Ta saabus Hannoverisse 1785. aastal. Saksa riikide sõjaväe karistamisel põhinev karm distsipliin – millele oli aluse pannud Preisi kuningas Friedrich Suur, ikka veel elus edukas militaargeenius – rabas Inglise printsi rängalt, aga tal ei jäänud üle muud kui sellele alluda. 1790. aastal anti talle juhtida Gibraltarile paigutatud 7. jalaväerügement ehk füsiljeed, kes olid oodanud kaljuneemel kerget teenistust. Hertsogi meetodid mõjusid šokeerivalt, sest nagu on põhjusega öeldud, „Saksamaa oli teinud temast hea sõjaväelase, kuid see oli teinud temast Saksa sõjaväelase, täiesti ebainimliku ja brutaalselt karmi”.21 Drill ja ülevaatused olid väga sagedased.
Pisimgi korrarikkumine tähendas armutut piitsutamist. Mehed viibisid tundide kaupa harjutusväljakul. Nad jälestasid hertsogit. Aasta lõpul otsustati Londonis tema ülemate kindralleitnant Sir Robert Boydi ja kindralmajor Charles O’Hara osalusel, et parim viis vältida vastuhakku on saata hertsog Kanadasse.
Ta jõudis Québeci 1791. aastal. Siin oli ta meestega sama julm kui Gibraltaril. Kasarmuplats kaikus Edwardi käsul piitsutatavate meeste karjetest. Ta jälitas isiklikult üht desertööri, Prantsuse sõdurit La Rose’i, otsides teda mägedes ja metsades, enne kui sai ta Pointe-aux-Trembles’i võõrastemajas kätte. „Teil on õnne, sire, et ma olen relvastamata,” ütles La Rose, „sest jumala eest, kui mul oleks püstol, laseksin teid siinsamas maha.” La Rose viidi tagasi Québeci ja Kent nõudis talle vastuhakuseaduse alusel maksimumkaristust: 999 piitsahoopi. Ta seisis kõrval, kui karistust täide viidi. La Rose ei teinud piiksugi, astus pärast seda hertsogi juurde ja andis talle kõrvakiilu: „Sellega on nüüd ühel pool. Kuul on see, mis karistab, mu härra. Ükski piitsahoop ei hirmuta Prantsuse sõdurit.”22
Hertsogi kahestunud isiksus avaldus tema kirglikus armumises kaunisse prantslannasse Julie de Saint-Laurenti, kes jäi veerand sajandiks talle ustavaks kaaslaseks. Nende suhe oli saanud alguse juba Gibraltaril. Naisel oli enne Kenti hertsogit olnud tõenäoliselt vähemalt kaks Prantsuse aristokraadist armukest, aga mitte lapsi. Kui hertsogi isa, järeleandmatu kuningas poleks nõudnud 1772. aasta kuninglike abielude seaduse järgimist, mille kohaselt ei tohtinud ükski kuningapere liige abielluda isa loata, ei oleks pärast printsess Charlotte’i surma olnud pärijatest vähimatki puudust.
Nüüd aga pidid pojad valima: kas abielluda isa tahet trotsides – nagu tegi Sussexi hertsog prints Augustus Frederick – ja jätta ennast pärimisliinist kõrvale või elada valitud kaasaga abiellumata edasi. Nõnda saigi Clarence’i hertsog prints Williamoma kümme last ja üksiti kiindumust täis aastad näitlejanna missis Jordaniga. Kenti hertsogil oli tema armastatud Julie. Õige nimega Alphonsine-Thérèse-Bernardine-Julie de Montgenêt de Saint-Laurent oli Prantsusmaal Besançonis tegutseva lugupeetud tee-ehitusinseneri tütar. Kenti hertsog toonitas alati, et naine polnud kunagi olnud näitleja, ja sestap on tänini mõistatus, miks võttis ta endale säherduse teatraalse nime ja lasi ennast kutsuda Madame de Saint-Laurentiks.23 On igati põhjust arvata, et kui printsess Charlotte ei oleks 1817. aastal Claremontis surnud ja temast oleks pärast isa surma 1820. aastal saanud Inglise kuninganna, oleks Kenti hertsog Edward elanud Madame de Saint-Laurentiga õnnelikult elupäevade lõpuni.
Sellal kui väärikad Clarence’i ja Cambridge’i hertsog andsid oma osa Inglise monarhia kestmisse sel moel, et jätsid maha armukesed ja asusid otsima viljakas eas mõrsjaid, ei saanud ka nende Kenti hertsogist vend kõrvale jääda. Satiirikud püüdsid kõigest väest olukorda naljaks pöörata, ent see oli üks neid rohkeid juhtumeid Inglise ajaloos, kus päris sündmused on grotesksemad, kui satiir suudab iial edasi anda.
