On kerge mõista, miks ei tahtnud kuningas Edward VII sugugi, et kõik tema eraelu üksikasjad talletatakse. Mitu korda oli ta napilt pääsenud andmast tunnistusi kohtuasjades, kus arutati teatavaid abielulahutusi, ja Edward Nautleja hüüdnime all tuntud kuningat peeti liiderliku käitumise näidiseks. Loomulikult oli labase avaliku tähelepanu peale tõre ka homoseksuaaliga paari pandud ja mitme mehega seostatud printsess Louise, kelle lesepõlv möödus meeleheitlikus üksilduses.12 Ent oleks viga näha tema suhtumise taga skandaalipelgu. Esimese maailmasõja eel – ja enamikus Inglise ringkondades järgmise ilmasõjani – eristati kaht tüüpi infot: kõikidele teada asjad, millest ometi kunagi ei kirjutatud, ja trükikõlblikud teemad. Asi ei olnud niivõrd selles, et laimuseadused oleks takistanud ajalehti lugusid avaldamast. Küsimus oli pigem selles, mis laadi sündmus oli või ei olnud „juhtunud”. Just tugevate kirjutamata seaduste tõttu anti 1936. aastal sellest, et kuningas plaanib tõsimeeli troonist loobuda, üldsusele teada alles paar päeva enne sündmust. Yvonne M. Ward näitab oma raamatus „Tsenseeritud kuninganna Victoria” veenvalt, et kuninganna avalikku mainet olid tubli pool sajandit kujundanud ja kujundasid pikalt pärast tema surma kirjad, mida toimetajad olid otsustanud trükki anda. Ülesanne toimetada esimesi avaldatud kirju usaldati kirjanik Arthur C. Bensonile ning poliitikule ja juristile William Brettile, vikont Esherile, kes mõlemad olid homoseksuaalid ning oma klassikuuluvuse ja ühiskondliku positsiooni tõttu üsnagi piiratud võimalustega mehed. Nad said hakkama suurepärase saavutusega, kuid nad eelistasid keskenduda Victoria avalikule elule, jättes tähelepanuta tuhanded kirjad, mida ta kirjutas tervise, laste, seksi ja abielu, tunnete ja „sisemise naise” teemal. Küllap tundus neile – ja teistele, kes hindasid kõrgelt viktoriaanlikku ajastut – kindlam lükata Victoria tundeväljendused pärast tema surma kalevi alla. Terav vastuoksus sünnib sellest, et ühel kõikide aegade kõige kirglikumal, väljendusrikkamal, humoorikamal ja ebakonventsionaalsemal naisel lasti välja paista väikese jäiga ja ülespuhutud isiksusena, tühise käilakujuna selles läbinisti mehelikus imperiaalses ettevõtmises.
Säherdune kuninglikku perekonda ümbritsev taktitunde õhustik on teinud kuninganna Victoriale karuteene. Hävitades peagu kõik tema päevaraamatud, on printsess Beatrice pannud meid kahtlustama, et ta püüdis varjata üksikasju, mis pakuksid rahuldust tiirastele silmadele. Tõepoolest, raske on taibata, miks pidanuks kuningas Edward VII tahtma nii innukalt osta väljapressijalt ema kirju, milles oli juttu kuninganna ja John Browni suhetest – „mõni nendest äärmiselt kompromiteeriv” –, kui ta poleks ise uskunud, et need võivad skandaali tekitada. Nendel teemadel tuleb juttu seal, kuhu need kronoloogiliselt sobivad. Siin visandatakse need ainult vajaduse tõttu juhtida lugeja tähelepanu tõsiasjale, et üht osa kuninganna loost on tema lapsed kavakindlalt tsenseerinud. Samal ajal on tähtis algusest peale mõista, et ainuüksi mõne kirja või päeviku põletamine ei anna alust arvata, nagu olnuks see kuidagi patune või ülepea huvitavgi. Vastupidi: nagu näitab printsess Louise’i reaktsioon ammuse sõbranna memuaaridele, ei pruugi tavapärasest diskreetsustajust johtuv soov põletada ka kõige süütumad kirjad tähendada püüdu varjata sündmatuid saladusi, mida kipub neile omistama hilisemate põlvkondade kujutlusvõime. Tänapäevane biograaf või tänapäevaste biograafiate lugeja võib nii väga kibelda leida mõnd peidetud või kadunud saladust kuninganna Victoria elus, et ei pane tähele seda päevselget põhjust, miks ta lapsed tahtsid hävitada tema arhiivist nii suure osa kui võimalik.
Kui otsustada allesjäänud kirjade põhjal, oli üks kuninganna Victoria omadusi, mis pidi ta perekonnale eriti valus taluda olema, see vaba ja ohjeldamatu viis, millega ta kritiseeris oma lapsi nii näost näkku kui ka seljataga. Nende väljanägemine, riietumisstiil, sigimisvõime ja sigimissagedus, lastele antud nimed, lastekasvatamise viisid – neid kõiki kommenteeriti pidevalt ja sageli vähimagi viisakuseta. Eriti sapised märkused hoidis ta Walesi printsist pojale ja sestap pole sugugi üllatav, et kui Bertiest sai kuningas Edward VII, hakkas ta asju korraldama oma lammutava käe järgi.
