Minul on Kuresaares mu raamaturiiulis olemas „Marietta” esimese tryki kõik viis osa köidetuina, „Prints Valdemarist” aga puudub viimane köide. Sain need aastal 1930 osta yhelt proua Kõrvalt.
Olen katsond „Mariettat” pärast seda paar korda natuke uuesti lugeda, kuid keeleline kylg on kohutavalt halb. Pääle muude vigade on tekst täis tõlkegermanisme.
Olen juba paarikymne aasta eest mõtelnud, et teatav seeria suuri põnevusromaane tuleks välja anda. Põnevusromaanidel on koguni isesugune sarm, omaette väärikus, nooruse, lapsepõlve värske meelekujotuse veetlus, kus maailm paistabki väheteadjale lugejalle hoopis salapärasem, kus ebatõenäolised syndmused tunduvad usotavaina, kus eriti välised seiklused huvitavad noort lugejat. Sellased romaanid on nagu pikad muinasjutud vanemaile lastele, ja kui me lyhikesi lubame ja tunnustame, miks eitame ja keelame siis pikemaid?
Sellaste romaanide hulka kuuluvad ka Alexandre Dumas „Krahv Montekristo”, Eugène Sue „Pariisi saladused” jne. „Mariettta” autor oli vist sakslane Brühl. Umbes sellane nimi on mu mälestusse jäänud, täpselt ma siiski ei mäleta.
Kujotlen võimalust, et ytleme kymne aasta jooksul välja antaks suurte mitmeosaliste põnevusromaanide seeria. Sellesse peaksid siis pääle „Marietta” ja „Prints Valdemari” kuuluma veel järgmised mulle tuntud romaanid:
„Krahv Montekristo” (A. Dumas),
„Must kapten ahk Lendav Hollandlane” (autori nimi tundmato);
„Igavene juut” (Eugène Sue);
„Peterburi mylkad” (… Krestovski);
„Ilus vabrikoneiu” (auor tundmato).
See oleks seitse romaani. Pääle nende leiduks kindalsti veel teist niipaljo sellaseid. Kysimusse võiks tulla ka Dumas „Kolm musketeeri”, aga kardan, et see vahest ei sobi nii hästi; see on teataval määral midagi vahepäälist „kirjanduslike” ja varasemate põnevusromaanide vahel.
See romaaniseeria võiks olla ka illustreeritud, umbes 15 kuni 20 pilti 300. kuni 400-lehekyljelise köite kohta.
Ylalmärgit romaanest on mind eriliselt huvitand „Igavene juut” ja „Peterburi mylkad”. „Igavest juuti” lugesin 12- või 13-aastasena „Oleviko” jutunurgas, kui see ilmus koleera-aastal, sest see avaldeti vist sellepärast, et selles koleera mängib suurt rolli. „Igavene juut” on mu meelest otse romaanide romaan, igatahes nõnda tundus mulle omal ajal. Sel on synge ja suurejooneline syndmustik paljode tegelastega ja see lõpeb traagiliselt. See on nagu viie-kuuekordne vana majamyrakas vasto õhtotaeva kaamet tausta. See oli nii kole ja traagiline, et mul otse valus oli seda lugeda.
„Peterburi mylkaid” ei ole ma kuigi paljo lugend, ainolt algust, aga mind sembab see romaan oma Peterburi-syndmustega, sest just Peterburi (ja vahest ka Moskva) ja yldse Vene dostojevskilik atmosfäär on eriliselt huvitav ja sobiv põnevusromaanidelle. See romaan – sellane kujotelm on mul sellest kujonend – on mingisugune põnevus-Dostojevski.
Halvustada ja taunida sellaseid põnevusromaane seletub kas liigse vanainimeslikostumisega või snobismiga. Kui neile läheneda noorpõlve ja „liht-inimese” hingeelu seisukohalt, siis võib neis leida omast kohast „kirjanduslikko väärtustki”. Igatahes on neis paljo nooruseromantikat.
Ka Jules Verne’i romaane võin seepärast veel praego huviga ja naudingol lugeda.
