Kui Auguste oli 1777. aastal Franziga abiellunud ja kinkinud talle seitse täiskasvanueani elanud last, pääses valla tema muljetavaldav kosjamooritarm. 1795. aastal kutsus saksa päritolu Vene keisrinna Katariina II Franzi ja Auguste Peterburi, kuhu nood võtsid kaasa kolm vanemat tütart. Räägitakse, et kui kolm noort naist saabusid Talvepaleesse ballile, jälgisid vana keisrinna ja tema lapselaps Konstantin neid aknast. Vanim tütar Sophie komistas tõllast välja astudes kleidisiiludesse, teine, Antoinette, tahtes iga hinna eest vanema õe koperdamist vältida, ronis välja neljakäpukil, kolmas, Juliane ehk Jülchen, kergitas kleidisaba ja suutis äpardumata välja hüpata. „Hea küll,” ütles Konstantin, „kui on määratud nii minema, siis ma võtan selle väikse pärdiku. See tantsib päris kenasti.” Oleks Venemaa arenenud pärast Napoleoni sõdu liberaalsemat teed pidi, oleks Konstantinist võinud saada keiser. 1825. aasta detsembris, kui mässulised väeosad hüüdsid „Konstantin i konstitutsija!” („Konstantin ja konstitutsioon!”), uskus lihtsameelsem rahvas, et Konstitutsija on tema naise nimi. Paraku oli tema abielu Julianega luhtunud ammu enne seda, kui dekabristid – kes uskusid, et Venemaast annab teha britiliku konstitutsioonilise monarhia – saadeti Siberisse pikale asumisele.
Nende abielust ei saanud asja. Konstantin „ootas temalt alandumist, millest on vaevalt võimalik mõistugi rääkida”. Viieteistaastane Jülchen ei suutnud rahuldada kogenud ohvitseri seksuaalseid nõudmisi. Täiskasvanuikka jõudes leidis ta lohutust armukeste juures, ja ehkki ta tuli tagasi Coburgi tuge otsima alles 1814. aastal, oli nende abielu tegelikult lõppenud juba aastal 1801.
Rohkem naitmisõnne oli Augustel poeg Leopoldiga (1790–1865), kes aasta pärast Briti ja Preisi ühendväe võitu Waterloo all abiellus Suurbritannia printsessi Charlotte’iga. Charlotte oli printsregendi, tulevase George IV tütar. Ta oli printsi ainus seaduslik järeltulija ning temast oleks võinud saada Inglise kuninganna. Nõnda oleks tema abikaasa olnud kuningas – kuningas riigis, mis oli kõikidest teistest Euroopa riikidest paremini valmis etendama võidurikka tuleviku isandat: see oli saavutanud triumfi Napoleoni impeeriumi üle, see oli tööstusrevolutsiooni teerajaja ning laiendas Indias koloniaalvaldusi.
Sealjuures oli Charlotte’il ka see eelis, et ta ei olnud ainult noor, intelligentne ja kaunis, vaid üksiti oli ta äärmiselt ebapopulaarse printsregendi tütar ja tolle veelgi eemaletõukavamate vendade velletütar. Charlotte kehastas riigi helget tulevikku, temale sai Briti rahvas rajada oma lootused.
Leopold saabus esimest korda Londonisse 1815. aastal Waterloo-järgsetele võidupidustustele üheskoos Vene keisririigi esindajatega. Suurbritannia pealinn oli külla sõitnud aukandjaid nii tulvil, et kõik hotellid olid täis ja Leopoldi esimene öömaja – ainus korter, mis oli kiiruga saada – asus ühe Marylebone’i High Streeti vürtspoe kohal. Sellest hoolimata osales noor, kahekümne viie aastane mees kõikidel printsregendi korraldatud pidudel ja tähistamisüritustel.
Leopold oli pärinud emalt hea välimuse ja ka oskuse võtta oludest maksimum. Nii-öelda zooloogilisest vaatevinklist oli Saksi-Coburgi ja Gotha dünastia Briti kuninglikule perekonnale vägagi mõistlik valik, muu hulgas olid nad õiget usku, ja pealegi oli Vene keisri õde suurvürstinna Jekaterina sündmusi veel takka õhutanud. Romanovid uskusid, et Briti kuningapere liikmega abiellunud Coburgid oleksid venelastele kasulikud liitlased.19 Nii peetigi pulmad. Charlotte oli õnnest joobunud, sest pääses eemale oma vihatud isast ja sundabielust mõne tõeliselt jõleda kosilasega, näiteks Oranje printsiga. Kõik paistis täiuslikult klappivat, ja peagi oli ta käima peal.
