1872. aastast pärineb kuninganna Victoria enda sulest üks väga elav lapsepõlvekirjeldus. Selles on ilukirjanduse väljenduslikkust, aga ka selle isevaldsust.
Claremont on jäänud mu muidu üsna kurvameelse lapsepõlve säravaimaks epohhiks, kus sai oldud minu armsa onu [Leopoldi] katuse all, kus sai pidulike õhtusöökide ajal kuulatud pisut muusikat ja kus sai veedetud aega vana kalli Louise’i juures – kunagine printsess Charlotte’i truu ja pühendunud riietaja –, keda armastasid ja austasid kõik, kes teda teadsid, ja kes jumaldas väikest printsessi, keda selles majas niigi ülearu jumaldati.36
Claremont oli ka koht, kus Victoria tegi oma esimesed sammud. Tema uhke ja arutult imetlev ema kirjutas sellest 1821. aasta 21. mail: „Heute Morgen ist meine geliebstes Kind Victoria allein gegangen” („Täna hommikul kõndis mu armsaim laps Victoria iseseisvalt”). Meenutades seda sündmust palju aastaid hiljem, ütles ikka veel ahviarmastuses ema oma kehvas inglise keeles: „See on üks samm iseseisvuse poole.”37 Iseseisev oli Victoria alati. Paistab, et isegi kui talle ei oleks olnud määratud kuninglikku hiilgust, oli Victoria üks neid perekonna ainsaid lapsi, kes paneb vanemad oma pilli järgi tantsima.
Lapsepõlve „kurvameelsus” oli kuninganna Victoria isikliku mütoloogia lahutamatu osa. Kui räägitakse õnnetust lapsepõlvest, peetakse silmas emba-kumba (või mõlemat): võib rääkida lapsepõlves valitsenud ja seda varjutanud oludest – vaesusest, haigusest, lapse eest vastutajate lahkusetusest – ning sellest, et lapsepõlvest on jäänud õnnetu mälestus. Kuninganna Victorial oli see teist tüüpi „õnnetu” lapsepõlv, kuid hoolimata tema peagu piiritust liialdamis- ja enesehaletsusvõimest ei saa vähemalt ta varast lapsepõlve pidada kuidagi õnnetuks. Ta oli korralikult toidetud ja kaetud, tal olid pühendunud hooldajad ja jumaldav ema. Tal oli ohtralt mänguasju ja meelelahutust. Ja toonast ajastut arvestades koheldi teda kõigiti leebelt. Tõsi küll, guvernant Fräulein Lehzen oli range naine, aga sellele ajale täiesti tavatul moel ei kasutanud ta kunagi ihunuhtlust, ja kuigi last võis hirmutada oht näha parukas vanamehi, oli ta tegelikult väga hellitatud – nii lähiringis kui ka kadunud isa sugulaste seas laiemalt.
Päris väiksena oli ta Drina, ent üha enam hakati teda kutsuma Victoriaks. Võib-olla tulenes asjaolust, et rohkesti targutajaid soovitas tungivalt asendada see nii-öelda mitteinglise nimi Elizabethiga, ka tema käre antipaatia kuninganna Elizabeth I vastu. Sidney Lee meenutuse kohaselt pani ta alati pahaks, kui teda selle ammuse monarhiga mingilgi moel seostati.38 Kui Victoria ja ta ema tundsid end võõramaalaste ja vaeste sugulastena, siis seepärast, et hertsoginna oligi võõramaalane ja kuningliku mõõdupuu järgi olidki nad vaesed sugulased. Pole vaja erilist psühhiaatrilist taipu mõistmaks, miks on monarhide ja nende järeltulijate suhe harilikult pingeline. Pelgalt juba pärija olemasolu, mis on süsteemi toimimiseks hädavajalik, tähendab parasjagu troonil olijale memento mori kehastust.
Victoria mälestustes on see asi aga hullemgi veel.
