Conroy paharetistaatus on jäänud muutumatuks, suuresti seetõttu, et temast ei ole välja tehtud. Näiteks läksid Conroyst mööda ka alates 1917. aastast ilmunud paljuköitelise „Rahvusbiograafia leksikoni” toimetajad Sir Leslie Stephen ja Sir Sidney Lee. Viimati nimetatu oli suurepärane Victoria ning Edward VII biograaf ja kuningapere sõber. Ta uskus, et kui Conroy maha vaikida, ei tunne järelpõlved tolle vastu eriti huvi. Tegelikult läks asi just vastupidi ja kerkis küsimus, mida kuningliku pühamu vardjad õieti varjata tahtsid.
Paljude aastate vältel jäi Conroy sundmõtteline suhe kuningliku perekonnaga mõistatuseks, ehkki algusest peale oli selge, et ta ise nägi end sootuks teistsuguses rollis kui pelga truualamliku teenrina. Tema Oxfordi õppejõust lapselaps jättis perekonnaarhiivi vanaisa kolledžile ning kaks kannatlikku teadlast, Ballioli kolledži arhivaar John Jones ja Katherine Hudson, kataloogisid selle. 1994. aastal avaldas Hudson tunnustatud biograafia – „Kuninglik konflikt” – ja lõi selles selguse küsimuses, mis oli vaevanud Conroyd juba enne Victoria sündi. Conroy uskus, et ta naine Elizabeth, kellega ta oli abiellunud 1808. aastal, oli Kenti hertsogi tütar. Conroy lapselapsele kuulunud tumepunaste nahkkaantega päevikus, mida säilitatakse Balliolis, on šifreeritult kirjas: „Leedi Conroy oli kindral Fisheri ainus laps … Leedi Conroy isa olevat juttude järgi Kenti hertsog, kes oli saadetud Kanadasse, et teda pahandustest eemal hoida.”
Uskumused ei vaja vohamiseks raasukestki tõendusmaterjali. Tegelikult ei saanud Elizabeth Fisher mingilgi moel olla Kenti hertsogi laps. Ta ristiti 28. novembril 1790 Québecis, kui Kenti hertsog, üks kõige põlatumaid Briti armee ohvitsere, teenis veel Gibraltaril ja määras oma sõduritele hirmsaid karistusi. Fisherid ja Kent olid tihedalt seotud. Kindral Fisher oli tema adjutant. Kindrali vend oli olnud noore hertsogi õpetaja. Elizabethi päritolu asjus liikus mõnevõrra kuulujutte, mille kohaselt oli kõige tõenäolisem isakandidaat Somerseti hertsog ja Hertfordi krahv Algernon Seymour. Pole teada, mille alusel Conroy oma kinnismõtte kujundas, ega seegi, kas Elizabeth Fisher, kes sünnitas talle kuus last, loost üldse midagi teadis. Asja iva on selles, et kui lapsed olid sündinud, ei suutnud Conroy hoiduda mõttest, et nad on kuningliku liini nõod, ning nagu ikka, kui asi puudutab kuninglikke sohilapsi, olgu tegu fantaasiaga või mitte, võttis tema peas kuju mõte, et kui asjalood oleks pisutki teistmoodi ja kui sugulist vahekorda oleks täiendanud abielutunnistus, siis oleks üks oletatav kuninglik sohilaps võinud kanda krooni. Kui missis Fisher oleks olnud Kenti hertsogi Edwardi tütar (mida ta ei olnud) ja kui hertsog oleks abiellunud missis Fisheri emaga (mida too ei teinud), oleks John Conroy olnud ühel päeval kuninglik abikaasa, Inglise kuninganna mees.
Tänu Ballioli arhiiviuurijate usinusele on meil olemas selle mosaiikmõistatuse eluliselt tähtis puuduv osa. Nii naeruväärne kui Conroy eksiarvamus oligi, selgitab see – ehkki küll ei õigusta – mõnevõrra tema hilisemat käitumist.
Kui veider karavan jõudis Frankfurti, läksid hertsogi mõtted endisele armukesele. Ta kirjutas parun de Mallet’le mureliku kirja, milles küsis Julie tervise järele: „Sest ma kardan, et see, mida ta on hiljuti ajalehtedest lugenud, on avaldanud tema närvidele tuntavat mõju, mida ma järeldan ta viimasest kirjast, mis on kirjutatud küll tavapärase kiindumusega, kuid päevselgelt tugevas ärritusseisundis.”31
Ta igatses Julie järele, ent tema kohus oli nüüd olla koos Victoire’iga, ning järgmisel päeval kolistas seltskond üle Maini-äärse Frankfurdi munakivide, möödus majast, kus oli sündinud Goethe, ja jätkas teed Prantsusmaa poole. 18. aprillil jõudsid nad Calais’sse, aga maruilma tõttu oli mõeldamatu, et viimast järku lapseootel naine võiks üle väina sõita. Ka pärast nädalast ootamist oli meri ikka veel rahutu, nii et kolmetunnine reis möödus kõhedalt. Niipea kui võimalik sõitsid nad Kensingtoni, mis oli toona alles Westminsteri-lähedane külake keset imelises Inglise kevades voogavaid põlde ja väljasid. Londoni põhjaservas asunud sama rohetavas Hampsteadi külas kirjutas John Keats parasjagu oma „Oodi ööbikule”.