Otse läiluseni on ära tyydand see eriti meie kooli-kirjanduslugudes kohutavalt ja šablooniliselt toonitet „kirjanduslik väärtus” või ka „kunstiväärtus”. Muud ei otsitagi belletristilisist teoseist enam kui seda „kirjanduslikko” või kunstiväärtust. Seepärast võiks moodostada näiteks järgmisi lauseid kooliõpikote harjotustikele: „Kui õpilane oli oma õppeylesanded täitnud ja tunnid ette valmistand, võttis ta kooli raamatukogust laenat romaani kätte ja nautis kaks tundi järgemööda kirjanduslikko väärtust. – Juhan Liiv loobus teenistuslikost ajakirjaniko-kohast andumaks kirjanduslike väärtuste loomiselle. – Oma maapao-aastail tegotses Tuglas kunstikypsede novellide tootmisega. – Mu sõber ostis eile raamatukauplusest hulga kunstiväärtuslikko kirjandust.”
Ei enam osata kirjandust ja kunsti võtta loomulikomalt, temas neis sisalduva syndmustiko, tegelaste, kirjotamise viisi pärast, mis lugejalle isiklikolt meeldib, vaid ainolt kirjandusteoreetiliste reeglite ja ylikooliesteetika nõuete kohaselt „teostet” „kunstiväärtuste” pärast.
Suure massi lektyyri eest hoolitsemine ei tohiks meil vähem tähtis olla kui kirjanduslike gurmaanide ja „kunstiväärtuste” harrastajate oma eest. Esialgu võiks esimeselle koguni suuremat tähelepanu pöörda, nang see on kauemat aega hooletusse jäetud. Seepärast on tähtis hoolitseda ka hea ajaviite-lektyyri eest. Ka kriminaalromaanid on hoopis syyto ja anodiinne lektyyr võrreldes paljode „kirjanduslikolt väärtuslike” toodetega, mis sageli sisaldavad nilbusi ja noorsoo moraalile kahjolikke erutuselemente.
Kooli kirjanduslugude autorid ylistavad pööraselt tyhiseid ja ysna keskpäraseid autoreid. Nii tarvitab B. Sööt oma käsikirjas no Eesti kirjanduslugu gymnaasiumi 5. klassile järgmisi superlatiive: otse haruldane heakõla [heakõla – nähtavasti tähenduses eufoonia, Wohllaut – on muide yks neid halbo „oskussõno”, mida vabariigi-aegne Tarto ylikool nii rohkel määral tarvitusele võttis. Selle tähenduse jaoks tuleks vahest luua eriline tyvisõna.]; esilekyyndiva novellikoguga; haruldase meisterlikkusega; väga tugev stiililt; tõhusalt ilmekas; haruldaselt vaimukas; kõrgeandeliselt kunstikyps; täiuslikult kujukas; kõige esile-kyyndivamat meisterlikkust; see (Tuglase „Illimar”) omab pöördelist tähtsust; võib kõige täiuslikumalt õnnestunuks pidada; väga tugev stiililt jne.
B. Sööt on otse „maksetamato”, nagu prantslased ytlevad selles suhtes ja läheb selles päris veidruseni.
O. Parlo toonitab iga kirjaniko ja teose puhul, kas see on kunstiväärtuslik või ei ole.
Nende õpikote päätoimetajana tõmbasin kõik need ylistused ning superlatiivid ja ka hulga „kunstiväärtusi” maha. Sellest hoolimata jäi neisse ikkagi veel kyllalt järele teenimata ylistusi. [Nyyd peago kahetsen seda mahatõmbamist, sest et oleks huvitav kui see Vabariigi kirjandusloolaste miividuse dokumentatsioon tryki kaudo oleks jäädvustet tulevasile uurijaile.]
Laupäev 5. september 1942
Täna hommiko hakkas vihma sadama. Kavatsesin Tallinna sõita, aga nyyd on põhjust koju jääda. Nii huvitav ja meeldiv on vihmase ilmaga kodu olla ja sääl lugeda või kirjotada. Siin on eriline turvalisve tunne. Sellele mõnole lisandub veel see, et olen yksi kodus. Kell 2 või 3 lõpeb see mõnus yksiolu, sest mu naine naaseb täna Kuresaarest, kus ta oli umbes kuu aega.
Kell on praego ligi pool 11. Ma leban voodis teki all ja kirjotan. Raadio on lahti keerdud ja muusikat kuuldub Lahtist, saatejaam, mida nyyd kõige rohkem kuulan, kuigi see on keeldud. Kell veerand 12 tuleb Soome ajakirjanduse ylevaade ja selle järele päevauudised.
Kyll mulle meeldib olla kogu hommikone ja ennelõunane aeg yksi ja häirimata rahus ning teha mingit oma lemmiktööd vabana otsesest kohusest no mõni ametlik töö või toimetus! Kyll ma unistan sellest, et elada paar kuud suvel või sygisel kuskil võõras linnas yhes restoraan-hotellis,