Mõned inimesed muutuvad ja arenevad, ning see on nende tugevus. Teistele tähendab tugevus nende muutumisvõimetust. Victoria ei lakanud kunagi olemast see väike laps Kensingtoni palees ega lakanud ta kunagi ka ootamast oma kaaslastelt, et need oleksid sama ustavad ja sama kiindunud, kui oli olnud Lehzen. Seetõttu olid tema parimad sõbrad teenijad või need, kes olid valmis tema juuresolekul teenijana käituma. Niikaua kui ta abikaasa oli temaga suheldes ustav, näitas ta mõnikord üles samasugust „austust ja isegi aukartust”, mida ta oli väljendanud guvernandile. Teinekord aga võis ta olla sama kangekaelne, nagu ta oli olnud Lehzeniga. Ta lapsepõlves tuli ette meeletuid raevupurskeid, märksa hullemat turtsakust, kui Lehzen oli iial näinud. Guvernandil ei olnud Hannoveri dünastiaga kogemust. Ta ei olnud jälginud Victoria isa kasvamas ega tunnistanud tema peagu verejanulisi riide vendadega ega näinud, kuidas Kenti hertsog üritas sõjaväelasena Gibraltari väeüksusse distsipliini peksta, kutsus oma vihahoogude ja õelusega – näiteks keelates meestel juua – esile vastuhaku, käskis hukkamiskomandol neist kolm 25. detsembril 1802 „jõulupreemia” korras tappa ning lasi paljusid teisi vastuhakkajaid armutult piitsutada. (Tema vend Cumberlandi hertsog, kes oli – kui see üldse võimalik on – veelgi karmim distsipliininõudja, tekitas 15. tragunirügemendi kolonelina skandaali, pekstes kepiga mitte lihtsat reameest, vaid oma kaasohvitseri.) Oleks Lehzen tundnud Victoria Hannoveri geene paremini, üllatunuks ta võib-olla vähem, kui noor Victoria viskas teda kääridega. Victoriat armastada – mida paljud inimesed tegid – tähendas õppida elama üheskoos pöörase vahkvihase meelelaadiga.
Kui Victoria lapsepõlve armistas ema ja õukonna vaenulikkus, siis tema kasvades varjutas seda järjest enam ka Kensingtoni palees endas toimunud jagunemine. Nimelt ei olnud Lehzen ainus, kes lapse eest hoolt kandis.
Teine selle loo tegelaskuju, kes hakkas üha rohkem domineerima, oli John Conroy. Kui George IV uuris 1827. aastal, kas Lehzen on ikka sobiv inimene valmistama last monarhikohuste täitmiseks ette, soovitas Kenti hertsoginna Conroy ettepanekul anda talle Hannoveri parunessi tiitli, ja kui selle üle arutleti, ülendas Conroy iseennast Hannoveri ordu rüütelkomandöriks. Kumbki neist vaenlastest, kes Victoria eest vastutasid, ei kuulunud ühessegi Inglise ordusse, ning kahtlemata olid Lehzen ja Conroy vaenlased. Sedamööda, kuidas kasvas Lehzeni mõju oma noorele hoolealusele, tugevnes ka Conroy haare Kenti hertsoginna ümber. Ja just Conroy survel leppis hertsoginna nii ebamõistlikult tolle Kensingtoni süsteemiga, nagu mees seda nimetas.
Kõnealune asjakorraldus loodi selleks, et kasvatada printsessi Inglise õukonnast ja tema lelledest eemal ning hoida teda kõigiti Kenti hertsoginna ja Conroy lõa otsas. Peamiselt Conroy lõa otsas. Ühe erandi selles kuningliku perekonna tõrjumises tegi Conroy printsess Sophiale (1777–1848), Victoria vallalisele sõtsele, kel oli Kensingtoni palees oma elamine. Kenti hertsog ja Conroy sõid printsess Sophiaga kaks-kolm korda nädalas lõunat, Conroy juhtis ta rahaasju ning 1826. aastal ostis endale 18 000 naela – printsessi raha – eest Montgomeryshire’is mõisa.53
Kuna oli selge, et Conroy vooderdab endale pesakest printsess Sophia rahaga, ei puudunud nõndanimetatud Kensingtoni süsteemil oma väärtus. Tõepoolest, nii Claremontis elav prints Leopold kui ka tema ammune nõuandja doktor Stockmar olid nõus, et poleks arukas, kui hertsoginna ja Victoria puutuksid liiga palju kokku ükskõik kas Coburgi liiderliku ja rikutud perekonnaga või George IV prassiva elulaadiga, kuhu kuulusid võimukas leedi Conyngham ja tolle mari complaisant Henry, kes oli tehtud selle eest, et ta oli laenanud oma naise kuningale, peeriks ja lordkammerhärraks. Conroyl endal, kelle naine oli sünnitanud kuus last – neli poega ja kaks tütart – polnud üldse raha. Tema maania, et ta abikaasa on Victoria poolõde, ei õigusta tema riuklikkust ega ka külmaverelisust, millega ta meelitas printsess Sophialt välja 18 000 naela (praegu võrdub see ostujõudu arvestades 1,2 miljoni naelaga ja veel kümme korda suurema summaga, kui mõõta keskmise sissetuleku järgi54). Aga tema püsitu vaim uskus, et kuninglik perekond on talle võlgu.
