Victoria ja Albert olid pärit Mandri-Euroopast ja neid saab mõista üksnes Mandri-Euroopa kontekstis. Ehkki Victoria sündis Inglismaal ja temast sai Briti impeeriumi sümbol, tähendas Inglismaa talle ka elukestvat eksiili. Ta kasvas üles Londoni immigrandina. Ta ema, kes oskas inglise keelt kehvasti, andis talle edasi kõik sisserändaja kõhklused, aga ka lootused, nõnda et paljud ta täiskasvanuea iseloomujooned võrsuvad tüüpilisest sisserändaja kindlusetusest. Näiteks tema riuklik kalduvus aina varandust ahmitseda on klassikaline immigrandikäitumine, mis kordub väga paljudes esimese ja teise põlvkonna sisserändajate peredes. Ameerikas, kus kõik on kunagi olnud immigrandid, tavatsetakse seesugust raha tagaajamist nimetada Ameerika unistuseks. Sisserändajad, kel pole kuuluvuskindlust, püüavad teha rahast kodutunde aseainet. Victoria nuias raha tema juurde saabunud valitsejatelt, sest tema rahakotiraudu kontrollis peaminister. Victoria oli tublisti osavam süsteemist raha välja pigistama, kui olid olnud tema lelledest kuningad ja esivanemad. Hoides end lesepõlves tagaplaanile ja rääkides peaministritelt oma järeltulijatele välja erakordselt helde elatisraha, pani ta aluse praeguse Briti kuningapere üüratule rikkusele16 – järglastele tähendas see poliitilist õnnistust, tema eluajal aga kommet, mis viis peagu hukatusliku poliitikani.
Senimaani, 1688. aastast kuni Victoriani, oli Britannia jõukus koondunud peamiselt mõisnike kätte, ehkki küll niisugune olukord oli tänu tööstusrevolutsioonile muutumas. Inglise valitsevate klasside liikmed võtsid endale tiitlid-vapid ja kõrgseltskonna välisilme, nad ehitasid endale hertsogiseisust väärt paleesid, neile kuulusid tohutud maa-alad ja nad said vürstlikku renditulu – kõik see tugevdas nende aristokraadistaatust. Kuid selle aristokraadistaatuse ainus eesmärk oli omandada ja säilitada võimu. Alates 1689. aastast oli viigimeelsetel võimuperekondadel ja valitseval monarhil olnud väga lihtne suhe. Võimu Britannia üle hoidsid enda käes Inglise ja Šoti oligarhid. Nad ei teinud seda ilma monarhita, nagu oli 1650. aastatel ebaõnnestunult püüdnud teha Oliver Cromwell. Seeasemel hankisid nad endile Mandri-Euroopast pärit valitsejaid, kes täitsid nende korraldusi: esmalt Oranje Willem ehk William III, hiljem Hannoveri Kurfürst’id ehk üha enam tähtsust minetanud Saksa-Rooma riigi keisri valijamehed. Üks Victoria pika valitsemise võluvaid jooni oli tema mõningane – eriti lesepõlves avaldunud – suutmatus niisugust arengukäiku mõista. Peaministrid pidid talle aina õpetama, et ta ei ole kontinentaalset tüüpi absoluutne monarh. Just tänu sellele oli tema järglastel võimalik oma kohale jääda, samal ajal kui nood tema järeltulijad ja sugulased näiteks Berliinis või Peterburis, kes harrastasid autokraatlikku valitsemisstiili, leidsid end troonilt tõugatuna.
Briti valitsev klass, kes oli jätnud Charles I peata ja saatnud James II pagulusse, võis majesteeti kummardada ja tema ümber tseremooniaid korraldada, kuid polnud vähimatki kahtlust, kelle käes on võim. Lenini fundamentaalsele poliitilisele küsimusele – kes keda? – oli 1819. aastal, kui Victoria sündis, Suurbritannias lihtne vastata. Kes valitses? Maa- ja tiitliomanike klass. Keda valitseti? Kogu ülejäänud maad ja rahvast. Vastus oli õige pisut keerulisem, kui arvestada, et niinimetatud alamaadel, mille seas kehtis range esmasünniõigus, oli keskajast alates segunenud kaupmeeste ja keskklassiga. Teisena sündinud poeg, näiteks Dick Whittington, ei pärinud maad ega renditulu ning oli sunnitud minema linna, tavaliselt Londonisse, et seal õnne otsida. Pärast 18. sajandi lõpukümnenditel toimunud tööstusrevolutsiooni oli Suurbritannia arendanud uusi rikastumisviise ning Victoria võimuaastatel osutus vajalikuks valitsevat klassi tublisti laiendada, et hõlmata ka tööstusmagnaadid ja kaubandusvürstid. Leedi Bracknelli küsimus – „Kas olete kõrgest ärisoost või olete teinud endale teed aristokraatia teenistusastmete kaudu?” – oli ajal, kui see 1895. aastal Oscar Wilde’i näidendis „Kui tähtis on olla tõsine” esitati, nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes vägagi ajakohane. Võim ja rikkus on üks ja seesama ning Briti poliitiline süsteem oli asunud uusi ülirikkaid „aristokraatiasse” tõmbama, samamoodi nagu see oli andnud aina kasvavale keskklassile valimisõiguse ja lõpuks laiendanud seda õigust kõikidele klassidele. Monarhia jäi süsteemi osaks, oluliseks ja lahutamatuks osaks. Vanemale oligarhiale oli see egalitarismi eest kaitsev bastion, järjest suurenevale „eramukonservatiivide” ja töölisklassitooride rühmale tähendas see järjepidevuse alalhoidmist ning võimalust vältida selliseid poliitilise rahutuse puhanguid, mis olid välismaal avaldunud 1848. ja 1871. aasta revolutsioonina. Ka poliitiliselt edumeelsete rühmade seisukohalt oli monarhial oma roll: selle ritualiseeritud staatus võimaldas taotleda poliitilisi muutusi, isegi kui need muutused õõnestasid juuripidi lordide koja võimu. (Liberaalid ei oleks kunagi suutnud valimisõiguse laiendamist lõpule viia, kui monarhia poleks nõudnud lordidelt järeleandmisi.)