Võts! – ja printslikud paarid rajale lasti,
kus võidujooksu vaatajatel laialt lusti,
sest kiini tormates nüüd iga paar
teeb kõik, et ruttu pärija ta saaks,
kihistas keegi „Peter Pindaros”. Veel naljakam (tahtmatult) oli „Inimesele ja Rahvastele antud Juhtnööri” autor, kes kuulutas:
Oo armastatud Kent, sa jõudu andva võimu tood,
mis täide viima peab me painava ja tormilise aja
hirmuäratava sihi. Nii täida sa
me Jumala salapärast tahet!
Lugematud pulmad sinu kuulsas kojas
ja hirmus kaotus, su saabumise põhjus –
nõnda taevas mõistu kõneleb …
et sina, oo Kent, pead kuningate, alamate ja rahvaste
liitvas õndsuses otsemaid me kohal’ tõusma …24
Printsess Charlotte’i surma ajal oli Kenti hertsog koos Julie de Saint-Laurentiga Belgias. Nad olid hiljuti kolinud vanasse majja, mida nad nüüd mõnuga sisustasid, tapetseerisid ja võõpasid,25 nagu rääkis hertsog oma venna vanale armukesele missis Fitzherbertile.
Sel hommikul, kui Brüsselisse jõudis teade printsess Charlotte’i surma kohta, sattus linnas olema keelepeksja ning päevikupidaja Thomas Creevey. Ta ruttas hertsogi majja, kus leidis eest erutunud mehe. „Meie maa vaatab nüüd minu poole, härra Creevey, et annaksin neile toonipärija,” ütles ta.
Pommuudis oli tabanud hertsogit hommikusöögilauas. Julie oli avanud iganädalase Inglismaalt saabunud kirjade paki ja tõmmanud sealt välja Morning Chronicle’i. Kui ta oli lugenud „Claremontis toimunud kohutavast õnnetusest”, tõi vaene madam de Saint-Laurent kuuldavale kiljatuse ja langes minestanult põrandale. Ta taipas silmapilk, et tema ja hertsogi õnnelik suhe, mis oli alanud 1791. aastal, saab nüüd lõpu. Nagu hertsog härra Creeveyle taktitundetult teatas, oli talle kohe pähe turgatanud kaks pruuti: Badeni printsess ja Saksi-Coburgi printsess.
Tema valik oli viimatinimetatu. Varustatud printsessi venna, leinava prints Leopoldi soovituskirjadega, asus Kenti hertsog teele Amorbachi lossi poole.
Marie Luise Viktoria ehk Victoire, nagu teda üldiselt teati, oli väsimatu kosjasobitaja hertsoginna Auguste laps ja leskprints Leopoldi õde. Ta oli sündinud 17. augustil 1786, samal päeval, kui oli surnud tema vanaonu Friedrich Suur. Kõigest seitsmeteistkümnesena oli ta 1803. aasta 21. detsembril pandud paari Leiningeni vürsti Emich Carliga, mehega, kes võinuks ea poolest olla ta isa. Ilmselt polnud Alam-Frangimaal paiknev vaene Amorbachi piirkond näinud pärast Kolmekümneaastast sõda hullemaid näguripäevi kui nüüd. Napoleoni vägi jättis selle maha laastatuna. 1806. aastal, samal aastal, kui Victoire’i äi oli surnud ja temast endast oli saanud Leiningeni vürstinna, oli Napoleon teinud Saksa-Rooma riigile ametlikult lõpu. Ükskõik milline tulevik ootas Alam-Frangimaad ees – kas Austria või Preisimaa vasallriik või Saksa liitriigi osa –, sealne rahvas nälgis, kui Victoire’ist sai nende valitsejanna. Ta abikaasa sissetulek oli tilluke. Neil sündis kaks last: 1804. aastal Karl ja 1807. aastal Feodora, kellest sai hiljem kuninganna Victoria truu kaaslane. Abielu ei olnud õnnelik, 1814. aastal aga jäi Victoire puruvaeseks leseks.
Kuninganna Victoria ema oli õppinud tundma dünastilistel mänguväljadel peituvaid ohte ja selle kogemuse tõttu jäi teda kogu elu saatma ebakindlustunne – tunne, mille talt päris ka kuninganna Victoria, kes elas samuti sellega surmani. Erinevalt jõukatest aristokraatidest ja kaupmeestest, kelle üle ta valitses, kuulus Victoria sellesse Euroopa monarhide klassi, kes võis lihtsa saatuse kapriisi tõttu viletsusse langeda või surra. Ta tundis alati tugevat