Nõnda ei tarvitse tõsiasja, et printsess Beatrice hävitas suure osa oma ema päevaraamatuid, tõlgendada ainult ühtmoodi – nimelt selleks, et skandaale varjata. Kuninganna väljendas ennast nii jõuliselt, nii vabalt ja nii tihti, et põhjus võibki olla nimelt selles, mitte aga mõnes erilises saladuses, mida printsess Beatrice otsekui olevat tahtnud ajalooraamatute eest varjata. Meie õnneks on alles jäänud küllaga kuninganna kirju, nagu ka teda tundnud inimeste meenutusi, päevikuid ja kirjavahetust. Ja kus vähegi võimalik, tuginevad just nendele esmastele allikatele ka järgmised leheküljed, kui me jälgime lugu tollest Carlyle’i silmatud „väiksest kenast olevusest” ja järgime Carlyle’i vaistlikku hinnangut: „Ta äratab paratamatult huvi.”
2.
ZOOLOOGIA
Lugu saab alguse Saksamaal. „Miks peavad meil olema sakslastest valitsejad?” venitas leedi Jersey 1820. aastal ühel peol.13 Paljud kuninganna Victoriast kirjutanud Briti biograafid ja ajaloolased on seda eelarvamust jaganud, soovides tavaliselt toonitada tõsiasja, et Saksa vürsti- ja hertsogiriigid, kust oli pärit rohkesti Euroopa dünastiate liikmeid, olid väiksemad kui Inglise krahvkonnad. Gotha või Saksi-Coburgi hertsogiriigi suurus võib ju pakkuda geograafilist huvi, ent see ei tohiks eksitada meie tähelepanu selt viisilt, kuidas Euroopa kuninglik valitsemine tegelikult toimus. On õigesti osutatud, et kuni Prantsuse revolutsioonini ja ancien régime’i lõpuni juhtis tervet maailmajagu üks paljudeks harudeks jagunenud suur Euroopa dünastiate suguvõsa. Euroopa valitsejakojad olid kõik ühe ja sama suguvõsa liikmed – nii selles mõttes, et nad moodustasid üheskoos omalaadse poliitilise ametiühingu, kui ka genealoogilises tähenduses, sest tihti olid nad vere- ja abielusidemete kaudu mitut pidi ühendatud.14
Võrreldes Victoria Briti aristokraatidest kaasaegsetega on siinsetel ajaloolastel pärast Teist maailmasõda olnud aina kergem ette kujutada, et Briti monarhia on eraldiseisev ja omamaine nähtus, ning rääkida Briti valitsejate „välismaistest” abikaasadest kui eksootilisest kapriisist või kahetsusväärsest hädavajadusest. Olgugi et Tudorite dünastia oli tõepoolest mõnel määral omamaine, polnud hilisemat Briti monarhiat võimalik vaadata lahus Mandri-Euroopa valitsevast suundumusest, eriti pärast siinseid kodusõdu. Kui need olid viimaks 1688. aastal viigimeelse aristokraatia võiduga lahenduse leidnud ja olukord oli saanud lõpliku selguse 1701. aasta troonipärimisseadusega, mille järgi peab Briti kuningakoda jääma igavesti protestantlikuks, muutus hädavajalikuks leida Briti valitsejaid Euroopa kuningakodade „ühistest varudest”. Victoria vanaisa George III oli esimene Inglismaal sündinud Hannoveri dünastia monarh ja tema lähim mittesaksa päritolu isapoolne esivanem oli James I tütar, Böömi kuninganna Elizabeth Stuart (1596–1662), kes aga ei olnud inglanna, vaid pooleldi šotlanna ja pooleldi taanlanna. Ja kuna Victoria ema oli sakslanna, siis on ilmselge, et kõik tema emapoolsed esivanemad olid sakslased.
Victoria pidas oma saksa päritolu väga tähtsaks. „Inglismaa rahvast vapustab see, et kuninganna ei pööra üldse tähelepanu oma isapoolsetele sugulussuhetele, vaid kohtleb inglise omi võõrana ja näib pidavat saksa onusid ja nõbusid oma ainsaks suguseltsiks,” kaebas päevikupidaja Charles Greville 1840. aastal. Järgmisel aastal, kui kuningannal sündis esimene poeg, veenis ta kuninglikku heraldikateenistust ühendama Inglismaa kuningavapi ja tema poja silmapaistvate Euroopa esiisade vapid ning nõnda lisatigi Walesi printsi vapile Saksi hertsogi vapikilp – Saksi hertsog oli üks neid tiitleid, mille ta tulevasele Edward VII-le andis (ehkki selle sammu õiguspärasus pole päris selge).
On arusaadav, et lordide koja liikmed ja nende perekonnad suhtusid kuninganna saksalembusse ülitundlikult. Briti valitseval klassil, kel olid küll oma vapid ja tiitlid, polnud Euroopa standardite järgi kuigi iidset sugupuud. Õigupoolest võis üksnes käputäit nendest pidada euroopalikus mõttes aristokraatlikuks. Vähe oli 17. sajandist varasemaid tiitleid. Ainult üks Inglise hertsogkond, nimelt