Kentidele oli lubatud anda Walesi printsessist Braunschweigi Carolinest vabaks jäänud ruumid. Naise vastu viha kandev printsregent oli kättemaksutuhinas lasknud omal ajal tubadest kogu mööbli ära viia ning nüüd olid need Kentide saabumise ajal õhutamata ja kütmata. Sahver oli kasutuskõlbmatu, sest selle laest tilkus lakkamatult vett. Kuid Kentil oli renoveerimismaania. Kuskilt laenati kaks tuhat naela ja järgmistel nädalatel toad värviti ja tapetseeriti üle, osteti mööbel, hertsogi raamatukogutuba vääristasid riiulid ja kirjutuslaud ning hertsoginna magamistuba kaunistati valgete kardinate, voodi aga valge batistiga. Ja kui 23. mail kell pool üksteist õhtul algasid Kenti hertsoginnal tuhud, oli uuel vaibal ootamas ka mahagonhäll. See oli tema kolmas laps ja kergelt kulgenud sünnitus lõppes kuue tunni pärast. 1819. aasta 24. mai hommikul kell veerand viis sündis „kena väike printsess, prullakas kui põldpüü”, nagu värske ema teda kirjeldas. Kui lapse vanaema Auguste Coburgis uudist kuulis, ütles ta: „Veel üks Charlotte! Inglased armastavad kuningannasid ning alati armastatud ja leinatava Charlotte’i lelletütar saab neile väga armsaks.”32
Ristimine toimus kuu aega hiljem, 24. juunil Kensingtoni palee Cupola saalis. Kullast ristimiskarikas toodi Towerist ja purpursed drapeeringud St Jamesi palee kabelist. Polnud kahtlustki, et tegu on kuningliku ristimisega. Esialgu valiti nimeks Georgiana. See oli 18. sajandi päritolu inglise nimi, mis ühendas kuninganna Anne’i ja George’ide nime. Algupäraselt oli seda hääldatud „George-Anna” ja kuulsaim selle nime kandja oli Devonshire’i hertsoginna (1757–1806), viienda hertsogi radikaalne abikaasa ja viigist riigimehe Charles James Foxi sõber. Seejärel kerkis võimalus nimetada laps Vene keisri järgi ja võtta ristiisaks tsaar Aleksander. Tulevane George IV nõudis, et kui jäädakse selle otsuse juurde – ja valitakse nimeks Alexandrina –, siis ei tohi Georgianasse kokku võetud Briti kuninglikud nimed olla vene nime järel teisel kohal. Kui lapsest saab Alexandrina, ei tohi tal olla ühtki teist nime. George jäi sellele kindlaks päris ristimiseni, mida toimetasid Canterbury peapiiskop Manners-Sutton ja tema abistajana Londoni piiskop William Howley. Alles viimasel hetkel anti lapsele ka ema nimi Victoria. Kaks teist ristivanemat olid Württembergi leskkuninganna (George III vanim tütar ja Inglise kuninglik printsess) ja emapoolne vanaema, Saksi-Coburgi-Saalfeldi hertsoginna. Ühtki ristivanemat ei viibinud kohal, neid esindasid lapse lell Yorki hertsog ning tolle õed printsess Augusta ja Gloucesteri hertsoginna.
Kui Drina, nagu last lühemalt hüüti, sai kuu aega vanaks, asusid ta ema-isa elama prints Leopoldi Claremonti residentsi. Augustis sai printsess esimese kuningliku isikuna rõugevastase vaktsiini. Kuu lõpus jõudis printsessi Saksa vanaema kaudu Claremonti uudis, et perekonda on õnnistatud veel ühe sünniga. Missis Siebold, Saksa accoucheuse ja arst, kes oli aidanud Drinal ilmale tulla, oli sõitnud tagasi Saksamaale. Coburgist nelja miili kaugusel Rosenau suvelossis oli Saksi-Coburgi-Saalfeldi hertsoginna Luise sünnitanud poja, kes sai nimeks Albert.
Inglismaal