Kaks korda katkes printsess Charlotte’i rasedus, kuid 1817. aastal tundus, et asi jõuab sünnitamiseni. Nii tõepoolest läkski. Varasema ebaõnne kartuses sunniti ta voodisse juba hulk nädalaid enne accouchement’i. Sellest pidi saama tähtis riiklik sündmus: Charlotte oli kuningas George III eeldatav troonipärija ning nagu alati, kui sünd oli seotud pärimisõigusega, pidid tunnistajatena kohal olema tähtsad riigiametnikud. Leopoldi majja Surreysse Esheri lähedale Claremonti saabusid nii Canterbury peapiiskop kui ka lordkantsler. Samuti ilmusid sõjaminister ja siseminister.
5. novembri õhtul kell üheksa tuli ilmale elutu poiss. Printsess näis suhtuvat teatesse, et ta laps on surnud, rahulikult. Ta toibus pisut ja sõi natuke. Ent kui õhtust sai öö, selgus, et kõik pole sugugi korras. Charlotte kaebas, et kõrvus vilistab, ta süda peksles ja kõht valutas ägedalt. Tal oli väga külm ning ohjeldamatu vappumise vastu ei aidanud ka rohked tekid ja soojaveepudelid. Kuna tal oli sisemine verejooks, oli keha soojendamine kõige hukatuslikum asi, mida sai teha. Printsess Charlotte suri 1817. aasta 6. novembri öösel kell pool kolm.
Juhtunu kutsus esile sügava rahvusliku šokiseisundi. George III oli veel elus, aga pärilusküsimusest ei pääsenud nüüd üle ega ümber. Polnud ohtu, et järglusliin katkeks lähitulevikus. Tema viieteistkümnest lapsest oli kaksteist elus, ent neist noorim, printsess Sophia oli neljakümnene, nii et ainus lootus järeltulijaid saada lasus poegadel. Printsregendil, keda ootas 1820. aastal ees troonipärimine, oli aeg otsa saamas, liiati oli ta oma naisest, Braunschweigi Carolinest ammu võõrdunud. Yorki hertsogil prints Frederickil, kelle sakslannast naine oli saadetud igaveseks ära maale, polnud lootustki saada seaduslikku last. Ta oli viiskümmend neli aastat vana ja sügavalt kiindunud oma keskealisse armukesse. Järgmisel pojal, Clarence’i hertsogil prints Williamil ei olnud lastetegemisega vähimatki muret. Neid oli tal kümme tükki, kõik kuulsa komöödianäitleja Dorothea Jordaniga, ent ükski polnud seaduslik. Viiekümneaastane Kenti hertsog prints Edward oli elanud kakskümmend neli aastat armastavas poolabielulises suhtes Kanada prantslannast armukese Julie de Saint-Laurentiga, aga isegi kui nad oleks korrakohaselt paari pandud, oli naine liiga vana, et lapsi saada. Sussexi hertsog prints Augustus Frederick oli kaks korda trotsinud kuninglike abielude seadust ja võtnud naise isa nõusolekuta. Ei Cumberlandi hertsogil prints Ernest Augustusel ega Cambridge’i hertsogil prints Adolphusel olnud Charlotte’i surma ajal seaduslikke järeltulijaid.
Nõnda sai printsessi surmaga alguse võidujooks, milles George III ülekaalulised keskealised pojad asusid otsima seaduslikku abikaasat, kellest saaks järgmine Inglise kuninganna ja tulevaste monarhide ema. Clarence’i hertsog heitis missis Jordani kõrvale ja kosis mitu korda miss Tilney Longi, üht Ramsgate’i pärijat. Saanud ikka korvi, üritas ta Brightonist pärit miss Wykehamiga ning kui toogi talle ära ütles, võttis ta ette traditsioonilise kuningliku tee ja läks otsima pruuti protestantliku Saksamaa kuninglikest tõuloomakasvandustest. Ta valis välja kahekümne kuue aastase lihtsa ja siira Saksi-Meiningeni printsessi Adelheidi (Adelaide). Võidujooksuga ühines Cambridge’i hertsog, neljakümne kolme aastane prints Adolphus, kes nais Hessen-Kasseli printsessi Auguste, ilusa kahekümne kahe aastase neiu, Inglise kuninga George II lapselapselapse.
Printsess Charlotte’i muserdatud lesk Leopold ei olnud kaotanud üksnes oma armastatud noort abikaasat, vaid ka koha kuninglikul mänguväljal. Olnud äsja peagu tulevane kuningas, oli ta ühtäkki kuninglik eikeegi. „Ja nüüd seisab mu vaene poeg üksikuna võõras riigis keset oma kildudeks purunenud õnne riismeid,” kirjutas ta ema. Pärast printsess Charlotte’i rusuvat matusetalitust kiskus Leopoldi kohe koju. Ent tema tark nõuandja, Coburgist pärit arst Stockmar soovitas muud. Leopold peaks ringi vaatama ja jälgima, mis toimuma hakkab. Ja nagu edaspidi väga tihti, osutus seegi Stockmari soovitus järgimisväärseks.
Esitledes