Sama aasta juuli lõpus, kui Balfour sai Alamkojas hääletusel lüüa, kuid keeldus tagasi astumast, esines Churchill Alamkojas ohjeldamatu hukkamõistuga. Peaminister oli „mõnitanud parlamendi traditsioone ja häbistanud krooni teenimist”. Balfouri vastus arvati olevat Churchillile palju hukutavam kui kahju, mida ta ise rünnakust sai. Ta ütles: „Pole üldse soovitav tulla siia kotta ettevalmistatud ja õela laimuga. … Kui kõne on ette valmistatud, peaks ta olema lõpetatum, ja kui seal on nii palju õelust, peaks seal kindlasti olema rohkem silmanähtavat tõearmastust.”163 See oli rapiiri võit kaika üle.
Pealegi pani see mõningaid sõpru muretsema, et Churchill teeb endale liiga tugeva survega kahju. Isegi tema imetleja Elibank oli häiritud. Ta kirjutas Churchillile keerutava leebuse, kuid ilmse kavatsusega:
Ma pean paratamatult arvama, et pole tark lasta täielikult silmist Teie toetajate tugeva ja vaikiva osa hella tundlikkust, et Teil ja Teie poliitikal oleks siin riigis lõpuks edu. Mulle tundub, et need mehed ei arva, et Teie pöördumine A. J. B. poole on ülepakutud, vaid arvavad pigem, et see kahandab avalikkuse silmis seda kaalu ja üldist mõju, mis Teie kõrgetasemelistel kõnedel on praegustele probleemidele. Ausalt öeldes kaldun ma seda seisukohta jagama.164
Samale kõnele vastasid protestikirjadega tema vana vabakaubandust pooldav liitlane ja tulevane isamees lord Hugh Cecil ning tark kindral Sir Ian Hamilton, kes oli olnud tema sõber Malakandis ja Pretorias. Hamilton korrutas Churchillile, kui „ebatavaliselt kena” Balfour oli tema vastu olnud hiljutisel väikesel peol, kus kõik teised (Hamilton ise välja arvatud) olid tahtnud teda lõhki rebida. Ning umbes samal ajal, kuigi oli kirjutatud enne kõnet, saabus kiri Bourke Cockranilt, kes oli olnud Inglismaal ja kirjutas alati poliitiliselt tarku kirju. Ta veenis Churchilli vaigistama kriitikat, mida tema ambitsioonikas kiitlemine esile kutsus, teatades, et parlamendi järgmises koosseisus, kuid mitte hiljem, ei võta ta vastu ühtki kohta liberaalide valitsuses. Ta võitleb nende kursi eest, kuid ei oota kohest tasu.
Siiski oli Churchilli vabakaubandust pooldavate kõnede üldine tase hoolimata sellistest ülevoolavustest kõrge. Randolph Churchill oma ametliku biograafia teises köites pipardab veidi üle, öeldes varjamatult, et „pole liialdus öelda, et valimiste ajaks oli temast saanud opositsiooni kõige populaarsem ja tegusam vabakaubanduse propageerija”.165 See kiidulaul oleks pidanud kuuluma Asquithile, kes koos Chamberlainiga mööda maad ringi sõites täiendas tema üksikasjalisi punkte oma statistilise mälu ja raudse loogikaga. Asquith rehabiliteeris end tsentristide hulgas ning lahkus liberaalide parteist (pärast oma „ketserlikku” toetust Buuri sõjale) ja kindlustas endale pärast Campbell-Bannermani lühikest ametiaega konkurentsitult peaministri koha. Churchill ei võinud ses kampaanias Asquithi loomuliku autoriteediga võistlema hakata. Samuti polnud ta Asquithiga võrdne ülalmainitud omadustelt. Kuid ta oli väga kasulik ja bravuurne toetaja, keda vajalikul hetkel kergeratsaväena lahingusse saata, ning tema kujutlusvõime oli selline, et andis tema kõnedele ses kampaanias, kui oksüümoron oli lubatud, moestläinud värskuse. Nii ka Alamkojas 5. märtsil 1905:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.