikult ka veel üsna iseäralikud isikud – midagi biitnikute taolist. Magavad vahel raamatukogus salaja, siis kallites hotellides, siis tuttavate pool, siis maal vanemate juures… Kurb ainult, et teevad veidi liialt haltuurat.
Andres Ehin koos oma esimese abikaasa Jekaterinaga. Hellar Grabbi arhiiv.
Tartus käis skulptor Maire-Mairé Männik41, kellega koos ka kohvilauas istusin, aga paraku olid jaol ka pool tosinat vanemat daami, keda huvitas nimelt see, mis mind ei huvitanud ja pea ainuke, mis selle kena daamiga rääkida sain, oli et kas Barcelonas kõneldakse hispaania või kataloonia keelt… Laaban on tema mingile kataloogile sõnad peale kirjutanud, nii et ehk olete tuttavad. Ms. – Miks sõidab Laaban üle lombi ja üle lahe ei sõida?
Ma ise tõlgin – hispaaniat, õigemini venetsueelat; hispaania-Lorca “Verine pulm” on tõlgitud42. Kui aega saan, loen matemaatikat ja filosoofiat. Selja taga riiulil on “Akadeemia” – peaaegu kõik numbrid; sain kogemata kunagi osta. Oleks selline ajakiri, kirjutaks igasugu juttu kokku maast ja ilmast, iirlastest ja indiaanlastest ja dzenist ja loogikast. Aga ei ole ja nii kirjutan vahel jälle mõne luuletuse.
Kas Sa võrdleksid Alsopit ja W. Lippmanni ja kui ja, kumba toetaksid tänapäeval?
Küsiks veel neegritest midagi, aga kuidas sa küsid ja mida just. Mõtlen, et teil seal D.C. – s ja N.Y.s jm. on ehk neeger umbes seda, mis juut Euroopas mõnel pool – Ida-Euroopas vahest oli hullem. See Los A. lugu võib neid edasi aidata, nagu analoogilised asjad meil kord aitasid. Aga elame-näeme ja ehk jõuad siiapoole lompigi veel. Ära ainult Vietnami enne satu!
Tervitab J. K.
assalāmu ǎlaika!43
Ruttan teatama, et “Mana” kaaned tulid täna. Sisu tuli natuke aega tagasi. Suurim tänu! On üldse meeldiv, et kirjutasid, ma mõtlin joba, et nüüd kaitseb kuskil Da Nangi kandis võpsikus oma kodumaa vabadust ja suveräänsust… Jään siis pikemat kirja ootama ja vastan siis ka ise samaga.
Mis isa Taddeusesse puutub, siis tema ristis mu 20 aasta eest, mida hästi mäletan. Nüüd on meie tutvus küll otsa lõppenud, kuna vahepeal ajad seda ei soodustanud. Olen küll vahel ta jutlust kuulanud…
In nomine Patris et Filii et Spiritus Sancti44
tervitab
J. K.
Tere Jaan, tänu kaardi eest. Kaaned rändasid küll väga kaua, kuid tagantjärgi mõtlesin, kas neid vaja saata oligi. Kes seda enne kuulnud on, et kaasi saadetakse. Igal lollil oma lõbu.
Su viimase kaardi ja ka kirjade toon sõnastuse osas muide tuletab veidi meelde ühte proosatükki nende kaante vahel.45 Lisan selle siin, samuti Aspeli essee prantsuse luule kohta.46 Muud jääb ka nende poognate peale. Andresele kirjutasin, soovisin õnne naisevõtu puhul ja saatsin mu arvustuse Grünthali luulest, mis ka selles Manas oli.
Oma eelmise pikema kirja lõpus vist mainisin, et ei jõudnud vastata su küsimustele Managa seoses. Kuna olen nüüd üle pealae selle supi sees – see ajakiri toodi siia mandrile üle ja suurem osa asjaajamist ja kõik vastutus minu kaelas (nr. 3/65 juba trükis Torontos, teen väikse hüppe sinna nädalapärast, et asja üle vaadata ja lõpule viia). Huvitav oli näha Eesti Nõukogude Entsüklopeedia märksõnadevihikutest, et seal Mana sees on47. Muide, sa kaardis ei vastanud, kas mõni Mana number ulatus suve lõpupoole sinuni. Võibolla ka Grünthali luulekogu?
Hellar Grabbi ja Ivar Grünthal Ameerikas 1964. aastal. Hellar Grabbi arhiiv.
Küsid, mis oli selle “tüli” (minu poolt hanejalad) ajalugu, millest sündis Mana, miks oli ühes numbris niipalju rünnakuid Kangro pihta (ta September on tõesti trööstitu, vilets, nagu ka sina ütled). Ise teed hüpoteesi, et Mana ja Tulimulla vahet saab seletada generatsioonidevahega ja akulturatsiooniga. Viimases tabad osalt tuuma pihta, muidugi on aastatelt noorem põlvkond europiseerunud (see läks vist nüüd küll valesti keeleliselt) ja veel rohkem – internatsionaliseerunud selle sõna kõige paremas mõttes: kursis maailma kultuuriliselt ja ühiskondlike avaldustega kõikehaaravalt, avangardistlikult, nii põigiti kui pikuti (sügavusse, traditsioonide poole). Vanema põlvkonna eestlasel on maailm jäänud mõistatuslikuks vaenulikuks jõuks. Seda suurelt osalt ka Tulimullale. Kuid et sellises kilpkonnalikus hoiakus midagi eriti eestilikku oleks, selles vaidleksin vastu. Mis eestilikku, mitte-euroopalikku, oli selles, kui me vanem põlv siin välismaadel – ka Rootsis – tervitas McCarthyt ja Goldwaterit kui neid õigeid mehi, ja Kennedyt vihati. Tulimulla aktiivsed jõud on muidugi siiski kultuuriinimesed ja vast seda poliitilist hoiakut ei jaganud. Kultuuriliselt on nad aga lootusetult takerdunud. Ja mina seda üteldes ei ole mingi Laaban, kelle põhiliselt kriteeriumiks kunsti-kirjanduse hindamisel on, et kas asi on midagi uut, seniolematut. Tulimuld avaldas pool aastat tagasi ülevaate N. Eesti uuest luulest, sealse ringkonna juhtiva kriitiku Arvo Mägi sulest48 (kes umbes sarnane mees kui Sõgel). Viiel-kuuel leheküljel Mägi mölises patroneerivalt, et nagu Niit, Kaalep, Kross ja isegi Rummo on veidi luuletama õppind, et see on tore, et mõni salmike ka nüüd Eestist