Mu … elu oli lapsepõlves väga õnnetu. Mul ei olnud kedagi, kellele väljendada oma tugevat kiindumust – mul ei olnud õdesid-vendi, kellega oleksin saanud koos olla, mul ei ole kunagi isa olnud. Sellise kahetsusväärse olukorra tõttu ei olnud mul sooja ega lähedast ega usalduslikku läbikäimist ka emaga – nii palju kui ma teda nüüd [juunis 1858] armastangi – ja ma ei teadnud, mida tähendab õnnelik perekonnaelu.39
Kõik tema varasest lapsepõlvest pärit kirjalikud materjalid räägivad seesugusele mälupildile vastu. Teravat kontrasti säherduse täiskasvanuea „mälestuse” ja talle lapsepõlves tegelikult osaks saanud emaarmastuse vahel mõistis ta alles siis, kui ema suri. Kui kuningannale meenus seejärel ema hellitav ja kirglik andumus, kutsus lein ja kahetsusvalu temas esile raske hingekriisi, mis lõppes kokkuvarisemisega. Esimeses koolitunnis oli väikest printsessi oodanud laual (ingliskeelne) kirjake: „Kallis tütreke, loodan, et õpid väga tähelepanelikult ja mõtled sellele, milline rõõm on emmel näha sinu edusamme lugemises ja käitumises. Õnnistagu sind Jumal, mu kullakallis laps. Sinu alati armastav ema Victoria.”40
1827. aasta viimasel päeval leidis seitsmeaastane printsess magama minnes padjalt väikse roosa ümbriku. Selles oli kiri: „Enne kui sulged oma armsad silmakesed, palveta ja täna Kõigeväelist Jumalat kõige hea eest, mida sa oled sel aastal läbi elanud.”41 Järgmisel vana-aastaõhtul ootas ees veelgi roosam ümbrik, milles jälle armastuskiri: „Enne kui sulged oma armsad silmakesed: mõne tunni pärast on see aasta läbi! … Usu mind, mu kõige kallim laps, et mitte keegi ei suuda selles maailmas armastada sind rohkem kui su ustav ja armastav ema. Jumal õnnistagu sind!!!”42
Vaevalt küll saab nende kirjade autorit pidada tundetuks inimeseks. See ei tähenda, et Victoria peresuhted oleks olnud lihtsad. Lapsena elas ta ema kaaskonna ja õukonna lepitamatu vaenu õhustikus. Samuti ei vasta tõele Victoria meenutus, et tal ei olnud õdesid-vendi, kellega koos olla. „David Copperfieldi” lugeja ei tule selle pealegi, et Charles Dickensil oli kaks õde ja vend, nagu ka „Kadunud aega otsimas” ei anna aimu, et Proustil oli vend. Samamoodi ei saa pahaks panna, et lugedes kuninganna Victoria meenutusi üksildasest lapsepõlvest, jäävad kahe silma vahele tema poolvend prints Karl ja poolõde printsess Feodora, Victoire’i ja Leiningeni vürsti Emich Carli lapsed.
Need 1804. ja 1807. aastal sündinud lapsed olid küllalt vanad, et mäletada Saksamaal puhkenud elevust pärast Napoleoni alistamist, ehkki Amorbachi uhke barokk-kiriku kellad, mis nüüd helisesid prantslaste üle saavutatud võidu auks, lõid peagi nende isa surma puhul. Nad mäletasid onu Leopoldi ja printsess Charlotte’i pulmapidustusi Coburgis ning nutikas kolmeteistaastane poiss ja kena kümneaastane tüdruk nägid ka oma ema abiellumas Kenti hertsogiga. (Paistab, et niipalju kui nad hertsogit üldse nägid, meeldis ta neile, nagu ka nemad talle.)
Claremontis ja Kensingtonis kasvades ei jaganud Victoria tihtipeale tuba üksnes ema, vaid ka poolõega. Feodora oli Victoriale esimesed üheksa aastat pidev seltsiline. Poolõed kuulusid lõpuni teineteise ellu.
Inglise sugulastega oli Victorial paratamatult kaugem suhe. Vana õuduäratav Sussexi hertsog ühes oma tohutu suure raamatukoguga elas Kensingtonis korrus allpool. Tema vend Yorki hertsog oli Victoria sündimise ajal viiskümmend kuus aastat vana. Kõigist neist „nurjatutest vendadest” oli ta riigis üldiselt võib-olla kõige populaarsem, vähemalt osaliselt tänu häälekale katoliiklusevastasusele. Ta kuulutas avalikult, et ripub pigem võllas, kui muudab selles asjas meelt. Lõppude lõpuks poleks Hannoveri dünastia pärilusliin olnud legitiimne, kui Stuartid oleksid ikka veel alles olnud ja katoliiklased oleks lastud võimu juurde – kuidas siis saanukski Hannoveri dünastia lubada katoliiklastel parlamenti või ülikooli pääseda. Briti üldsus jagas vana hertsogi seisukohta nii tugevasti, et oli valmis mööda vaatama tema märksa suurematest taktitutest tegudest, näiteks lordide kojas peetud viigimeelsetest kõnedest. Üldsus andis hertsogile andeks isegi selle, et too oli Briti armee ülemjuhatajana pigistanud silma kinni, kui tema armuke missis Clarke müüs avalikult sõjaväelisi auastmeid ja ametikohti. (Täispalgaga major – 2600 naela, kompaniiülem – 1500 naela, leitnant – 550 naela, lipnik – 400 naela.43) Tema väiksel vennatütrel polnud neist asjust aimugi.
Lastetule hertsogile oli vennatütreke tõeline valguskiir. Ta ostis talle eesli, et laps saaks ratsutada. Tüdruk käis tihti tema äsja valminud palees Stafford (nüüd Lancaster) House’is. Et lapsel ei hakkaks tema seltsis liiga igav, korraldas ta aias lõbusaid nukuetendusi, ja kui ta saadeti 1826. aastal Brightonisse tervist kosutama, kirjutas seitsmeaastane tüdruk talle:
MU KALLIS LELL
Ma soovin sulle su sünnipäeval südamest õnne, väga südamlikult ja suure armastusega,