Töötavad klassid ja riigi ladvik olid nüüd sõjajalal. Mässati Macclesfieldis ja mujalgi põhjas. Üle kogu maa korraldati miitinguid.
Lugeja, kes teab Kenti erakordselt jõhkra ohvitserina, võiks arvata, et ta toetas veresauna toimepanijaid. Ent üks Kenti huvitavaid omadusi oli see, et teda huvitasid uued ideed. 1815. aastal oli talle saadetud brošüür pealkirjaga „Uus ühiskonnavaade”, mille autor oli radikaalne Lanarkshire’i vabrikant Robert Owen. Owen oli sotsialist, kes uskus, et ta peab oma vabrikut töölistega jagama. Kent ja ta Sussexi hertsogist vend käisid Londonis kuulamas Oweni loengut, kus too kirjeldas klassisüsteemi püramiidikujundi abil. Püramiidi tipp on monarh, toekas alus aga töötav klass. Keegi aadlimees mainis toona Kentile, et tema arvates on sotsialismi võrdsustamispüüd ohtlik. Kent vastas: „Ma kujutan tagajärgi ette. Ma tean, et tulevikus on inimsoo seas palju rohkem võrdsust, ja sellist võrdsust, mis annab kõikidele palju rohkem kindlust ja õnne kui praegune süsteem. Seetõttu ma sellega nii väga nõustungi ja toetan seda.”
Kaks aastat hiljem, 1817. aastal, pöördudes Püha Patricku seltsi poole, ütles ta: „Minu poliitika ei ole saladus ja ma ka ei häbene seda avalikult tunnistada. Olles teinud oma praegusi ülesandeid täites nii mõndagi, ei ole mul sugugi puudu tunnistajatest, kellele osutada – olgu käesoleval või mis tahes teisel heategevusüritusel, alati olen ma esitanud ühe mõttetera oma poliitilise püüdluse kohta … Tõeline heategevus ei ole kellegi eraasi, vaid see on kõikide ühisasi.”33
Võttes 26. juunil 1819. aastal, kuu aega pärast Victoria sündi, vabamüürlaste peakorteris toimunud kohtumisel sõna, kutsus ta üles moodustama komisjoni, mis uuriks Oweni plaani kanda vaeste eest hoolt ja parandada töötava klassi eluolu. Hertsog rääkis „kõrvalekaldelisest olukorrast riigis, kus seistakse silmitsi tootva töö puudusega nende seas, kes on ilma selleta määratud olema vaesed, mida põhjustab manufaktuuride hiljutine ülemäärane laienemine rohke tootmisseadmete lisandumise tõttu”.34
Kent plaanis minna sügisel, aga võib-olla ka pärast jõule Owenile Lanarkshire’i külla, et näha praktilist sotsialismi päriselus. Ent saatusel olid teised plaanid.
Kent oli selle lühikese aja jooksul, mis ta oli jälle Inglismaal veetnud, võtnud ohtrasti võlgu ning nüüd otsustati talvituda Devonis mere ääres, elades vähenõudlikult ja seltskonda vältides. Oktoobri lõpul käis hertsog vaatamas Sidmouthis asuvat Woolbrooki-nimelist maamaja ja otsustas, et see sobib nende eesmärkidega. Detsembri algul asusid nad teele, tehes vahepeatuse Salisburys, mille piiskop Fisher polnud keegi muu kui hertsogi vana õpetaja ning John Conroy abikaasa lell. Nad jõudsid Woolbrooki jõululaupäeval.
„Mul on rõõm teatada, et mu väike tüdruk õitseb Devonshire’i kliima mõjul ning on tugev ja hea tervise juures,” leidis ta mahti kirjutada sõpradele pärast pühi. Ta kirjutas päevad läbi Robert Owenile, kel oli õnnestunud saavutada kurikuulus maine. Otsekui oleks šokeerivast ettepanekust parandada töörahva elu veel vähe olnud, oli ta hoolimatult pahvatanud, et sotsialismi ei õnnestu juurutada, kuni pole vabanetud kõigist kristluse „usulistest eksiarvamusest”. „Me peame tegutsema arukalt ja ettenägelikult,” hoiatas hertsog Owenit, kinnitades samal ajal, et on ta „põhimõtetega täiesti nõus”.35
Polnud vähimatki ohtu, et Kenti hertsog võiks sotsialistliku revolutsiooni korral varast ilma jääda. Õigupoolest oli asi otse vastupidi: kui Kentil oli raha otsa saanud, võttis ta Owenilt võlgu. Elu maamajas kulges keset filosoofilisi mõtisklusi vaikselt, kõige dramaatilisem sündmus juhtus siis, kui kohalik poisike viskas kividega ettevaatamatult linde ja üks kivi lendas Drina magamistuppa. Purunenud aknaklaas kukkus põrandale ja mõned killud lapse pea peale.