Victoria üksildane lapsepõlv algas päriselt alles 18. veebruaril 1828, kui Feodora abiellus. Ta pandi paari Hohenlohe-Langenburgi vürsti Ernst Christian Karliga sessamas Kensingtoni palee Cupola saalis, kus kunagi ristiti Alexandrina Victoria. Sellele järgnes luterlik talitus, mida juhtis doktor Kuper kuninglikust Saksa kabelist. Victoria oli pruutneitsi, „imearmas väike tüdruk”, nagu meenutas 1843. aastal Feodora. „Ma pääsesin paarist vangistusaastast, mille sina, mu vaene õde, pidid pärast mu abiellumist läbi elama.”
Nendele aastatele tagasi vaadates lisas Feodora: „Jumalale tänu, et need on möödas!”55 Ta kirjutas seda ajal, kui tema enda sõnul „Kõigeväeline Jumal on nii armulikult muutnud meie mõlema saatust ja teinud meid meie kodus nii õnnelikuks”. Ent õigluse nimel olgu öeldud, et ta kirjutas seda Saksamaal, kaugel Suurbritanniast, mille valitsejaks oli määratud Victoria, ja ta sai seda kõike kirjutada ilma vähimagi vastutuseta.
Kenti hertsoginna võis ju oma arvamustes kõhelda ja Conroy võis olla mõneski mõttes kaabakas, kuid neil lasus raske vastutusekoorem. Riik oli ohtlikus seisus. Vaeste olukord ei olnud kümne aasta tagustest Peterloo tapatalgutest saati paranenud. Oweni püramiid ei paistnud sugugi kindel. Ja kui see oleks kokku varisenud, siis mis oleks juhtunud selle tipuga – monarhiaga?
Mandri-Euroopa tuletas meelde, et kuningaid saab teha ja kukutada üleöö. Monarhia taastanud Prantsusmaal tõrjuti konservatiivsed Bourbonid (Louis XVIII, valitses 1815–1824, ja Charles X, 1824–1830) võimult ja asemele pandi Louis-Philippe’i liberaalne juulimonarhia. Brüsselis tahtsid belglased, kes panid pahaks hollandlaste ülemvõimu, luua endale iseseisva kuningriigi ja kaalusid peamise riigipeakandidaadina Louis-Philippe’i poega Nemoursi hertsogit. Lõpuks anti see au Victoire’i vennale prints Leopoldile. Maikuus oli ta ära ütelnud talle pakutud Kreeka troonist, ent Belgias nägi ta võimalust viia ellu Stockmari ideed moodsast konstitutsioonilisest monarhiast. Ja ehkki ta oleks sunnitud maha jätma Claremonti ja Kensingtoni ning oma õe ja väikse Drina, oleks ta Londonile piisavalt lähedal, et nende üle mõju säilitada.
Nõnda sai Kensingtoni paleest peamiselt naiste majapidamine: hertsoginna Victoire, Drina, Lehzen, paruness Späth ja Feodora. Tõsi küll, lapsele käisid tunde andmas meesõpetajad. Kuid domineeris ainult üks tegelane, John Conroy. Ja domineerimine aiva kasvas. 12. jaanuaril saatis Clarence’i hertsoginna Adelaide, samuti sakslanna, Victoire’ile siira hoiatuskirja. Ta kirjutas, et „üldise soovi kohaselt” ei tohiks hertsoginna lubada Conroyle liiga palju mõju enda üle, vaid peaks „ta paika panema … Ta ei ole kunagi varem elanud õukonnas ega üldse kõrgseltskonnas, nii et loomulikult rikub ta mõnikord traditsioonilisi viise, sest ta ei tunne neid … Perekonnas on pandud tähele, et sa lükkad neid endast ja lapsest üha kaugemale … Selle taga näevad nad Conroyd – on see tõsi või mitte, ei saa mina otsustada”.56
4.
VALGE ORJAKE
Kui sai selgeks, et George IV on suremas, kiirustas Anglesey markii – Waterloo lahingu veteran ja endine minister – Bushy Parki, kaasas mõned soojad soovitused Clarence’i hertsogile. Anglesey selgitas nõudlikult, et uus kuningas peab end alamatele näitama, ta peab hoidma alal „hiilgavat õukonda” ja esinema „kiiduväärselt heldete tegudega”, „ilma et ta seejuures rahva taskuid tuulutaks”.57
William IV, kelleks Clarence’i hertsog 1830. aasta 26. juunil sai, oli kuningas Briti poliitika erakordselt pulbitseval ajajärgul. Polnud tarvis ennustajavõimeid, et näha, milline oht paistab nälgiva lihtrahva ja isegi pidevalt kasvava, ent poliitilise hääleta keskklassi poolt.