Sel suvel, juuli lõpul, selgus mulle mõte, et meil Eestis on kujonend uus religioon oma pyhakotega. See on kirjanduse-religioon. Pyhakoiks on kirjanikod. Neile antakse kultust, neile suitsetetakse ylistusviirukit. Nende teosed pole mitte sellastena tähtsad, teoste eneste sisemise väärtuse pärast; kirjaniko pyhaduse auhiilgus langeb ka teostelle. Koolilugemikesse võetakse neid kirjaniko pärast. Nii ei võeta meil algkoolilugemikesse mõnd Underi, Virsnapuu, Sytiste, Enno, Hiire, Semperi luuletust, Gailiti, Mälgu, Tammsaare proosapala või katkelmat mitte sellepärast, et need luuletused või proosapalad oleksid sisuliselt algkooli õpilasile kohased, vaid päämiselt selle pärast, et kirjanikod-pyhakod Under, Visnapuu, Sytiste, Hiir, Enno, Semper, Gailit, Mälk, Tammsaare oleksid lugemikos esindet, et ka algkool neid pyhakoid tundma õpiks ja nende „pyha kirja” loeks. Ja algkool loeb neid, kuigi neist veel vähem aru saab ja neid „naudib” kui omal ajal kirikolaule, katekismust ja Uut Testamenti. Viimased olid siiki arusaadavamad ja avaldasid paremat mõju hingele ja moraalile. Rahvalaule ei taheta vahest just selle pärast hea meelega pakkoda, et nende taga ei ole yhtki nimelist isikot-pyhakot. Ilma pyhako nimeta proosateos ja luuletus ei ärata kirjanduse-religiooni kummardajais ja preestreis (kirjandusloo õpetajais) mingit huvi. On teosel aga pyhak-autor, siis pyytakse selles leida kõiksugu „kunstiväärtusi”, mida muido ykski kirjandusloo õpetaja neis ei avastaks.
Sellega seletub ka, et Kr. J. Petersoni luuletustes ja koguni ta proosamärkustes leitakse niipaljo „kunstiväärtusi” ja tähelepandavaid mõtteid ning tuntakse kohustust ja tungi teda pööraselt ylistada ning kuulutada tema otse geniaalseks inimeseks, kes kahjoks liig vara hauda varises. Erapooleto ja sellest religioonist vaba lugeja aga ei leia Petersoni oodides midagi eriliselt väärtuslikko. Vastopidi, need teevad mingi saamatuse, lapselikkuse ja miividuse mulje. Sellele muljele kaavitab ka kindla värsimõõdu puudumine. See on kui saamato proosa, kus read on kirjotet yksteise alla andmaks palale luuletuse kujo. Ja huvitav: kirjanduse-religiooni adeptid ei näe selles vormituses puudust, vaid koguni erilist voorust; vähimalt pyytakse seda eriliseks väärtuslikoks omapärasuseks vabandada. Ja ka stiililt ei ole neis luuletustes mingit hoogo ja oodile omast kaasakiskovust. Kui selletaolisi mitte halvemaid luuletusi oleks leitud kuskilt uuemal ajal ja need ei taustuks yhelegi sada aastat tagasi eland kirjanikole, siis tunnistetaks need vaid mõne õpilase saamatomaks katseks.
Kes on syydi selles, et Kr. J. Petersoni luule on nii kõrgele tõstetud? Kes on selle ylistamisele annud tõuget?
Põen lapsest saati yht defekti kirjotamistehnikas: teen rohkesti kirjakomistusvigo ehk võkro – uus sõna, mis selleks olen välmind [võger, genitiiv võgra, partitatiiv võkra. Sõna loodi 1943. aasta juulis Kuresaares.]. Ma teen neid seda rohkem, mida enam ma pean tähelepanu pöörama sisulisele kyljele. Aga ka ära kirjutades teen võkro. Ma jätan vahele aapeid, silpe, sõno, lauseid, vahel koguni terveid apsatse, näit.: vaeval (= vaevalt), kuusate (= kuulsate), sõde (= sõdade), mõted (= mõtted); ma kirjotan ylearuseid aapeid, silpe, sõno, lauseid, näit.: metsast (= metsas), pikkad (= pikad), tulememe (= tuleme) jne.; ma vahetan ära aabete paigotuse: mestast (= metsast). Sageli ma märkan juba kirjotades tehtud võgra ja siis parandan kohe, ja selle pärast on mu käsikirjades väljaradeerimisega parandet kohti ning pääle- ja vahelekirjotusi. Ma ei saa puhtalt kirjotada, ka mitte ära kirjotades: Mu käsi vääratab ja ma teen võkro. Korralik ymberkirjotamine nõuab mult suurt ja pingotavat tööd ja pingol tähelepanu, ma pean kogu aja kogu oma teadvusega jälgima oma käe tööd, igat aape joont, mis sulg teeb, ja sellest hoolimata tuleb võkro, kui pärast oma kirjotuse yle loen. Ja mis kõige hullem, ka yle lugedes ei märka ma kõiki võkro. Seepärast kui tahan oma kirjotuse või ymber-kirjotuse vigadest puhastada, pean ma selle mito korda yle lugema.