Häiriv vahejuhtum toimus ka siis, kui Kent kohtas Sidmouthis ennustajat, kes ütles talle: „See aasta sureb kaks kuningliku perekonna liiget.”
Kent oli Salisburys Fisherite juures peatudes külma saanud ja jõulujärgsetel nädalatel muutus asi halvemaks. Kohale sõitis noor Coburgi arst Stockmar, kes ei pääsenud tugeva lumesaju tõttu enam Esherisse tagasi. Kent ja Conroy tegid kaljudel pika jalutuskäigu, mille käigus sai hertsog märjaks. Stockmar ei näinud põhjust muretseda. See oli 15. jaanuaril.
Ent järgmisel päeval, kui Sir David Dundas külastas Windsoris hertsogi õde printsess Augustat, mainis ta Kenti hertsoginna kirja, milles too oli muretsenud abikaasa tervise pärast. 18. jaanuariks oli hertsogi seisund halvenenud ja 20. jaanuaril jäi ta voodisse, kus teda ravisid doktorid Wilson ja Stockmar. Palavik tõusis ja ta kaotas teadvuse. Pruugiti kõiki toonaseid tulutuid ja jubedaid ravivõtteid – kupud, kaanid, aadrilask –, aga neil polnud mingit mõju. Hertsoginna istus pikki tunde ta kõrval. 22. jaanuaril tuli hertsog teadvusele ja taipas, et on suremas. Stockmar soovitas tal testamendi teha, ja nii ta rutakalt tegigi, määrates kindlaks, et tema laps Drina tuleb jätta ema hoole alla. Õhtul kogunesid voodi ümber kuninganna Charlotte’i ihuarst doktor Maton, doktor Wilson, Esherist saabunud prints Leopold, Stockmar, staabiadjutandid kindralid Moore ja Wetherall ning John Conroy.
Hertsog tõstis pilgu ja ütles kõigile: „Kaitsku kõigevägevam mu naist ja last ning andku andeks kõik patud, mida ma olen toime pannud.” Siis pöördus ta abikaasa poole, sõnades: „Ära unusta mind”, ja kaotas jälle teadvuse. Pühapäeva, 23. jaanuari hommikul, kui naine oli veetnud tema kõrval viis unetut tundi, loobus Kenti hertsog Edward võitlemast.
Muserdatud hertsoginna sõitis koos lapse ja oma venna prints Leopoldiga tagasi Kensingtoni. Ei olnud kulunud kuudki, kui Sidmouthi ennustaja sõnad olid täppi läinud. Jõulupühade ajal oli vana pimedat kuningat tabanud järjekordne hullushoog ja ta oli kõnelnud vahetpidamata viiskümmend kaheksa tundi järjest. 29. jaanuaril, kuus päeva pärast poega, tegi ta oma viimase hingetõmbe.
Kuningas maeti Windsori kuninglikku hauakambrisse. Tema isata pojatütar oli kaotanud (mõneks ajaks) võimaluse tõusta ühel päeval Inglise kuningannaks, sest Clarence’i hertsoginnal oli õnnestunud saada teine laps – tütar –, kes oli temast pärilusjärjekorras eespool. Laps sai nimeks printsess Elizabeth. Ta elas ainult kolm kuud. Seejärel paistis Victoria positsioon võimaliku troonipärijana aastaaastalt kindlam.
„Ma olin sõpradeta ja üksi,” rääkis Kenti hertsoginna, kui ta sellele kohutavale ajale tagasi vaatas. Aga ta ei mäletanud päris täpselt. Ehkki ta oli kaotanud abikaasa, oli tal ikka veel ta vend prints Leopold. Kenti testamendiga oli kindral Wetherall määratud üheks selle täitjaks ning Victoire’i kaitsjaks ja nõuandjaks. Samuti olid tal ta saksa sõbrad: paruness Späth, Feodora guvernant Louise Lehzen ja tark doktor Stockmar. Ning nüüdsest peale võttis nii hertsoginna kui ka väikse Drina elus möödapääsmatu koha sisse üks ustav iiri ohvitser, kes endamisi uskus, et tema abikaasa on Kenti hertsogi tütar. See mees oli John Conroy.
3.
ESIMESED SAMMUD
Esimene mälestus oli kollane vaip. Ta roomas sellel, aga lärmi ei tohtinud teha. Kui ta kisas või oli ulakas, kuulis lell Sussex seda ja karistas teda. Kujuteldamatult vanast hertsogist, kes elas korrus allpool, sai tema silmis õuduse kehastus. Üks hirmutav asi oli tema parukas. Teisi veidraid vanamehi, kes kandsid parukat, nimetati piiskoppideks, ja needki tekitasid temas tülgastusesegust kabuhirmu – tunnet, mida ta tundis kogu elu, isegi veel siis, kui need päevad, mil piiskopid kandsid kohtunike kombel parukat, olid ammu möödas.
17. sajandi