Monarhiast olenes väga palju ja sestap olenes palju ka monarhi kõlblikkusest trooni vallata – palju olenes sellest, kuidas ta oma rollist aru sai. Ent Victoria, nagu ka tema onupoeg ja tulevane abikaasa, sai põlvnemisest ja sugupuust aru sootuks teistmoodi. Kesk-Euroopa suurhertsogid ja kuurvürstid ja printsid olid otsekui veenid, mida mööda kandus läbi kogu Saksa-Rooma riigi ajaloo Euroopa valitsemise lugu. Lapseeast vanaduspäevini levitas Victoria arusaamist hiiglaslikust Euroopa kuninglikust perekonnast, kust ta ise pärines ja kuhu pidi abielu kaudu jõudma enamik ta lapsi. Eriti oma vennanaise, Saksi-Coburgi ja Gotha hertsoginnaga peetud kirjavahetuses, mis kestis suurema osa nende täiskasvanueast, väljendas ta lõputuid teadmisi kroonitud peade olemasolust, abieludest, sündidest-surmadest ja elulugudest. Kogu oma valitsemisaja jooksul, samal ajal kui tema ministrid maadlesid Britannia pidevate muutustega – nihutasid impeeriumi piire, muretsesid Iirimaa tuleviku pärast, laiendasid valimisõigust, lubasid vabakaubandust ja hiljem suurendasid selle mõjuala, ehitasid koole, reformisid sõjaväge ja panid segaste tunnetega tähele väikekodanluse sündi ning töölisklassi kasvu ja kannatusi –, vahetas Victoria, kellele need sündmused olid poliitiline argipäev, lakkamatult uudiseid kuningate, kuningannade, suurhertsoginnade, nende dünastiate tõusu ja languse, segaabielude ning uue asjade seisu teemal. Lugedes seda rikkalikku korrespondentsi, mis aeg-ajalt tähendas mitut kirja nädalas, võib puhuti kuulda Prousti stiilis hertsoginna monoloogi. Aga ta ei olnud sugugi snoob, tema kursisolek kõigi nende suuremate ja väiksemate võimukandjate tegemistega oli üks viis olla kursis Euroopa poliitilise argipäevaga. Victorial olid maailma kõige võimsama riigi riigipea rolli sisse elades ja sellena tegutsedes Euroopaga niisugused sidemed (sõna otseses mõttes veresidemed), mis erinesid vägagi tema järjestikuste valitsuste sidemetest. Sellal kui tema pea- ja välisministrid arutlesid Euroopa tuleviku üle, oli Victoria isiklikult seotud inimestega, kes olid arutelude keskmes. On öeldud, et näiteks lord Palmerstonil oli kuningannaga väga raske vaielda, sest Victoria ja Alberti üle kogu Euroopa ulatuvad peresidemed kujutasid endast säherdust suhtlusvõrgustikku, mis võistles välisministeeriumi kanalitega ja väga tihti ületas neid.17 Pika valitsemisaja edenedes ja oma Coburgist kaasa saadud kosjasobitajaoskusi edasi arendades sai temast enamiku Euroopa valitsejate matriarh ja vanaema, ning me peame rakendama oma ajaloolist kujutlusvõimet meenutamaks, et see staatus oli märksa enam kui rituaalne sümbol.
Kui Marxil oli õigus, et „aadelkonna saladus seisneb zooloogias”18, siis veel õigem on see kroonitud peade puhul. Asja iva on edukas tõuaretus, mida Marx pidas aristokraatia võimu võtmeks ja Darwin aluseks, mis võimaldab inimsool valitseda kogu planeedi üle. Alates 1701. aastast ei sõltunud Briti kuninglik sugupuu mitte lihtsalt sigimisvõimest, vaid võimest sigitada protestante. Bismarck, kes seisis poliitilisel väljal Marxi vastaspoolel, oli sama solvav, kui nimetas Saksi-Coburgi ja Gotha dünastiat Euroopa tõuloomakasvanduseks, ent kui läbipõimunud ja rahvusvaheline monarhiline korraldus vajas värskendust, olid niisugused kasvandused möödapääsmatud. Zooloogia pidi olema tõhus – ja Coburg oli 19. sajandi künnisel üks tubli tõuloomakasvandus.
Victoria ja Alberti vanaema, dünastia