Ja ometi ma armastan kirjotada otse kirjotamisprotsessi pärast, hea, pehme, teravaotsalise sulega peent poolkalligraafilist käekirja. Nõnda kirjotasin möödund talvel ja kevadel Turgenevi mõlemad tõlkekogulmad. Esimese kirjotasin mustandist ymber, teise katsosin kohe puhtandiks kirjotada. Pyydsin kirjotada ettevaatlikolt, seepärast mõtlesin iga tõlkelause enne pääs kindlaks kui yles kirjotasin. Sellest hoolimata leidus valmis saand käsikirjas kyllalt ylal-kirjeldet tyypi võkro. Esimese kogulma olen läbi lugend. Teha tuli rohkesti parandusi, ja see oli veel ymberkirjotus. Teist kogu loen praego, ometi ei näi selles olevat paljo rohkem võkro kui esimeses, kuigi sellest ei olnud mustandit.
Kyll ma kadestan neid, kes võivad võkradeta kirjotada (nagu näit. Helmi Kallas). Neil on yldse kirjotamise tehnika kergem; selle mehhanism toimub neil alateadlikolt, ilma et kõrgem teadlikkus tarvitseks seda jälgida, täitsa automaatse täpsuse ja eksimattusega. Sellased inimesed võivad kerge vaevaga paljo kirjotada.
Minul peab olema mingi sellekohase tsentri koordinatsiooni defekt. See näib olevat meie perekonnaviga: mu vanemal õel on see ka, mu vennal päris kohutaval määral. Nemad ei saa yldse mitte ortograafiliselt kirjotada (puudub ka sellekohane kooliharidus). Nooremal õel on seda defekti kõige vähem.
Siiski, kui kirjotan rahulikolt, ilma närvitsemata, teen vähem võkro. Ka mu käekiri on siis rahulikom, ilusam, yhtlasem. Seepärast unistangi rahulikost elust, kus mul ei oleks ruttamist yhegi kohustusliko tööga. Oma isiklikke töid teeksin siis pikkamisi, ruttamata – aega kyllalt! Kui olen tydind, puhkan. Siis saaksin tõesti kirjotada seda ilusat järjekindlat käekirja, mis alati on olnud minu ideaaliks. Koguni oma väljakirjotusi ja eeltöid teeksin rahuliko ja korraliko käekirjaga. Mu rahulik käekiri meeldib mulle eneselle. See ei ole eestiliselt kõle, vaid teeb teatava sooja mulje. See meeldib mulle rohkemgi kui Helmi Kallase käekiri, kel see on muido nii yhtlane, selge ja kindel. Oh kui saaksin selle oma parima käekirjaga otsast lõpuni kirjotada mõned oma teosed ja tõlked!
Praego telefoneeris Alli, et ta täna veel ei naase, vaid alles tuleval nädalal, hiljemin tuleval reedel. Seda parem mulle: siis saan veel yhe nädala rahulikolt elada ja töötada.
Näen pei iga ööse huvitavaid ja kummalisi ulmi. Olen imelikes olukorris; mõned on päris fantastilised. Olen olnud interplanetaarses ruumis, kus kartsin kukkumist tagasi maa pääle. Kahjoks unustan nähtud ulmad varsti pääle ärkamist – harilik nähtus. Ainolt kohe pärast ärkamist on see veel nagu virvendavalt meeles. Ulma syndmustik, kude käriseb ja hääbub kiiresti. Ainolt mõni harv ulm pysib reljeefsemin ja kauemin meeles. Igatahes on need ulmad teatavaiks huvitavaiks elamusiks. Kahjo, et just kõige kummalisemad neist nii vähe meele jäävad ja kohe pärast ärkamist kustuvad.
Olen ammo mõtelnud, et peaks tulema kirjanik, kes oskaks hästi kujotada ulmi nende ebamäärasuses, heljuvuses ja udususes. Seni ei ole sellast kirjanikko ilmund. Niisusgused jutud sobiksid hästi fantastiliste novellide kogulmaks. Kui oleks aega, katsoksin ise mõne kirjotada.
Naasen veel kord käekirja juure. Käekiri huvitas mind juba algkoolieas. Mäletan, kui ma Kuresaare linnaalgkoolis, nn. Reutzi koolis ihalesin yhe oma kaasõpilase [See oli Richard Krull Torist (Kuresaare läänepoolne agul), arst Viktor Krulli vanem vend, kes elas Tallinnas. 1944. aasta suvel väisasin teda ja tahtsin talt saada uut käekirja proovi, kuid haigluse tõtto ta ei saand anda. Rootsis kuulsin ta vennalt arst Krullilt, et ta nyyd on surnud.] käekirja ning pyydsin seda osalt matkidagi. Võtsin eneselle enne kooli lõppu koguni yhe diktaadi-hefti (venekeeles). See peab mul veel alal olema Kuresaares, kui mu õed pole seda juhuslikolt hävitand. Ka mõnesid teisi käekirjo olen hiljemin ihalnud.
Alates aastast 1911 olen lõplikolt jäänd peenejoonelise lihtse, poolkalligraafilise käekirja juure. See ongi kõige loomulikum ja meeldivam.
Gymnaasiumiaastail, mäletan, peatusin mööda minnes sageli yhe Kuresaare Kubermangu-uulitsas oleva madalaaknalise maja ees, kus oli mingi kantselei ja yhel aknal oli mitmeid käsitsikirjotet akte. Yhel lehekyljel meeldis mulle eriliselt yhe suure D kujo. Seda vaatlesin siis iga kord teatava imetlusega.
Peeneks